kasvanud ja intensiivselt kristalli seest väljapääsu otsinud. Seejärel oli ta näinud nägu…
Ootamatult Adami rahulikku häält kuuldes tundis ta kergendust. „Igatahes on meil nüüd teada, mis suunas see minema hakkas. Vaatame, kas kivi on sellega nõus.”
Nad moodustasid Diana ümber ringi. Diana vaatas neid, sirutas vasaku rusika ette ja avas peopesa. Hõbeketi paremasse kätte võtnud, tõstis ta selle üles ja tõmbas pingule, jättes oliviini peopesale.
„Keskenduge,” ütles ta. „Õhk ja maa, aidake meil näha, mida peame nägema. Näidake meile musta energia jälgi. Keskenduge kristallile.”
Õhk ja maa, tuul ja puu, näha meil see aidaku, mõtles Cassie ning lihtne mõte sai tema peas kohe värsivormi. Puit seinas, õhk õues; just nende abi vajasid nad praegu. Vaikselt endamisi neid sõnu korranud, jäi ta äkitselt vait, aga Diana rohelised silmad välgatasid hoiatavalt.
„Sa pead jätkama,” käskis Diana tasakesi ning Cassie alustas häbenedes.
Diana tõmbas tagasi käe, mis oli kristalli toetanud. Kivi tiirles keti otsas, keereldes senikaua, kuni kett oli kogu pikkuses keerdu läinud, ning hakkas siis teises suunas keerlema. Cassie jälgis laialivalguvat helerohelist pilti ja pomises aina kiiremini värsiridu. Õhk ja maa… ei, see ei aidanud. Oliviin keerles hullunult nagu tasakaalu kaotanud vurrkann.
Järsku hakkas kristall pikkade horisontaalsete võngetega edasi-tagasi kiikuma.
Ringi vastasküljel hingas keegi sisinal välja.
Oliviin rippus sirge keti otsas; ei keerelnud enam, vaid kiikus stabiilselt ja tugevalt. Cassie mõistis, et see on muutunud pendliks. Diana ei aidanud kuidagi kaasa; ketti hoidev käsi püsis paigal. Aga oliviin kiikus tugevalt edasi-tagasi – põrandale tõmmatud kriidiringi poole ja seinal oleva põlenud paiga suunas.
„Bingo,” lausus Adam vaikselt.
„Käes,” sosistas Melanie. „Nüüd peame korraks pendli liikumissuunda muutma, et õue minna. Liikuge kõik – tasakesi – ukse juurde ja püüdke teisel pool seina see koht üles leida.”
Diana niisutas keelega huuli, noogutas, keeras end ettevaatlikult ringi ja hoides hõbeketti kehast endisel kaugusel, toimis Melanie õpetuse järgi. Nõidade grupi liikmed taganesid veidi, et talle teed anda, ning kogunesid õue jõudes taas tema ümber. Õige paiga ülesleidmine polnud raske; välisseina sees oli samasugune põlenud ring, ainult veidi kahvatum kui sisemine jälg.
Kui Diana oli kristalli uuesti tasakaalu seadnud, hakkas see taas edasi-tagasi kiikuma. Otse põlenud paiga suunas ja sama tugevalt teisele poole. See näitas Crowhaven Roadi ehk linna poole.
Mööda Cassie selgroogu jooksid alla värinad.
Kõik vaatasid üksteisele otsa.
Kristalli kehast eemal hoides hakkas Diana minema kiikumise suunas. Kõik kõndisid tema järel, ent Cassie märkas, et Faye poolehoidjad hoidusid tahapoole. Cassie pidi tugevalt pingutama, et mitte Adami poole vaadata.
Pea kohal kahisesid puud. Punane vaher, pöök, kõhedust tekitav jalakas – Cassie ei suutnud sel hetkel kõiki puuliike kindlaks määrata. Küll aga proovis ta oma pilgu hoida kiirelt vihiseval pendlil.
Nad kõndisid ja kõndisid, läbisid Crowhaven Roadi kurvi ja suundusid ookeani poole. Liivasel pinnasel kasvasid kidurad taimed ja põõsashekid. Heleroheline kivi võttis uue suuna ja Diana pööras samuti, et kivile järgneda.
Nüüd läksid nad lääne poole, mööda sügavate vagudega kruusateed. Cassie polnud kunagi varem sealkandis viibinud, küll aga näis tee olevat tuttav teistele Ringi liikmetele – nad vahetasid omavahel salaja pilke. Cassie nägi, et ees on traataed ja seejärel korrapäratu hauakivide rivi.
„Suurepärane,” pomises Cassie kõrval kõndiv Laurel ning kusagilt tagantpoolt kostis Suzani hääl: „Ma ei suuda seda uskuda. Kõigepealt kõnnime maha mitu kilomeetrit ja nüüd…”
„Milles probleem? Lihtsalt väike külaskäik meie maaaluste esivanemate juurde,” sõnas Doug Henderson ja tema sinakashallid silmad välkusid veidralt.
„Ole vait,” ütles Adam.
Cassie ei tahtnud kalmistuväravast sisse minna. Ta oli näinud liiga palju Uus-Inglismaa surnuaedu – tundus, et Massachusettsis on neid igal tänaval – ja oli ka linnakalmistul Kori matustel olnud. Siinne kalmistu ei paistnud teistest millegi poolest erinevat: see kujutas endast väikest nelinurkset maalappi, millele olid kuhjatud tagasihoidlikud hauakivid, paljud neist ajahamba poolt siledaks lihvitud. Cassie pidi end lausa sundima, et haudadevahelisel hõredal pruunikal murul teiste kannul püsida.
Diana juhtis nad otse surnuaia keskele. Enamik hauakive olid väikesed ja ulatusid Cassiele vaevu põlvini. Kivid olid kaarekujulised ja mõlemal pool võis näha kaht väiksemat kaart.
„Sellel, kes need välja raius, pidi olema võigas huumorimeel,” sosistas ta hinge tõmmates. Paljude hauakivide servadele olid söövitatud tahumatud pealuud, mõni tiibadega varustatud, mõne all ristatud kondid. Üht hauakivi kaunistas terve skelett, mis hoidis käes päikest ja kuud.
„Surma võit,” lausus Faye magus hääl nii lähedalt, et Cassie tundis kuklal soojust. Cassie võpatas, aga ei vaadanud selja taha.
„Oh kui vinge,” sõnas Laurel, kui Diana sammu aeglustas.
Taevast kadus pikkamööda valgus. Nad olid jõudnud surnuaia keskele ja jahe tuulehoog liigutas kidurat muru, tuues kaasa nõrga soolaka adrulõhna. Cassie tundis, kuidas ta kuklakarvad erutusest püsti tõusevad.
Sa oled nõid, tuletas ta endale meelde. Sa peaksid surnuaedu armastama. Need on su loomulik elukeskkond.
Mõte ei vaigistanud hirmu, küll aga tungis sellesse üks teine tunne – raskesti seletatav erutus. Pimedus, mis oli endasse haaranud taeva ja kalmistunurgad, näis tihenevat. Ka Cassiest oli saamas osa pimedusest, osa senitundmatust uuest maailmast, mis oli täis varje ja väge.
Diana peatus.
Hõbekett oli muutunud peeneks jooneks hämaruses, selle all helendas kahvatu laik. Aga Cassie märkas, et oliviin ei kiikunud enam pendlina edasi-tagasi. Nüüd liikus see korrapäratult ringiratast. Paar korda ühte suunda näidanud, pendel aeglustus ja valis hoopis teise suuna.
Kui Cassie oli mõnda aega pendlit silmitsenud, vaatas ta Dianale otsa. Diana kortsutas kulmu. Kõik jälgisid hauavaikuses ringe tegevat kivi.
Cassie ei pidanud pingele vastu. „Mida see tähendab?” sosistas ta Laurelile, kes raputas vastuseks lihtsalt pead. Aga Diana tõstis pilgu.
„Miski ei klapi. See tõi meid siia – ja lihtsalt peatus. Aga kui õige paik on üles leitud, ei tohiks see enam üldse liikuda. Kivi peaks siis ühte punkti osutama ja kergelt värisema – on mul õigus, Melanie?”
„Nagu hea jahikoer,” täpsustas Doug laia naeratuse saatel.
Melanie ignoreeris teda. „Teoreetiliselt küll,” kinnitas Melanie. „Aga me pole pendlit varem katsetanud. Võibolla tähendab see seda, et…” Rääkides vaatas ta surnuaias ringi ja tema hääl vaibus, seejärel kehitas ta õlgu. „Ma ei tea, mida see tähendab.”
Cassie kukal hakkas veelgi tugevamalt surisema. Must energia oli tulnud siia – ja teinud mida? Kadunud? Hajunud?
