Siis on see veel hästi tugev, nii et ma saan seda päris tükk aega närida. Mõnega läheb mul kohe mitu päeva aega, enne kui tast jagu saan.
Iseäranis mõnusad on suured nahkkondid. Tegelikult pole keskmistel ja väikestel ka midagi viga, aga nende juures on üks asi, mis mulle sugugi ei meeldi. Nimelt saan ma neist liiga ruttu jagu. Paar tundi närimist, ja kogu lugu.
„Noh! Kuhu see kont jäi?”
Aga suurtega tuleb tublisti vaeva näha. Suuri juba mõne tunniga nahka ei pista. Nende kallal rassimine väsitab mu vahel nii ära, et ma jään sinnasamasse kondi kõrvale magama. Panen oma koonu selle kõrvale ja puhkan natuke.
Vahepeal avan silmad ka.
„On’s mu kont ikkagi alles?”
Ma valvan oma suurt nahkkonti hoolega. Kui ma näituseks vahepeal välja lähen ja jupikese aega õues olen, siis tuppa tagasi tulles on esimeseks asjaks üle kontrollida, et kas kont on alles või ei? Harilikult on ja siis ma nosin seda natuke aega. Mõnikord närin, aga mõnikord ka lakun, sest sel kondil on hästi hea maitse.
Minu armas kondike.
Vahel juhtub nii, et ma tahan inimestele meeldida. Siis ma teen nende läheduses igasuguseid tempe. Mõnikord jooksen nende ees ringi. Mõnikord püherdan maas, aga mõnikord võtan midagi hammaste vahele ja lähen inimeste juurde. Näiteks väikese ümmarguse palliga.
Jantsal ja Jantsaproual on nimelt kombeks seda palli pilduda. Nad viskavad selle kusagile eemale, aga mina lähen ja toon tagasi. Ning tonksan neid, pall hambus, ninaga. Või panen palli nende lähedale.
„Noh! Visake nüüd veel.”
Ja nad viskavadki. Mõnikord mängime sedasi lausa tund aega jutti. Otsin selle palli välja kas või voodi alt.
Sedasi teen ma palliga. Oma mänguasjaga. Aga nahkkondiga ma sedasi ei tee. Ma võtan selle küll hammaste vahele ja kõnnin temaga uhkelt oma inimeste ees edasi-tagasi, aga kätte neile seda ei anna. Nii kui nad kondi järele küünituvad, keeran pea kõrvale või hüppan eemale.
Oma konti ma neile viskamiseks ei anna.
Kont on lihtsalt nii hea, et see pole mängimiseks.
See on MINU, MINU ja veel kord MINU kont ja ma ei anna seda kellelegi.
Vaat nii.
LUGU SELLEST, KUIDAS MINU ÜLE NAERDAKSE
Ma olen kevadine kutsikas. Ma olen sündinud aprilli lõpus ja seepärast möödus minu elu algus kõige ilusamal ajal. Suvel. Siis on hea, sest siis on soe ja väljas on hirmus palju tegemist.
Seepärast ei teadnud ma oma varases lapsepõlves ka mitte midagi lumest. Ma ei tulnud selle pealegi, et niisugune asi üldse olemas võib olla. Seepärast tahtsingi ma oma elu esimest lund nähes ära minestada.
See juhtus sedasi.
Igal hommikul laseb Mamma mu hästi vara välja. Et ma seal oma hädad saaksin ära õiendada ja väheke ringi joosta. Nii ka tol korral.
Ta lasi mind kõigepealt toast koridori ja tegi siis ka koridoriukse lahti. Mul oli hästi kange pissihäda ja nii tormasin ma kohe hooga uksest välja.
Ruttu-ruttu, enne kui hilja pole!
Aga öösel oli sadanud maha esimene lumi ja maailm oli valge. Kogu õuele oleks nagu valge lina peale tõmmatud. Ma ehmusin seda nähes nii ära, et hakkasin kiljuma. Pissihäda läks ka ehmatusega meelest. Pöörasin otsa ümber ja jooksin koridori tagasi. Mamma juurde peitu.
Aga tema võttis mu sülle ja viis tagasi õue.
„Ära karda, Kutsa! See on ju ainult lumi!”
Tahtsin uuesti koridori joosta, aga Mamma oli maja välisukse vahepeal kinni pannud. Nii ei jäänudki mul midagi muud üle, kui selle imeliku asja sisse jääda, mida lumeks nimetatakse.
Esialgu ei julgenud ma selle peal kõndida ka. Asi oli nimelt selles, et lumi tegi imelikku häält. Iga sammu ajal kostis krudinat ja see ajas mulle hirmu nahka.
Hirmu peletamiseks hakkasin haukuma. Ma teen seda alati, kui midagi pelgan. Iseenda kurja häält kuuldes on nagu väheke julgem.
Kui aus olla, siis sellepärast ma kogu aeg haugun ja urisengi.
„Kuulake nüüd kõik, kui kuri ma olen!”
Aga haukumine ei aidanud põrmugi. Lumi ei teinud minust väljagi. Siis sain aru, et mul tuleb temaga vist ära leppida.
Tegelikult pole talvisel ajal ja paksul lumel viga miskit. Lumes on päris tore ringi joosta ja möllata.
Häda on ainult selles, et vaatamata paksule karvale on mu kõht täiesti paljas. Minu roosal kõhunahal ei kasva mitte ainsatki karva. See on täiesti sile. Ja sügavas lumes kõndides puutub mu kõht vastu lund ja see ei meeldi mulle sugugi. Ei saagi meeldida, sest mu kõhul hakkab külm.
Mõnikord ei hakka ka. Niimoodi on siis, kui ma olen väljas hästi lühikest aega. Kümme-viisteist minutit. Siis mulle isegi meeldib lumes ringi joosta. Sellega on ainult niisugune asi, et paksus lumes ei lippa ma mitte joostes, vaid hüpeldes. Üks hüpe, siis teine ja kolmas. Ma olen siis nagu kummipall.
Aga kui mind jäetakse pikemaks ajaks välja , siis hakkab kõht külmetama ja see pole enam sugugi mõnus.
Külm on vastik.
Ainuke võimalus on ennast siis hästi küüru tõmmata. Nii, et kõht vastu lund ei puutuks. Niimoodi on küll ebamugav kõndida, aga midagi muud ei jää üle. Kes siis külmetada tahab?
Siis ma näen välja nagu tagurpidi U-täht.
Ja siis meeldib mu inimestele minu üle naerda.
Aga mis mina sinna teha saan, kui mu kõhul on külm?
Üks halb asi on lume juures veel. Nimelt tekivad mu käppade külge jääpurikad. Õigemini pole need purikad, vaid niisugused inimese näpuotsa suurused jäätükid, mis karvade külge jäävad ja ma ei saa neist sugugi lahti. Varsti on neid mu käppade küljes nii palju, et mu jalad on nagu elevandil. Hästi paksud ja kolm korda suuremad kui harilikult, ja kui ma siis ringi jooksen, kostab kõva klõbin.
Iseäranis vastik on veel see, et säherdused jäätükid lähevad ka varvaste vahele. Siis ma püüan neid sealt hammastega ära tirida. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte.
Alguses, kui ma veel ei teadnud, et vesi võib muutuda jääks ja siis jällegi vastupidi, juhtus niisugune lugu.
Ma tulin tuppa, jäätükid käppade küljes, ja hakkasin neid kohe näkitsema. Aga ma olin väljas hoolega ringi jooksnud ja üpriski väsinud. Heitsin vähekeseks magama. Mõtlesin, et kui üles ärkan, siis näkitsen edasi. Aga kui ärkasin, olid need kadunud.
Neid polnud kusagil.
Aga minu jalad olid vees.
Ma ei saanud aru, mis sünnib? Kuidas ma oma toas vette sattusin?
Ma ehmusin sellest nii ära, et hakkasin vaikselt kiljuma.
Aga Mamma hakkas naerma.
Ma
