selle viima tagasi saarele…”
„Viima tagasi!” karjatas Faye.
„… kus keegi võiks selle üles leida just nüüd, mil kaitseloits ei toimi. Seal pole turvaline. Ma ei tea, kas ongi paika, kus pealuu kedagi ei ohusta.”
„Tead mis,” pomises Faye uniselt. „Et mitte ülearu pead murda, võiksid pealuu mulle anda ja ma võtan meeleldi vastutuse endale.”
Diana tulistas tema poole pilgu, mis andis mõista, et Faye oleks viimane inimene maailmas, kellel ta paluks pealuu eest hoolt kanda. Aga Cassie kõht muutus õõnsaks, sest Faye raskete laugudega merevaiguvärvi silmade pilk polnud suunatud Diana näole. Faye vaatas üksisilmi Diana kaelaketi otsas rippuvat väikest kuldset võtit.
Keegi koputas uksele.
Cassie oli valmis ukse juurde sööstma, mispeale Laurel end üllatunult ümber pööras. Aga lävel seisis vaid Diana isa, kes oli koju jõudnud, paks portfell käes.
Härra Meade vaatas hämmastunult rahvast pungil ruumis ringi, justkui poleks tal aimugi, kes on ta tütre külalised. Cassie mõtiskles endamisi, kas mees üldse teab, mida Ring endast kujutab.
„Kas kõik jäävad õhtust sööma?” küsis isa Dianalt.
„Oh – ei,” vastas Diana ja vaatas öökapil seisvat kena valge-kuldsekirjut kella. „Ma ei osanud arvatagi, et kell on seitse läbi, paps. Ma teen meile kohe õhtusöögi.”
Mees noogutas ja, kiire ebaleva pilgu üle ruumisolijate libistanud, lahkus toast. Kostis voodivedrude kriiksumist ja rõivaste sahinat ja peagi olid kõik püsti tõusnud.
„Me võime homme koolis kokku saada,” ütles Melanie. „Aga täna õhtul pean ma õppima; kogu see nädal on olnud hullumaja ja mul on bioloogias kontrolltöö.”
„Minul ka,” ütles Laurel.
„Ja minul on tarvis algebraülesandeid lahendada,” lisas Suzan, mispeale Deborah pomises: „Tähendab, terve nädala seepide salvestused jäävad videomakki oma aega ootama.”
„Ühesõnaga, homme näeme,” lõpetas Diana. Ta saatis nad trepist alla. Kui kõik olid lahkumas, õnnestus Fayel Cassie käsivarrest kinni haarata ja talle kõrva sosistada: „Sa pead pealuu täna õhtul enda kätte saama. Helista ja ma olen kohe kohal; me paneme selle enne hommikut tagasi ja Diana ei saa arugi, et see on vahepeal ära olnud.”
Cassie tõmbas käsivarre järsu liigutusega vabaks. Aga kui ta oli ukse juurde jõudnud, heitis Faye talle tähendusrikka pilgu ja ähvardavalt välkuvad merevaiguvärvi silmad tegid Cassie murelikuks. Ta vaatas Fayele pikalt otsa ja noogutas siis vaevumärgatavalt pead.
„Kas sa tahad, et ma jään sinu juurde?” küsis Adam Dianalt.
„Ei,” lausus Cassie kiiresti enne, kui Diana jõudis vastata. Mõlemad jäid talle jahmunult otsa vaatama ning Cassie lisas: „Ma jääksin ise meeleldi siia ja aitaksin sul õhtusööki valmistada, kui sa muidugi vastu pole, Diana. Ma hoiatasin nii ema kui ka vanaema, et tulen täna hiljem, ja selleks ajaks on nad tõenäoliselt juba õhtust söönud.”
Diana oli, nagu ikka, äärmiselt külalislahke. „Oh – sellisel juhul võid sa loomulikult siia jääda,” ütles ta. „Tänan, Adam, aga me saame hakkama.”
„Selge pilt.” Adam heitis Cassiele terava pilgu, aga Cassie jäi ükskõikseks. Adam läks välja ning kadus Chrisi ja Dougi järel pimedusse. Eespool tõmmati tikust tuld, järelikult oli seal Nick. Cassie silmitses viivu öist taevast, kus sätendasid jultunult tähed, aga polnud jälgegi kuust, ning tuli siis sisse tagasi, et Diana saaks sulgeda ukse.
Õhtusöök möödus vaikuses, sest härra Meade sirvis ajalehte ja heitis üle leheserva kahele tüdrukule vaid mõne pilgu. Hiljem läksid tüdrukud ülakorrusele Diana tuppa. Cassie mõistis, et peab ootama sobivat hetke.
„Kuule, seda pilti pole sa mulle veel tutvustanud,” lausus ta seina poole osutades. Diana toaseinu kaunistasid kuus trükipilti. Viis neist olid sarnased, must-valged ja veidi vanaaegsed. Diana oli maininud, et nendel on Kreeka jumalannad: kaunis, aga tujukas armastusjumalanna Aphrodite; ägedaloomuline neitsilik jahijumalanna Artemis; kõrgiilmeline jumalannade kuninganna Hera; hallide silmadega rahulik tarkusejumalanna Athena; ning lilli ja kõiki taimi armastav jumalanna Persephone.
Aga viimane pilt erines teistest. See oli värviline ning stiililt abstraktsem, nüüdisaegsem. Pilt kujutas tähistaeva all seisvat noort naist, kelle õlgadele langevaid juukseid valgustas hõbedane kuusirp. Seljas oli tal lihtne valge rüü, mille ühel küljel oli puusa ülaosani ulatuv lõhik. Tema käsivart kaunistas hõbedane käevõru ja juukseid peenike peavõru, mille keskel oli ülespoole suunatud otstega kuusirp.
Just sellist rõivastust oli kandnud Diana Ringi koosolekutel.
„Kes see on?” päris Cassie pildil kujutatud kaunist tütarlast silmitsedes.
„Diana,” kõlas napp vastus. Cassie vaatas talle otsa. „Jumalanna Diana,” lisas Diana naeratades. „Mitte roomlaste Diana; hoopis teine. Vanem kui kõik Rooma jumalannad ja teistsugune. Ta oli Kõige Vägevam Jumalanna; ta valitses kõike. Ta oli öö, kuu ja tähtede jumalanna – üks lugu räägib, et ta muutis kõik tähed hiirteks, sest tahtis maa peal tegutsevatele nõidadele muljet avaldada. Pärast seda sai temast nõidade kuninganna.”
Cassie näole ilmus lai naeratus. „Mulle tundub, et Fayele see erilist muljet ei avaldaks.”
„Ilmselt küll. Räägitakse, et legend sai alguse kunagi elanud naisest, kes õpetas maagiat ja võitles vaeste naiste õiguste eest. Teine variant väidab, et ta oli esimene päikesejumalanna, aga kui teda hakkasid jälitama päikesejumalad, otsustas ta öö kasuks. Roomlased ajasid ta sageli segamini Kreeka jumalanna Artemisega – tead küll seda jahijumalannat –, aga temas oli peidus palju enamat. Küll aga on ta alati olnud nõidade kuninganna.”
„Nagu sina,” lausus Cassie.
Diana puhkes naerma ja raputas pead. „Ma ei pruugi alatiseks nende juhiks jääda,” ütles ta. „Kõik sõltub sündmustest, mis võivad enne kümnendat novembrit aset leida. Just sel päeval valitakse uus juht.”
„Miks just kümnendal novembril?”
„See on minu sünnipäev – ja juhuslikult ka Faye oma. Et alatiseks juhiks jääda, peab olema seitseteist, ja just siis saame mõlemad võimaluse.”
Cassie oli üllatunud. Kas tõesti oli Diana alles kuusteist nagu temagi? Ta oli jätnud äärmiselt elukogenud mulje, pealegi oli ta juba kaheteistkümnendik. Veelgi veidram tundus aga asjaolu, et Faye oli nii noor ja nõbud olid sündinud samal päeval.
Ta vaatas voodil istuvat Dianat. Ehkki tütarlaps viimasel trükipildil oli kaunis, pidas Cassie Dianat kaunimaks. Kirjeldamatut värvi juustega, milles näisid põimuvat päikese- ja kuuvalgus, lilleõit meenutava näoga ja roheliste juveelidena säravate silmadega Diana oli justkui muinasjutuprintsess või legendikangelane, mitte tavaline tütarlaps. Aga headus ja tõeline rikkumatus, mida kiirgas Diana silmadest, olid Cassie arust ehtsad. Cassie oli uhke, et sai tema sõbranna olla.
Siis välgatas Diana kaela ümber oleva keti otsas kuldne võti ja Cassiele meenus, milleks ta seal oli.
Ma ei suuda seda teha, mõtles Cassie ning tema kõht kiskus krampi. Ta tundis, kuidas süda ebanormaalselt tugevasti peksma hakkas.
