näoilme oli lihtsalt põlglik.
Järgnes veel üks vaikusehetk, siis võttis sõna pahura häälega Suzan. „Kuulge, Foglel läks küll kehvasti, aga kas meie peame seetõttu igaveseks siia seisma jääma? Ma ei tunne enam oma jalgu.”
Adam paistis end tardumusest vabaks raputavat. „Tal on õigus, me peame sellest paigast kohe ära minema. Siin pole meil enam midagi teha.” Ta pani käe ümber Diana piha ja andis ülejäänutele käega märku, et need talle järgneksid. Cassie kõhkles. Ta tahtis Dianale midagi öelda.
Aga Diana oli juba liikuma hakanud ja Cassiel polnud enam võimalust. Vennad Hendersonid eesotsas, läks seltskond tagasi teist rada mööda, mis ei puudutanud kalmistu kirdenurka. Kui nad olid peaaegu tee peale jõudnud, märkas Cassie nende ette kerkinud mäenõlva. See kujutas endast veidrat muruga kaetud kalmet, mille üht külge piiras võrkaed; Cassie oleks künkani jõudes peaaegu selle otsa komistanud. Aga miski, mida ta kalmest möödudes nägi, oli veelgi veidram ja ta vaatas üle õla tagasi.
Kalme esiosa katsid kiviplaadid ja nende vahel oli umbes kuuekümne ruutsentimeetrine rauduks. Uksel olid rauast hinged ja ees tabalukk, aga lukku poleks isegi võtmega avada saanud. Otse ukse vastu oli lükatud hiigelsuur korrapäratu kujuga tsemendikamakas. Ukse ümber kasvava rohu järgi oli näha, et kamakas oli juba pikemat aega ukse ees seisnud.
Cassie käed olid jääkülmad, süda tagus ja pea käis ringi. Ta püüdis mõelda, aga märkas vaid ühe osaga mõistusest, et möödub nüüd uuematest hauakividest, mille marmortahvlitele graveeritud tähed polnud aja jooksul siledaks kulunud. Ta püüdis välja mõelda, mis temaga ometi lahti on – kas oli see reaktsioon kõigile eelmise päeva ja õhtu jooksul aset leidnud sündmustele? Kas ta sellepärast väriseski?
„Cassie, kas kõik on korras?” Diana ja Adam olid end ümber pööranud. Mõlemale järgemööda otsa vaadanud, püüdis Cassie hoida pea selgena ja oli tihenevale pimedusele tänulik.
„Ikka. Ma lihtsalt – tundsin end korraks väheke imelikult. Aga oota, Diana.” Cassiele meenus äkitselt, mida ta oli Dianale öelda tahtnud. „Muide, kui sa enne küsisid, mida ma tunnen… Ühesõnaga, härra Fogle suhtes on mul küll kindel tunne. Ma arvan, et must energia on tema surmaga mingil moel seotud. Aga…” Ta jäi hetkeks vait. „Aga ma ei tea. Siin toimub veel midagi kummalist.”
„Selles pole kahtlust,” kinnitas Adam, püüdes kinni haarata tema käsivarrest, et ta uuesti liikuma saada. Cassie põikles puudutuse eest kõrvale, ja kui Diana teise suunda vaatas, heitis noormehele etteheitva pilgu. Adam jäi ehmunult silmitsema oma kätt.
Aga õhus on midagi imelikku, midagi hoopis veidramat, kui keegi neist oleks osanud arvata, mõtles Cassie. „Mis selle raudukse taga peidus on?” küsis ta.
„Minu teada on see uks alati seal olnud,” lausus Diana hajameelselt. „Arvata võib, et selle taga on mingisugune ladu.”
Cassie vaatas veel kord tagasi, aga kalme oli juba pimedusse kadunud. Ta põimis käed keha ümber ja surus käelabad vaheliti põimitud käsivarte alla, et sooja saada. Tema süda peksles endiselt.
Ma küsin vanaema Howardilt ukse kohta järele, otsustas ta. Mis iganes selle taga ka oli, päris kindlasti polnud seal ladu, selles oli ta kindel.
Ta märkas, et mõttesse vajunud Diana näppis hajameelselt mingit kaelas olevat eset. Kuldketi otsas rippuvat väikest võtit.
KOLMAS PEATÜKK
„Mulle tundub,” alustas Melanie vaikselt, „et on aeg rääkida pealuust. Adam polegi meile jutustanud, kuidas ta selle leidis…”
„Pole jah, selles suhtes oled sa äärmiselt salapärane olnud,” sekkus Faye.
„…aga ehk on just nüüd õige aeg.”
Diana ja Adam vaatasid teineteisele otsa ning Diana noogutas. „Olgu, räägi pealegi. Ära jäta vahele ainsatki üksikasja.”
Kalmistult tagasi jõudnud, kogunesid kõik kaksteist grupi liiget Diana tuppa. Seltskonda silmitsedes mõistis Cassie, et see on lõhenenud. Ühel pool Faye läheduses istusid Suzan, Deborah ja vennad Hendersonid, teisel pool Diana kõrval aga Laurel, Melanie, Adam ja Sean.
Seani vilavaid silmi nähes mõtles Cassie, et vähemalt praegu on ta Diana poolel. Aga tema võis iga hetk meelt muuta. Nick samuti – ühel päeval võis ta hääletada Diana poolt ja järgmisel päeval vähimagi loogilise põhjenduseta Faye poolt. Nick oli alati äraarvamatu.
Aga seda oled ka sina, sosistas hääl tema sees.
Loomulikult oli see naeruväärne. Mitte keegi – isegi mitte Faye – poleks suutnud Cassiet sundida hääletama Diana vastu. Vähemalt mitte olukorras, kus tema häälel on kaalu.
Adam rääkis madala mõtliku häälega, justkui püüaks juhtunut täpselt meenutada. „Ma ei leidnud seda Cape Codi poolsaare lähedalt, vaid tükk maad põhja poolt, Bostoni juurest. Te kõik teate, et Bostoni lahe piirkonnas paikneb seitseteist väikest saart; kõik nad on inimtühjad ja kaetud vetikatega. Aga mina leidsin kaheksateistkümnenda. See saar oli teistest erinev; maapind oli lame ja liivane ning saarel polnud inimtegevusest ainsatki jälge. Kõige kummalisem oli aga see, et olin ka varem sealkandis olnud, aga polnud saart märganud. Mul oli tunne, et mu silmad on äkitselt lahti läinud, pärast seda, kui…” Ta jäi poolelt sõnalt vait.
Cassiel, kes vaatas ainiti lambi peegeldust Diana männilaudadest põrandal, tekkis lämbumistunne. Ta ei julgenud hingata enne, kui Adam jätkas: „…pärast seda, kui olin terve suve kalalaevadel tööd teinud. Aga kui ma suuna saarele võtsin, hakkas roolipinn tõrkuma, püüdes mind sellest eemal hoida, või lasi mul ümber kaljude tiirutada. Ma pidin tükk aega jändama, et paat randuks – Maa ja Vee Väe abita poleks see mul iial õnnestunud. Viimaks õnnelikult kaldale jõudnud, vaatasin kaljude poole ja nägin suurt hulka paadirususid. Kui keegi oligi minevikus saarele jõudnud, ei pääsenud ta siit elavana tagasi.” Adam tõmbas aeglaselt ja sügavalt hinge.
„Kohe, kui ma olin liivale astunud, tundsin, et kogu saar oli täis elektrit. Teadsin juba enne saare keskosas kiviringi avastamist, et olen õiges paigas. Saar oli täpselt selline, nagu Black John seda kirjeldas. Mööda kivilahmakaid ronisid ülespoole kanarbikulised, aga kiviringi keskkoht oli taimedeta ja just sealt ma alustasingi kaevamist. Ei möödunud minutitki, kui labidas mingi kõva eseme vastu kolksatas.”
„Ja siis?” küsis Diana.
„Siis tõmbasin pealuu välja. Seda nähes tundsin – midagi peapöörituse sarnast. Liivateradel sätendas silmipimestav päike. Mässisin pealuu oma särgi sisse ja tulin tulema. Saar ei püüdnud mind väevõimuga tagasi hoida; see käitus nagu lõks, mille vedru on katki läinud. See juhtus – las ma mõtlen veidi – kahekümne esimesel septembril. Kohe, kui ma lahe piirkonda tagasi jõudsin, tahtsin võtta suuna New Salemile, aga pidin veel paar asja korda ajama. Teadsin, et hilinen Kori nõiaks pühitsemise riitusele, aga sain teele asuda alles järgmisel päeval.” Ta tegi pausi ja vaatas vabandavalt Dougi ja Chrisi poole.
Vennad ei lasunud sõnagi, aga Cassie tajus, et mõlema pilk vilksas korraks tema poole. Kori riitusest oli saanud Cassie riitus, sest samal hommikul oli kooli lähedalt trepi alt leitud Kori surnukeha.
„Kas su jutul on ka mingi mõte?” päris Faye kähiseva häälega tüdinult. „Kui sa just ei arva…” – ta ajas end sirgu ja temas näis huvi tärkavat – „et ka ülejäänud Meistervahendid võivad sellelsamal saarel olla.”
„Sellest
