siin… ja varitseb meid?” küsis ta.
„Selles ma kahtlen,” sõnas Melanie tavapärase tasakaaluka häälega rahulikult. „Energia ei saa lihtsalt õhus hõljuda, vaid peab end kuidagimoodi salvestama; vastasel korral see lihtsalt haihtub. See kas tuli siia ja tegi midagi või…” Aga ka sel korral asendas lause lõppu vaid õlakehitus.
„Huvitav, mida ta võis siin teha? Ma ei näe kahjustuste märke, ning ma tunnen, et…” Kulm endiselt kortsus, lasi Diana ringiratast tiirleval oliviinil vasakule peopesale langeda ja surus sõrmed kokku. „Selles paigas on segadust tekitav – veider – energia, aga ma ei taju, et must energia oleks siin midagi korda saatnud. Mis sa arvad, Cassie?”
Cassie proovis oma tunnetes selgusele jõuda. Ta oli segaduses – seda oli maininud ka Diana. Temas möllasid hirm, viha ja kõikvõimalikud teised ägedad tunded – aga võib-olla oli asi ainult temas. Kindlasti polnud ta meeled nii selged, et kusagil selgeid märke näha.
„Ma ei tea,” pidi ta Dianale tunnistama. „Aga see paik ei meeldi mulle.”
„Väga võimalik, aga asi pole selles. Tähtis on see, et me ei näe siin põletusjälgi, mis must energia oleks võinud endast maha jätta, ega taju midagi, mis oleks hävitatud või vigastatud,” lausus Diana.
Kostis Deborah’ kannatamatu hääl. „Huvitav, miks te küsite tema arvamust?” päris ta oma tumeda peaga Cassie poole viidates. „Ta ei kuulu meie hulka…”
„Cassie on täpselt samasugune Ringi liige nagu sina,” katkestas teda Adam tavatult karmi häälega. Cassie märkas õelavõitu iroonilist pilku, mille Faye noormehele heitis, ja tahtis midagi vahele öelda, aga Diana asus tuliselt Adamit kaitsma, misjärel Deborah jäi mõlemat tigedalt põrnitsedes vait. Tundus, et iga hetk võib puhkeda tüli.
„Olge vait!” käskis Laurel terava tooniga. „Kuulake!”
Kohe, kui kõik olid vait jäänud, kuulis ka Cassie mingit häält; kalmistuteel krudises kellegi jalge all vaikselt kruus. Sügisese videviku haudvaikuses oli see selgelt kosta.
„Keegi tuleb,” ütles Chris Henderson. Tema ja Doug olid valmis võitlusse astuma.
Cassie mõistis, et kõik on jõudnud viimse piirini. Sammud kõlasid järjest valjemalt, tekitades viimaks sama tugevat müra nagu ilutulestikurakett ja kraapides Cassie pingul närve. Ta nägi tee kõrval tumedat varju ja märkas, et Adam oli astunud paar sammu ettepoole, kaitstes kehaga nii Dianat kui ka teda. Ma pean Adamiga rääkima, mõtles Cassie hetkel täiesti asjakohatult.
Sammud peatusid korraks ning ähmane kogu võttis suuna otse nende poole. Adam ja vennad Hendersonid olid valmis võitlusse sööstma. Ka Deborah paistis olevat valmis nendega ühinema, tüli oli unustatud. Sean peitis end Faye selja taha. Cassie süda hakkas kiiremini lööma.
Seejärel märkas ta otse kogu kõrval hõljuvat tillukest punast laiku, mis hõõgus nagu süsi, ning kuulis tuttavat häält.
„Kui te tahate mulle peksa anda, siis laske käia. Neli ühe vastu oleks päris õiglane vahekord.”
Chris Henderson tormas huilates ettepoole. „Nick!”
Dougi nägu oli laial naerul, aga näoilme reetis, et ta on valmis lähenevale kogule vajaduse korral kallale söösta. Adam lõdvestus ja astus sammu tagasi.
„Kas oled kindel, Adam? Me võiksime kohe praegu arved ära klaarida,” lausus Nick grupi juurde jõudes, ja kui ta sisse hingas, lõi sigaretiots hõõguma. Adami silmad tõmbusid kitsasteks piludeks ja Cassie nägi, et tema suul oli samasugune hulljulge naeratus nagu Cape Codi lahe ääres, kui teda jälitasid neli püssiga selli. Mis tal ometi täna õhtul viga on ja mis on lahti ülejäänud grupiliikmetega? imestas ta. Kõik käitusid nagu segased.
Diana pani käe Adami käsivarrele, et teda takistada. „Ei mingit kaklust,” hoiatas ta vaikselt.
Nick vaatas Dianale otsa ja kehitas õlgu. „Te olete kuidagi närvis, või mis?” lausus ta gruppi silmitsedes.
Sean ilmus Faye selja tagant nähtavale. „Mu närvid on lihtsalt pingule tõmmatud.”
„Seda muidugi, ja seda peaksid olema ka sina – oksa külge,” täheldas Faye põlglikult.
Nick ei naeratanud, aga tema puhul oli see tavaline. Nagu ikka, oli ta nägu kaunis, aga kiretu. „Võib-olla on sul närvilisuseks põhjust – ja kui mitte sinul, siis ehk mõnel teie hulgast,” ütles Nick.
„Mis sa sellega öelda tahad? Me tulime siia eile õhtul valla pääsenud negatiivse energia jälgi otsima,” sõnas Adam.
Nick jäi vait, justkui oleks talle tulnud uus mõte, ning hetk hiljem lõi sigaretiots uuesti hõõguma. „Ehk otsite seda valest kohast,” nentis ta neutraalselt.
Diana hääl oli vaikne. „Nick, palun ütle, mida sa mõtled.”
Nick vaatas kõigile järgemööda otsa. „Ma mõtlen seda,” venitas ta, „et sel ajal, kui teie siin ringi sebisite, sikutas päästemeeskond Kuradikoopa juures kivilahmakaid, et vana Fogle nende alt kätte saada.”
Fogle? Cassie ei suutnud meenutada, kus ta seda nime kohanud oli. Järsku ilmus tema vaimusilma ette pilt – tähed puupaneelidega kaunistatud kabinetis vaskplaadil. „Koolidirektor?” ahmis ta õhku.
„Täpselt nii. Päästetöötajate sõnul oli ta laviini alla jäänud.”
„Laviini alla?” ei suutnud Laurel kuuldut uskuda. „Siinkandis?”
„Kas sa oskad ette kujutada mõnda muud moodust, kuidas said tema peale variseda kahetonnised graniidikamakad? Väiksematest kividest rääkimata.”
Kõik vaikisid jahmunult.
„Kas ta…” Cassie ei suutnud küsimust lõpetada.
„Kui kivikamakad tema pealt viimaks ära saadi, ei näinud ta just kõige parem välja,” ütles Nick ja lisas veidi vähem sarkastiliselt: „Ta on eile õhtust saadik surnud.”
„Issand jumal,” sosistas Laurel. Taas järgnes vaikus, tulvil jahmatust, ja see kestis veelgi kauem. Cassie teadis, et kõik grupi liikmed näevad üht ja sedasama vaatepilti: kristallpealuud, mida ümbritseb kaitsev küünlaring – ja üht küünalt, mis äkitselt kustub.
„Kõik on Faye süü,” hakkas Sean vinguma, aga Faye katkestas teda, suvatsemata poisi poole isegi vaadata: „See on tema süü.”
„Lõpetage!” käskis Diana. „Me ei tea, kas selle taga võib olla must energia. Kuidas oleks see saanud midagi niisugust korda saata, kui me teame kindlalt, et see jõudis siia ja peatus?”
„Kahjuks pole sellest teadmisest just palju abi,” sõnas Melanie madala häälega. „Sest kui süüdlaseks pole must energia, siis kes?”
Grupi liikmed hakkasid nihelema, otsekui sooviksid kõik sammu tahapoole astuda ja ülejäänud kohalolijaid kahtlustava pilguga põrnitseda. Cassie tundis taas, kuidas kõhus õõnsaks muutub. Direktor oli – oli olnud – autsaider, kes vihkas nõidasid. Järelikult oli neil kõigil motiiv – eriti nendel, kes süüdistasid autsaidereid Kori Hendersoni surmas. Cassie pööras pilgu Deborah’le, seejärel Chrisile ja Dougile.
Enamik nõiagrupi liikmeid
