mida sa sellega teed.”
Faye kaarnatiibadena kaardus mustad kulmud tõusid kõrgele. „Tähendab, piilumine erutab sind.”
„Ei, sind – või õigemini su sõpru,” nentis Cassie.
Faye itsitas. „Tuleb välja, et sa polegi päris selgrootu hall hiireke, või mis?” küsis ta. „Olgu; tule pealegi. Võib-olla tahad piilumise asemel hoopis kampa lüüa.”
Faye sulges Cassie selja taga magamistoa ukse. Seejärel astus ta seinakapi juurde ja võttis midagi välja. See oli vooderdatud voodikate, aga mitte roosimustriline nagu see, mis oli voodil, vaid punasest satiinist.
„Tagavarakate,” seletas Faye magusa naeratusega. „Erilisteks puhkudeks.” Ta võttis katte lahti, asetas voodile ja kõndis toas ringi, süüdates küünlaid, mis eritasid kirbet lõhna ja panid Cassiel pea ringi käima. Lõpuks avas ta sametise voodriga karbi.
Cassie ei suutnud pöörata pilku karbi sisemuselt. Seal oli terve kalliskivihunnik – mõned lihvitud, mõned lihvimata. Tumerohelised ja ametüstpunased, mustad, väävelkollased, heleroosad ja tuhmoranžid.
„Võta punased välja,” ütles Faye.
Cassie sõrmed juba sügelesid. Ta hakkas vikerkaarevärvilises segaduses sobrama.
„Need granaadid on head,” kiitis Faye heaks veinipunased kivid. „Karneoolid samuti, kui nad liiga oranžid pole. Las ma vaatan: tuleopaal tähistab kirge, punane jaspis stabiilsust. Ja must oonüks oma varjupoolele alistumist.” Tema naeratus oli kuidagi kummaline ja Cassie tardus.
Faye sättis kalliskivid rahulikult voodikattele ritta, moodustades nendest ringi. Seejärel kustutas ta tule ja tuba jäid valgustama vaid küünlad.
„Ja nüüd,” jätkas Faye, „üks kalliskivi meie külalise auks.”
Cassie meelest oli väljend veider, ja kui Faye seljakoti avas, tõmbus tema kõhus õõnsaks. Ta oli endale lubanud, et ei lase Fayel pealuuga midagi kohutavat ette võtta – aga kuidas?
„Räägi, mida sa kavatsed teha,” päris ta rahulikuks sunnitud häälega.
„Tulevikku ennustada,” pomises Faye, aga tema tähelepanu polnud enam Cassiel. Ainitine pilk allapoole pööratud, tõmbas ta aeglaselt kristallpealuu pealt märja liivase valge kangatüki ja nähtavale tuli sädelev kuppel. Cassie vaatas pealt, kuidas Faye pealuu silmade kõrgusele tõstis ja punaseküüneliste sõrmedega seda silitas. Kristallpealuu sügavuses tantsisid küünlaleekide peegeldused.
„No nii,” lausus Faye. „Tervitus.” Ta imetles tühje silmakoopaid, justkui vaataks kallimale silma. Ettepoole kummardunud, surus ta irvitavatele kvartshammastele kerge suudluse.
Seejärel asetas ta pealuu kalliskiviringi keskele.
Cassie neelatas. Tema kõhus hakkas tugevamalt keerama; ta süda oli paha ja pea käis ringi. „Faye, kas sa ei peaks moodustama küünlaringi? Mis siis, kui…”
„Ära räägi rumalusi. Midagi hullu ei juhtu. Ma tahan lihtsalt näha, mida see vennike endast kujutab,” pomises too vaikselt.
Cassie ei uskunud teda.
„Faye…” Cassie sattus paanikasse. See oli halb mõte. See oli algusest peale olnud halb mõte. Tema polnud küllalt tugev, et Fayet ümber veenda. Ta isegi ei teadnud, mida Faye teeb.
„Faye, kas sa ei peaks ette valmistama…”
„Ole vait,” nähvas Faye. Ta oli kummargil pealuu kohal, pilk puuritud selle sisemusse, keha pooleldi voodile toetatud.
Edasine toimus kohutavalt kiiresti. Ja see polnud ohutu. Nüüd oli Cassie selles kindel. Ta tundis, kuidas pealuu seest hakkas ülespoole tõusma must energia.
„Faye, mida sa ometi teed?”
Sünge energia lainetas nagu tormine meri. Kuidas sai Faye olla nii võimas ja meelitada energia pealuu seest välja niivõrd kähku? Ihuüksi, nõidade grupi toetuseta.
Tähtrubiin Faye kaelas vilkus ning alles nüüd märkas Cassie samasuguseid kalliskive Faye sõrmuste sees. Nii palju punaseid kive – et rituaali energia tugevneks? Et nõia – või hoopis pealuu – vägi kasvaks?
„Faye!”
„Vait!” käskis Faye. Ta kummardus pealuule veelgi lähemale, huuled paokil, hingamine kiire. Cassie lausa nägi pealuu sees musta energiat, mis suitsuna keereldes ülespoole tõusis.
Ära vaata! Ära anna sellele jõudu juurde! hoiatas hääl tema peas. Cassie pööras tungiva pilgu hoopis Fayele.
„Faye, mida iganes sa teed – see pole see, mida sa tahad teha! See pole ohutu!”
„Jäta mind rahule!”
Energia tõusis keereldes ja pööreldes kõrgemale ja kõrgemale. Õhuke läbipaistev tume jõud oli muutunud paksuks ja õliseks. Cassie ei lubanud endal sinnapoole vaadata, aga ta tundis seda. See oli jõudnud peaaegu pealuu ülaosasse ja keris end aeglaste ringikujuliste liigutustega lahti.
„Faye, ettevaatust!”
Mustajuukseline tüdruk oli otse pealuu kohal, täpselt kõrgemale tõusva musta energia tee peal. Cassie haaras temast kinni ja sikutas teda kaugemale.
Aga Faye oli tugevam. Urisenud midagi arusaamatut, proovis ta Cassiet maha raputada. Cassie heitis pealuule üheainsa pilgu. Pealuu näis tema üle irvitavat ja selle sees pöörles korgitseri sarnane suits.
„Faye!” karjatas ta ja väänas tüdruku õlgu.
Mõlemad paiskusid tahapoole. Samal hetkel märkas Cassie silmanurgast, et must energia pääses vabaks.
VIIES PEATÜKK
„Sa rumal autsaider!” kriiskas Faye end Cassiest lahti rebides. „Asi hakkas ilmet võtma – ja sina rikkusid kõik ära!”
Cassie lamas hingeldades põrandal. End püsti ajanud, osutas ta sõrmega üles.
„Vaata, mille ma ära rikkusin,” ütles ta, hääl õhupuudusest ja hirmust kähe. Faye vaatas tumedat söestunud ringi valges krohvitud laes.
„See tuli otse sinu poole,” ütles Cassie; ta oli nii kohkunud, et ei suutnud karjuda ega isegi vihastada. „Kas sa nägid seda?”
Faye mõõtis pika pilguga Cassiet, tema mustad ripsmed peaaegu varjasid kuldseid silmi. Seejärel vaatas ta pealuud.
Cassie kummardus ettepoole ja kattis pealuu riidetükiga.
„Mida sa teed?”
„Viin selle tagasi,” lausus Cassie ikka veel hingeldades. „Dianal oli õigus. Minul oli õigus, kui ma vaid oleksin end kuulda võtnud. See on liiga ohtlik.”
Ta arvas, et Faye ägestub, võib-olla isegi ründab teda. Aga Faye silmitses musta ringi laes ja lausus mõtlikult: „Minu meelest on see vähese kaitse küsimus. Kui me suudaksime selle energia kinni püüda – seda suunata…”
„Sa oled hull,” ütles Cassie otsekoheselt. „Ja pea meeles,”
