toas olen olnud. Sellisel juhul ma küll lesin ja proovin magama jääda, aga midagi ei tule välja. Magamajäämise asemel muutun hoopis pahuraks, sest mul pole hea olla. Vähkre, kuidas tahad, aga mugav pole kuidagi. Ei ühel ega ka teisel küljel. Isegi selili mitte.
Siis ma pahuraks muutungi. Vaatan maailma etteheitva pilguga ega saa millestki aru.
„Mis see siis olgu! Kutsa tahab magada, aga ei saa. Kus on õigus?”
Niisamuti ei väsi ma eriti ära ka siis, kui olen väljas Mammaga. Teinekord kas või tundide kaupa. Temaga jalutades ma jooksen ja askeldan ringi võibolla veel rohkemgi kui järve ääres. Kuid ära ei väsi. Tuppa tulles olen ergas ega taha magamisele mõeldagi.
Jooksen ringi ja kiusan Mammat:
„Noh! Lähme nüüd välja tagasi.”
Aga järve äärest tulles olen seevastu nii väsinud, et koju jõudes käivad mul jalad risti all. Vahel olen omadega nii läbi, et jooksen koju minnes Jantsast tükike maad ette ja heidan siis pikali. Ootan teda lesides järele.
Mõnikord jään niimoodi lesides isegi magama.
Või vantsin siis, nina norus, Jantsa järel kodu poole ja unistan väsimusest vaarudes oma asemest.
„Küll oleks seal hea lesida. Millal me ükskord ometi koju jõuame?”
Ja kui ma ükskord tuppa olen jõudnud, hüppan diivanijalutsisse ja tõmban enese kerra. Uni tuleb silmapilk ja see on siis hoopis teistsugune uni kui tavaliselt. Ma elan kõik selle, mis järve ääres sündis või mida ma nägin, uuesti läbi.
Mamma on mulle rääkinud, et pärast järve äärest tulekut ei magavat ma sugugi rahulikult. Vastupidi. Ma vinguvat ja urisevat läbi une, vahepeal siputavat ka jalgu, nagu tahaksin joosta, ja üleüldse tegevat ma siis igasuguseid tempe.
Näituseks ükskord olevat ma läbi une ja kinniste silmadega ühtäkki haukuma ja lõrisema hakanud ja teinud seda tükk aega.
Tihtipeale juhtuvat ka nii, et ma hakkavat magades saba liputama.
Vastu põrandat.
Põnts-põnts ja põnts.
Huvitav on ainult see, et ärgates ei mäleta ma sellest kõigest mitte midagi. Mäletan ainult unenäo lõppu. Aga algusest ja keskpaigast ei tea ma tuhkagi.
Ning ärgates ei saa ma mitte millestki aru.
Mis mu ümber õigupoolest toimub?
Kus ma ikkagi olen?
Alles olin järve ääres. Jooksin seal ringi ja ajasin liblikaid taga või haukusin möödaminejate peale, aga nüüd äkki? Olen hoopis kodus ja Mamma juures.
Kuidas ma siia sain?
Niisugune asi paneb mind harilikult urisema. Või siis isegi haugatama.
Mamma hakkab seepeale tavaliselt naerma ja siis ma ei saa jällegi aru, misjaoks ta naerab?
Mida on ühes unest üles ehmunud Kutsas naljakat?
KUSKOHAS ME VEEL KALAL KäIME
Kodujärv pole muidugi ainuke koht, kus me Jantsaga kalal käime. Neid kohti on teisigi.
Mõnikord oleme ka Emajõe ääres ja vaat seal on samuti hea olla.
Neid Emajõgesid on tegelikult kaks tükki; üks neist on suur ja teine väike, aga meie käime väikese ääres. Ega see jõgi tegelikult nii pisike olegi, nagu seda tema nime järgi võib arvata, minu arust on tal suurust ülearu.
Tegelikult on see kõige suurem jõgi, mida ma oma elus üldse näinud olen.
Jantsaproua viib meid hommikuti kohale ja pärast, kui tal tööpäev läbi saab, siis tuleb järele. Nii et me saame seal jõe ääres päris pikalt olla.
Seal on hästi palju kalakohti, aga meie püüame enamjaolt ühes ja sessamas kohas.
Ka Emajõe ääres on põnev olla, sest sealgi on palju lõhnasid. Kohe meie kalapüügikoha juurest algab suur mets ja seal elab igasugu elukaid, kes jõe ääres joomas käivad. Jooma minnes jätavad nad oma lõhnad maha ja vaat neid on mul seal siis põnev uurimas käia. Ja mõnikord tulevad janused loomad päris päise päeva ajal jõe äärde. Me oleme seal mitmel korral kitsi ja põtru näinud, vahel ka jäneseid.
Kuna see jõeäärne on minu jaoks küllaltki võõras kant, siis seal ma Jantsast eriti kaugele ei lähe. Natuke lähen, aga ainult niipalju, et et Jantsa kogu aeg näha oleks. Mine tea, kes sealt metsast veel välja võib karata.
Tavaliselt väsin ma seal jõe ääres nii ära, et pärast magan kohe mitu päeva. Tegelikult väsin ma seal juba lõunaks nii ära, et ega ma enam pärast keskpäeva suurt ringi luusida ei jõuagi. Siis viskan ma enese kusagile Jantsa lähedale siruli ja mul on hea olla. Jälgida silmanurgast oma inimest ja hoida kõigel ümbritseval pilku peal.
Emajõe ääres on põnev! Seal on nii põnev, et kui me seal vahepeal tükk aega käinud pole, siis hakkan ma seda jõge unes nägema.
Vaat nii.
LUGU SELLEST, KUI HEA ON AUTOGA SÕITA
Maailma kõige parem asi on autoga sõitmine. Teist nii mõnusat asja ma ei tea. Vist pole olemaski.
Aga ma pole ainus peni, kes nii arvab. Autoga sõita meeldib kõikidele selle maailma koertele. Ma pole veel niisugust peni kohanud, kellel selle vastu midagi oleks.
Auto on mõnus.
Alguses, kui olin veel kutsikas ja mind sõitma viidi, siis ma kartsin. Oi, kuidas ma kartsin! Ma pelgasin kohe hirmsal kombel ja hullupööra. Kiunusin ja rabelesin, aga see kõik ei aidanud. Ma olin Jantsa süles. Minust hoiti kõvasti kinni. Ma ei pääsenud kuhugi.
Ja ei tea, kuhu mul seal autos pääseda oleks olnudki?
Aga varsti hakkas niisugune sõitmine mulle meeldima. Siis ma enam ei rabelnud. Ainult nohisesin ja lõõtsutasin. Keel oli pikalt ripakil ja ila muudkui tilkus. Ma ei tea, millest see tuleb, aga aga autos hakkan ma peaaegu alati lõõtsutama. Täitsa iseenesest. Isegi talvisel ajal, kui autos on jahe.
Peagi hakati mind sõidu ajal tagaistmele panema. Esialgu kartsin ma ka seal, aga kui nägin, et taga on mul palju rohkem ruumi kui Jantsa süles, läks hirm üle. Varsti muutusin isegi nii julgeks, et tõusin esikäppadega Jantsa istme seljatoele. Niimoodi näeb kaugele ja on hästi uhke sõita.
Tagaiste on ikkagi tagaiste! Kõik tähtsamad isikud sõidavad tagaistmel.
Nii ka mina.
Esialgu ei püsinud ma seal ainult kuigi hästi püsti. Niipea kui mõni järsem kurv tuli, prantsatasin külili. Jalad kadusid alt nagu iseenesest. Mõnikord tegin isegi kukerpalli.
Ükskord läks mul sellest kukerpallitamisest süda nii pahaks, et ma hakkasin öökima. Õnneks märkasid minu inimesed seda ja pidasid auto kinni. Väljas värskes õhus läks väheke paremaks.
Aga praeguseks olen ma autosõiduga täiesti harjunud.
Meie
