seda hirmu, et ma kusagile ära võiksin kaduda või et minuga seal midagi juhtuda võiks.
See koht on üksildane. Seal läheduses pole ka suuri teid, kus ma mõne auto alla võiksin sattuda ja nii mul seal siis seal omaette olla lastaksegi.
Muidugimõista õues, ja mul on selle üle väga hea meel.
Kuna meie maakodu näol on tegemist ikkagi natuke võõrama kohaga kui päriskodu, siis ega ma seal maja juurest eriti kaugele ei lähegi. Mõnikord ikka lähen ka, aga mitte eriti. Hooned peavad kogu aeg nähtaval olema.
Õigupoolest on seal maal tervelt kaks maja. Kõigepealt Vanatare, mis on Jantsaproua lapsepõlvekodu ja kus praegu elab Memm, ja siis veel üks maja.
See on uus ja selle ehitas sinna Jantsa. See polegi veel päris valmis, sest teisel korrusel käib Jantsa ikka aeg-ajalt midagi nokitsemas.
Maal on huvitav!
Memmel on seal jäneseid ja lambaid ja kanu ja kuna ümberringi on suured metsad, siis võib seal tihtipeale ka kitsi näha. Vahel ka rebast, aga see elukas mulle ei meeldi. Ma ei tea isegi, miks, aga teda nähes tuleb mulle alati hirm peale. Siis ma püüan ennast ära peita või end omainimeste lähedale hoida.
Minu inimesed ka ei salli seda koheva sabaga punast elukat, sest aegajalt olevat tal kombeks mõni kana ära viia. Võib-olla sellepärast ma teda kardangi. Mina olen ju väike ja mine seda rebast tea! Vaat kui viib veel minu ka minema.
Seepärast ma teda nähes enese ära peidangi.
Veel on seal maamajade läheduses hästi palju järvi, kus Jantsa suveajal alalõpmata kalal käib. Sinna võetakse mind muidugi kaasa.
Võib-olla see asjaolu need maalkäigud minu jaoks nii meeldivaks teebki.
Mulle meeldib seal maal nii väga, et ma õigupoolest ei teagi, kus ma ennast paremini tunnen, kas linnakodus või seal. Ma ei suuda eneses ses suhtes üldse selgusele jõuda. Vahel tundub nii, aga vahel tundub naa.
Kui ma olen maal, siis ma igatsen linna Mamma juurde, aga linnas olles unistan jällegi maalolekust. Unistan nii, et näen seda isegi unes.
Aga tegelikult on igal pool hea olla.
Peaasi ainult, et läheduses oleksid mu inimesed.
Inimeste ja koerte kõige suurem vahe just selles seisnebki, et kui inimesed kiinduvad kohtadesse, siis koerad inimestesse.
Kui mu läheduses on minu jaoks tähtsad inimesed, siis tunnen ma ennast koduselt igal pool.
Peaasi, et läheduses oleks KEEGI, keda aeg-ajalt ninaga tonksata, kelle najale üles hüpata või kellele saba liputada.
Millestki muust ja rohkemast ma ei unistagi.
Vaat nii.
LUGU SELLEST, KUI HEA ON JALUTAMAS KÄIA
Paar korda päevas käime Mammaga jalutamas. Hommikul ja õhtul ja kui on ilus ilm, siis ka lõuna ajal.
Me jalutame piki puiesteed, mis algab kodumaja juurest ja lõpeb suure sõiduteega. See puiestee on hästi pikk. Mõlemal pool teed kasvavad suured tammed ja vaat seal on mul tõeliselt hea ja huvitav.
Ilusa ilmaga oleme väljas päris kaua.
Iseäranis siis, kui Mamma mõne naabriga juttu hakkab ajama.
Mina saan sel ajal ringi joosta. Kohti, mida tarvis läbi nuuskida ja ära märgistada, on sel puiesteel aga õige palju. Kõigepealt tuleb ette võtta kõik tammed, lasta igaühele lõhnastamiseks üks sortsuke.
Seejärel tuleb üle vaadata, kas tee ääres oleva kraaviga on kõik korras.
Siis tuleb nuuskida läbi rohi puiestee kõrval.
Veelompe tuleb ka uurida.
See kõik võtab aega ja seda kõike teen ma ülima põhjalikkusega. Midagi ei tohi kahe silma vahele jätta. Seepärast ongi mul hea meel, kui Mamma jääb kellegagi juttu ajama.
Päris sõidutee äärde me siiski ei lähe. Mina teeksin seda heameelega, aga Mamma ei luba. Meie jalutusretk lõpeb teest umbes kolmekümne meetri kaugusel. Niipea kui ma sealt edasi lähen, pistab Mamma karjuma ja kutsub mu tagasi. Mina teen seepeale näo, et ega ma ei tahagi sinna tee peale minna. Ma tahan hoopis siitsamast, oma jalgade eest midagi nuusutada ja uurida.
Ma tahan ju lõppude lõpuks teada saada, kes siin minu puiesteel vahepeal käinud on?
Kelle lõhn see on?
Aga Mamma ei jäta jonni ja käsutab mu ikkagi enda juurde.
Ja kui Mamma hääl on juba kurjaks muutunud, siis tulen suure hooga. Nii ruttu, kui vähegi jõuan. Ma jooksen siis nii kiiresti, et kõrvad hakkavad ka lipendama.
„Juba tulen!”
Mul ei jää midagi muud lihtsalt üle, kui Mamma sõna kuulata. Kui ma seda ei tee, siis saan karistada ja see ei meeldi mulle sugugi.
Ühel korral on mind niisuguse sõnakuulmatuse eest juba karistatud. Tol korral ei kuulanud ma sõna ja siis tehti minuga nii, et kui mind järgmisel päeval jalutama viidi, pandi mind oheliku otsa. Mamma sidus mulle nööri kaela, teise otsa võttis enda kätte ja mina olin nagu vang. Ei saanud korralikult joosta ega miskit.
Oi, ma olin selle nööri peale tige! Aga ma maksin talle pärast kätte. Kui me tuppa olime läinud ja see kole asi mul kaelast ära võeti, pani Mamma selle toolile.
Ma närisin ta puruks. Täitsa väikesteks tükkideks kohe.
Sestpeale ma Mammaga puiesteele jalutama minnes enam sõnakuulmatu ei ole.
Mamma kardab minu pärast. Tal on meeles, kuidas tema eelmine koer sel suurel teel auto alla jäi ja nüüd on tal hirm, et samasugune asi võib juhtuda ka minuga.
Ühest küljest on see väga tore, et ta minust nii palju hoolib, aga teisest küljest – seal tee ääres oleks hästi huvitav olla ja ringi nuuskida.
Seal oleks hästi palju tegevust.
Asjad on nimelt niimoodi, et nagu juba öeldud, asub meie kodu, kus me Mammaga elame, kahe linnajao vahel. Kummaski linnaosas elab hästi palju koeri, kes vabalt ringi liiguvad, ühest linnaosast teise ja vaat see nende tee läheb just meie puiestee lõpust läbi.
Ja nad kõik jätavad sinna maha oma lõhnad ja jäljed ja neid oleks mul huvitav uurida.
Aga mul ei lasta seda teha, sest Mammal on minu pärast hirm ja Mamma ei luba.
Mõnikord olen ma tema peale päris pahane.
Mis see siis olgu! Ega ma siis nii rumal ka pole, et ma sinna tee peale jookseksin.
LUGU ÜHEST MAITSVAST ASJAST
Vahel tuuakse mulle kauplusest ühte head asja. Jantsaproua toob, sest Jantsaproua on hea. Peale selle on ta veel hästi tark, sest ta teab täpselt, kui üliväga see asi kutsale meeldib.
Sellel
