style="font-size:15px;"> Ja kuna Jantsaproua on inimese kohta küllaltki taiplik, saab ta mu soovist aru ja ta hakkabki mind kõrvade tagant sügama.
Oi, see on mõnus! See on nii mõnus, et mul hakkab suurest mõnust ila ka tilkuma.
Mamma süles on ka hea olla. Ta istub tihtipeale akna all laua taga ja vaat siis, kui ta enese seal sisse seab, hüppangi ma talle sülle. Mõnikord olen seal päris kaua aega. Vähemalt pool tundi jutti, ja me vaatame koos aknast välja.
Mamma ja mina.
Õue peal toimub igasugu huvitavaid asju. Vahel kõnnib seal mõni kass ringi. Vahel võib seal ka võõraid inimesi näha. Tihtipeale laskuvad aknaalusele platsile linnud ja vahel sõidab hoovi mõni auto.
Niisugustel puhkudel hakkan ma urisema ja haukuma.
Nihelema ka.
Niisugustel puhkudel teen ma kõva kisa, sest Mammat ei või ju iial teada. Täpselt nagu kõiki teisigi inimesi. Äkki pole ta seda autot või harakat tähele pannud! Äkki on tal miski kahe silma vahele jäänud! Vaat seepärast ma tema süles haukuma hakkangi.
„Vaata nüüd ruttu sinna! Seal on midagi põnevat!”
Iseäranis marru lähen ma siis, kui meie õuele sõidab punane auto. Siis hakkan ma Mamma süles lausa märatsema. Ma rabelen siis nii usinalt, et olen selle rabelemise käigus mõnelgi korral tema sülest maha kukkunud.
Asi on nimelt selles, et punane auto kuulub Jantsaprouale ja Jantsale.
Punase auto nägemine tähendab seda, et varsti näen ma jälle neid enese jaoks ülitähtsaid inimesi. Et varsti istun ma jällegi Jantsaproua süles ja saan mõnuleda, kui ta mu kõrvataguseid sügab.
Ja kui nad on juba autost välja tulnud ja maja poole astuvad, siis ei malda ma enam Mamma süles istuda. Siis jooksen mööda tube ja kööki ringi nagu pöörane ja klähvin, nii nagu vähegi jaksan.
Ma teen siis nii kõva häält, et majaseinad hakkavad ka värisema.
Aga mis Jantsasse puutub, siis tema süles saan ma hoopis vähem istuda, kui ma seda tahaksin. Tal on nimelt niisugune rumal komme, et ta ei viitsi korralikult istuda, vaid viskab enese diivanile lösakile.
Aga eks sa mine ja proovi niisugusele lösakil inimesele sülle ronida. Ei! Sellest ei tule midagi välja. Selle jaoks, et Kutsa saaks inimese süles ilusti istuda, peab ka too korralikult istuma. Muidu ei ole mingit mõnu.
Istumiskoht peab olema korralik!
Aga ega ma Jantsat sellegipoolest rahule ei jäta.
Ma kiusan teda, nii nagu vähegi jaksan. Haugun ja rabelen, vahepeal kiunun ka.
„Noh, mängi nüüd minuga! Silita ja süga mind kõrvade tagant.”
Mõnikord lähen ma temaga hullates sedavõrd hasarti, et hüppan esikäppadega tema najale ja hakkan ta nägu lakkuma. Limpsin tema põski ja nina niisuguse hoolega, et isegi keel jääb valusaks.
Tavaliselt lõpeb see sellega, et ma hakkan turtsuma. Jantsal on nimelt üks iseäralik komme, mida nimetatakse suitsetamiseks ja suitsetamine jätab tema hingeõhule kärsahaisu külge.
See kärsahais mind turtsuma panebki.
Ma turtsatan siis suure hoolega kohe oma paarkümmend korda jutti. Kõige lõpuks muutub turtsumine aevastamiseks.
Ma olen vahel aevastanud kolmkümmend korda järjest. Mõnikord veel rohkemgi. Väsitan enese selle aevastamisega nii ära, et pärast ei jõua enam õieti püstigi seista.
Ma aevastan niisuguse hoolega, et pea ka rappub. Nii kõvasti, et vahel löön ma oma ninaotsa vastu põrandat ära.
APTSIHH ja KOLAKI ja NIUKS!
Pärast aevastamist viskan end põrandale pikali. Koha valin nii, et kõik kolm inimest oleksid sealt kenasti näha. Asetan pea esikäppadele, aga samal ajal liputan vahetpidamata oma uhket saba. Ma taon seda vastu põrandat!
Põnts ja põnts!
Hea on niimoodi lesida ja oma karjal silma peal hoida!
Nii me seal siis tihtipeale olemegi, mina ja Mamma, Jantsaproua ja Jantsa!
Meie neljakesi!
Mina ja minu inimesed.
Mina ja mu kari!
LUGU SELLEST, KUIDAS ME MAAL KÄIME
Jantsa ja Jantsaproua käivad tihtipeale maal. Vahel võetakse ka mind kaasa ja siis oleme seal mitu päeva või isegi nädalat jutti.
Tavaliselt lähme reede õhtuti. Siis, kui Jantsaproual on kool läbi. Ta on nimelt õpetaja. Ta tegeleb laste õpetamisega ja vaat siis, kui ta sellega nädala lõpuks ühele poole on saanud, sõidamegi maale.
Mis Jantsasse puutub, siis tema töötab kodus. Tema toksib nimelt arvutisse oma tekste, millest hiljem raamatud saavad, ja temal on õigupoolest ükskõik, kuskohas ta seda tööd teeb. Maal või linnas.
Seepärast me saamegi suviti hästi pikalt maal olla. Peaaegu kogu aeg, sest nagu ma juba ütlesin, on Jantsaproua õpetaja, aga õpetajatel on suviti hästi pikk puhkus. Ja mis Jantsasse puutub, siis temal on tõesti täiesti ükskõik, kuskohas ta oma arvutit toksib.
Kõigepealt pakivad nad oma linnakodus kõik asjad, tassivad auto peale ja siis tullakse siia Mamma poole minu järele.
Meie maakodu asub päriskodust päris kaugel. Sinna annab päris sõita. Kui me kõige otsemat teed läheme, siis tund aega, aga kui väikese ringiga, siis peaaegu poolteist. Ja kui mu inimesed tee peal veel kuhugi kauplusse lähevad, siis veelgi rohkem.
Tegelikult on see meie maakodu Jantsaproua päriskodu. Seal elab tema ema, keda ma Memmeks hüüan. Jantsaproua jaoks on see koht niisama tähtis nagu Jantsa jaoks see koht, kus elame meie Mammaga.
Tegemist on nende KODUDEGA!
Niisiis me käime Memme seal vaatamas ja teeme seda üpriski tihti, et ta kogu aeg üksi ei peaks olema. Kevadel-sügisel-talvel käime maal nädalalõputi ja koolivaheaegadel, aga suvel oleme seal lausa kogu aeg.
Vahepeal käime muidugi ka linnas Mammat vaatamas, aga siis tuleme jälle maale tagasi.
Nii et tegelikult ei koosne minu kari mitte ainult neljast, vaid hoopis viiest liikmest.
Kõigepealt Mamma. Siis Jantsa, Jantsaproua ja Memm.
Kõige tähtsamaks karjaliikmeks olen muidugi mina ise.
Kutsa.
Mulle meeldib maal hullupööra.
Asi on nimelt selles, et seal ma saan päevad läbi väljas olla. Väljas saan ma ka oma päriskodus olla, aga pisut vähem. Nimelt ei taha Mamma mind omapäi jätta. Ta kardab, et ma lähen hulkuma või võin tee peale joosta ja õigupoolest ei tea ta ise ka, mida ta kardab.
Kindel on igatahes see, et pikalt ta mul omaette õue peal olla ei lase. Ta tahab, et ma oleksin kogu aeg nähtaval, aga mul on lõppude lõpuks oma asju ka vaja ajada.
Käia
