sellest ei piisa…”
„Peab piisama, selge?” ütles Faye sõnu venitades. „Sest pärast laupäeva räägin ma Dianale kõik ära.” Ta lasi Cassie lahti ja Cassie läks oma pingi juurde. Midagi muud ei saanud ta hetkel teha.
Tund algas leinaminutiga härra Fogle’i mälestuseks. Cassie põrnitses selle minuti jooksul oma kokkupõimitud sõrmi ja mõtles vaheldumisi pealuu seest välja kihutanud mustale energiale ja Doug Hendersoni veidi viltustele rohekassinistele silmadele.
Lõunatunnil leidis ta tagaruumi klaasuksele kleebitud märkmepaberi. Õues trepil, oli sellel kirjas. Cassie keeras end ringi ja oleks äärepealt Adamiga kokku põrganud.
Adam lähenes täis kandikuga, aga tõstis selle kõrgemale, et Cassie toitu tema peale ei paiskaks.
„Uups,” lausus Adam.
Cassie punastas. Aga poisiga vastamisi seistes märkas ta palju tõsisemat probleemi. Adami naeratus oli kustunud, ent Cassie põsed hõõgusid edasi ja kumbki neist ei liikunud paigalt.
Kõigi kohvikus olijate pilgud olid naelutatud neile. Tõeline déjà vu, mõtles Cassie. Iga kord, kui ma siia satun, muutun tähelepanu keskpunktiks.
Viimaks tegi Adam ebaõnnestunud katse tema küünarnukist kinni haarata, jäi seisma ning palus tal galantse žestiga siseneda esimesena. Cassie ei taibanud, kuidas Adamil see õnnestus, aga džentelmenliku käitumise osas polnud tal vastast. Tundus, et see on talle loomuomane.
Kui nad kõrvuti edasi kõndisid, jäid tüdrukud neid vaatama ja mõned piilusid salaja Adami poole. Aga nende kõrvalpilgud olid hoopis teistsugused kui need, mida Cassie oli näinud Cape Codi rannas. Seal oli Adam kandnud räpaseid kalurirõivaid ja Portia sõbrannad olid silmad põlglikult kõrvale pööranud. Siinsed pilgud olid häbelikud, kutsuvad või lootusrikkad. Adam aga heitis tõrksa punase juuksesalgu sundimatu liigutusega laubalt kõrvale ja naeratas neile.
Õues olid Klubi liikmed kogunenud trepile. Isegi Nick oli kohal. Cassie võttis suuna nende poole, aga järsku hüppas tema teele suur kogu ja pani esikäpad ta õlgadele.
„Raj, lõpeta! Mis sul arus on?” hüüdis Adam.
Soe niiske keel lakkus Cassie nägu. Ta haaras koera turjakarvadest kinni ja püüdis teda eemale tõrjuda, aga lõpptulemusena leidis end looma kallistamast.
„Mulle tundub, et ta tahtis mind lihtsalt tervitada,” hingeldas ta.
„Tavaliselt ootab ta kenasti väljaspool kooli territooriumi, kuni tunnid on lõppenud. Ma ei tea, miks…” katkestas teda Adam. „Raj, koht,” pomises ta muutunud häälega. „Nüüd!” lisas ta sõrmi nipsutades.
Cassie nägu lakkuv keel tõmbus tagasi, aga kui Cassie üle muruplatsi trepiastmete poole kõndis, püsis saksa lambakoer truult tema kõrval.
„Tavaliselt vihkab Raj uustulnukaid,” täheldas Sean, kui Cassie ja Adam olid istet võtnud. „Huvitav, miks sina talle nii väga meeldid?”
Faye iroonilist pilku tajuv Cassie kehitas kohmetult õlgu ja põrnitses oma lõunasöögikotti. Järsku tuli talle pähe tabav märkus: üks seesugustest, mille välja ütlemata jätmist ta sageli kahetses.
„Kindlasti on asi mu uues parfüümis. Eau de pot roast ehk lihahautise lõhn,” täpsustas ta, mispeale Laurel ja Diana itsitasid. Isegi Suzani näole ilmus lai naeratus.
„Olgu, asume asja juurde,” teatas Diana. „Ma kutsusin teid siia, et meid pealt ei kuulataks. Kellel on häid ideid?”
„Seda võis teha kes iganes meie hulgast,” sõnas Melanie vaikselt.
„Aga ainult mõnel meie hulgast oli selleks põhjus,” lisas Adam.
„Miks?” küsis Laurel. „Ma mõtlen seda, et härra Fogle vastik käitumine polnud piisav põhjus, et ta mõrvata. Ära irvita midagi, Doug, kui just sina selle taga pole.”
„Ehk teadis Fogle liiga palju,” lausus ootamatult Suzan. Kõigi näod pöördusid tema poole, aga ta kooris häirimatult maiustuse ümbert paberit ega vaadanud üles.
„Ja siis?” ütles Deborah viimaks. „Mis sa sellega öelda tahad?”
„Kuidas võtta…” Suzan tõstis portselanikarva silmad ja lasi pilgul üle seltskonna libiseda. „Fogle tuli alati koolimajja koos esimeste koidukiirtega, on mul õigus? Ja tema kabinet on seal, on ju?” Ta viitas peaga koolimaja poole, mispeale Cassie vaatas punastest tellistest hoone kolmanda korruse akent. Seejärel pööras Cassie pilgu mäejalamile, paika, kust oli leitud Kori surnukeha.
Järgnes vaikus, ja siis lausus Diana. „Issand jumal.”
„Mida sa tahad öelda?” nõudis Chris ringi vaadates. Deborah kortsutas kulmu ja Laurel pilgutas silmi. Faye itsitas.
„Ta tahab öelda, et Fogle võis näha Kori mõrvarit,” ütles Adam. „Ja see, kes tappis Kori, tappis ka Fogle, et ta ei saaks mõrvarit üles anda. Aga kuidas me teame, et ta oli seal ka sellel hommikul?”
Cassie pilk rändas kolmanda korruse aknalt korstnale, mis kõrgus koolimaja katusel. Hommik, mil Kori leiti, oli olnud külm ja direktori kabinetis oli kamin. Kas sel hommikul oli korstnast tõusnud suitsu?
„Tead, mis,” ütles ta vaikselt Dianale. „Ma arvan, et ta oli seal.”
„Sellisel juhul võib see tõsi olla.” Laureli hääles kõlas erutus. „See omakorda tähendab, et teda ei saanud tappa keegi meie seast – sest see, kes tappis Kori, tappis ka Fogle. Ja seda poleks meist keegi teinud.”
Diana ilmest peegeldus kergendus ja paljud Ringi liikmed noogutasid. Peenike hääl Cassie sisemuses üritas midagi öelda, aga ta surus hääle maha.
Vaid Nick torutas mõtlikult huuli. „Huvitav, kes peale meie suudaks kellegi kivilaviini alla matta?”
„Igaüks, kellel on kepp või raudkang,” nähvas Deborah. „Kivikamakad Kuradikoopa kaljul on lihtsalt üksteise otsa kuhjatud. Suvaline autsaider saaks sellega kerge vaevaga hakkama. Niisiis taandub küsimus sellele, kes autsaideritest seda tegi – kui seda küsimust on üldse tarvis esitada.” Tema näol hiilgas jahimehekirg ning Chris ja Doug olid valmis temaga ühinema.
„Kuni kõik pole selge, jätke Sally rahule,” lausus Diana otsustavalt.
„Ja Jeffrey ka,” lisas Faye kurguhäälega, näol tähendusrikas ilme. Deborah põrnitses teda viivu, aga pööras esimesena pilgu ära.
„Nüüd, mil see küsimus on lahendatud, tahaksin ma rääkida tõelisest probleemist,” lausus Suzan sviitri rinnaesiselt koogipuru pühkides ning Sean ja vennad Hendersonid jälgisid himura pilguga tema liigutust. „Vähem kui kahe nädala pärast on abiturientide ball ja ma pole ikka veel suutnud välja mõelda, kelle ma oma kaaslaseks kutsun. Tagatipuks pole mul kingi…”
Koosolek lagunes laiali ja veidi aja pärast helises kell.
„Kelle sina ballile kaasa võtad?” päris Laurel Cassielt sama päeva pärastlõunal. Nad sõitsid Diana ja Melaniega koolist koju.
„Oh…” oli Cassie ehmunud. „Ma pole sellele isegi mõelnud. Ma – ma pole kunagi ainsatki poissi peole kutsunud.”
