oma ähvardused ellu viima. Dianat polnud võimalik säästa teisiti, kui teda pettes.
See on ta enda huvides, rahustas end Cassie. Lõpeta juurdlemine. Tee, mida tarvis, ja unusta see lugu.
„Cassie? Sa oled kuidagi murelik.”
„Ma…” alustas Cassie, valmis väitma, et kõik on korras, ja muutma teemat samamoodi nagu iga kord, kui ta tabati unistamast. Aga talle tuli parem mõte. „Tegelikult ma ei tahaks üksi koju minna,” lausus ta grimassi tehes. „Asi pole kodutees, vaid – meie majas. See kriiksub ja nagiseb terve öö ja vahel ei tule mul üldse und. Eriti praegu, kui mul on värskelt meeles, kuidas… kuidas…”
„Ja ongi kogu mure?” küsis Diana naeratades. „Sellest saame jagu. Jää ööseks siia.” Cassiet vapustas, kui sundimatult kõlas Diana ettepanek. „Ja kui sind vaevab pealuu,” jätkas Diana, „siis selle võid unustada. Pealuu ei pääse põgenema ega saa enam kellelegi kurja teha. Ma luban.”
Cassie nägu hõõgus ja ta pidi pingutama, et mitte kapi poole vaadata. Talle poleks pähegi tulnud pealuud mainida: ta poleks seda sõna isegi üle huulte saanud. „Okei,” lausus ta häält rahulikuks sundides. „Aitäh. Ma helistan empsile ja ütlen, et jään ööseks siia.”
„Hommikul võime sinu poolt läbi sõita, et sa saaksid riided vahetada – ma teen sulle kohe külalistetuppa aseme.” Kui Diana oli lahkunud, pidasid hääled Cassie peas ägedat lahingut. Sa vana vastik nuhk, karjusid nad. Õel libekeelne väike valelik reetur…
Jääge vait! hüüdis Cassie vastuseks nii tungivalt, et hääled jäidki vait.
Ta helistas emale.
„Külalistetoas on voodi valmis,” lausus Diana, ilmudes uksele just siis, kui Cassie oli kõne lõpetanud. „Aga kui sa öösel kartma hakkad, võid siia tulla.”
„Tänan,” vastas Cassie ja oli siiralt tänulik.
„Milleks siis vanemad õed on?”
Nad ajasid veel veidi juttu, aga et kumbki polnud eelmisel ööl eriti maganud ja kellaosutid lähenesid kümnele, haigutasid peagi mõlemad.
„Ma käin õhtul vannis ja sina saad seda teha hommikul,” ütles Diana. „Siinkandis ei jätku kuuma vett kuigi kauaks.”
„Kas selle tarbeks pole siis loitsu?”
Diana puhkes naerma ja viskas talle raamatu. „Palun väga, vaata, kas leiad.”
See oli „Varjude raamat”, mille Diana oli toonud Cassie riitusele – seesama, mis oli olnud Diana perekonna valduses sestsaadik, kui esimesed nõiad New Salemissse elama asusid. Rabedad kollased lehed lõhnasid hallituse järele, mis pani Cassie nina kirtsutama, aga ta oli rõõmus, et sai võimaluse seda lähemalt uurida. Raamatu alguses oli käekiri väike ja peaaegu loetamatu, aga edaspidi muutus see stiilseks ja kauniks nagu kalligraafiline kiri. Erinevad autorid, mõtles Cassie, erinevad põlvkonnad. Peaaegu kõigile lehtedele kleebitud märkmepaberid ja plastikust järjehoidjad tähistasid praeguse põlvkonna tööd.
Raamat oli täis loitsusid, nõiagrupi kokkutulekute kirjeldusi, rituaale ja lugusid. Cassie uuris süvenenult, silmad võlutult liikumas ühelt pealkirjalt teisele. Mõned loitsud tundusid armsalt vanamoeliste ja arhailistena; mõned näisid pärinevat nüüdisaegsest eneseabiõpikust. Mõned olid lihtsalt ajatud.
Haige lapse ravimise loits, luges ta. Et kanad munele hakkaks. Loits tulekahju ja veeuputuse vastu. Halbadest kommetest vabanemise loits. Hirmust ja pahatahtlikest emotsioonidest lahtisaamise loits. Aarde leidmise loits. Et õnn pöörduks. Kurjuse eemalhoidmise loits.
Tema pilk jäi pidama pealkirjal Talisman, mis annab jõudu.
Võta sile ilusa kujuga kivim, graveeri ühele küljele tõusev päike ja ülespoole pööratud otstega kuusirp. Teisele küljele graveeri sõnad:
Kivikõvadust pihas
ja luus ja lihas!
Valgusvägegi veel
mu võitluse teel.
Sellest võiks abi olla, mõtles Cassie. Ta lappas raamatut edasi. Loits nakkushaiguse vastu. Kurjuse kahjutuks tegemine. Unenägude esilekutsumine.
Ja siis, justkui oleks teda piinav südametunnistus selle välja kutsunud, ilmus ta silme ette järgmine pealkiri. Truudusetu armsama karistamise loits:
Täiskuu valguses seistes võta kätte kallima juuksekarv, seo see sõlme ja lausu:
Et rahu sul poleks
ei ainustki sõpra
ka kallikest poleks
ja viljad sööks tõprad
ei puhkust ei viivuks
et nälga sa jääks
et janu sind piinaks
ja murede mäed
et kasvaks su kahjud
et hirm ajaks segi
küll siis hakkab kahju
et haiget mul tegid.
Cassie randmetes peksles ägedalt pulss. Kas tõesti võis keegi oma truudusetule kallimale peale panna nii kohutava needuse?
Kui uks avanes, oli tema pilk ikka veel naelutatud sellele leheküljele. Kiiruga raamatu kinni löönud, silmitses ta sisse astunud Dianat, kelle pea ümber oli mässitud vannilina. Seejärel pöördus ta pilk kuldketile, mille Diana öökapile pillas. Keti kõrval lebas ümmargune kivi, mida kaunistas spiraalikujuline muster; hall värv oli segunenud helesinisega, pealispinda katsid kvartsikristallid. Kaltsedoniroos, mille Diana oli kinkinud Adamile ja mille Adam oli Cassiele andnud. Nüüd on ta tagasi seal, kuhu kuulub, mõtles Cassie ja tundis miskipärast tuima valu südames.
„Vannituba on sinu päralt,” lausus Diana. „Siin on su öösärk – või eelistad T-särki?”
„Öösärk sobib,” ütles Cassie. Nii vannis olles kui ka riideid vahetades püsis tema silme ees kuldne võti. Kui vaid Diana selle sinna jätaks…
Kui ta pea uuesti Diana tuppa pistis, lebas võti endises paigas. Diana oli juba voodis.
„Kas ma panen ukse kinni?”
„Ei,” ütles Diana ja sirutas käe, et kustutada tuli. „Jäta väike pragu. Head ööd.”
„Head ööd, Diana.”
Aga kõrval asuvas külalistetoas sättis Cassie pea alla kaks patja ja jäi põrnitsema lage. Teda valdas kummaline rahu, sest praegu polnud teha muud kui vaikselt lamada ja õiget hetke oodata. Ta kuulis, kuidas ookean Diana maja taga kohises, kord valjemini, kord vaiksemalt.
Ta ootas kaua ja kuulas tasaseid hääli. Ta oli täiesti rahulik – hetkeni, mil oli aeg tõusta – alles siis hakkas tema süda kloppima.
Viimaks oli ta kindel, et Diana magab. Nüüd, mõtles ta. Kui sa end nüüd püsti ei aja, ei tee sa seda kunagi.
Hinge kinni hoides nihutas ta keharaskuse voodi äärele ja lasi jalad rippu. Kui ta üle puupõranda hiilis, kostis vaikset kääksumist ja iga heli tarretas ta paigale.
Diana ukse taha jõudnud, jäi Cassie seisma ja kuulatas pingsalt. Majas valitses vaikus. Ta asetas käe ukselingile
