– mida teie autsaiderist sõbrast arvate?” Grupi liikmed hakkasid sumisema, lõbustatult ja umbusklikult. „Ja just sellepärast,” vaatas Adam Dianale otse silma sisse, „kinkisin ma talle sinult saadud kaltsedoniroosi.”
Sumin oli lakanud. Valitses sünge vaikus.
„See oli sõpruse märk, teatud mõttes võla tasumine,” jätkas Adam. „Ma arvasin, et kui ta peaks kunagi hätta sattuma, tajuksin ma seda kristalli kaudu ja saaksin ehk teda aidata. Niisiis andsin ma kivi talle – ja see oli ka kõik, mida ma tegin.” Ta heitis Fayele väljakutsuva pilgu ja mõõtis veelgi väljakutsuvama pilguga grupi liikmeid. „Välja arvatud asjaolu – jah, see vastab tõele –, et ma suudlesin teda. Ma suudlesin tema kätt.”
Laurel pilgutas silmi. Vennad Hendersonid piilusid ettevaatlikult Adamit, otsekui tahaksid öelda, et ta on hull, aga et nende meelest on see tema asi, missugust osa tüdrukust ta suudelda eelistab. Faye üritas manada näole põlgliku ilme, aga see ei õnnestunud.
„Seejärel lahkusin ma poolsaarelt,” lausus Adam. „Ma ei kohtunud Cassiega enne, kui jõudsin tagasi siia, Kori nõiaks pühitsemise riitusele – mis osutus hoopis Cassie riituseks. Aga ma tahaksin rõhutada veel üht tähtsat asjaolu. Nimelt ei öelnud ma Cassiele kunagi, kes ma olen või kust ma tulen. Ma ei maininud kordagi oma nime. Nii et ükskõik mida ta siin olles tegi – või missuguseid luuletusi ta kirjutas, Faye –, tal polnud aimugi, kes ma olen. Ta ei teadnud, et Diana ja mina oleme koos. Kuni selle õhtuni, mil ma äkitselt rannas tema ette ilmusin.”
„Tähendab, sinu meelest oli see piisav põhjus teesklemiseks, et te ei tunne üksteist, ja andis vaba voli meie selja taga ringi hiilida ning salaja kohtuda,” ütles taas kaitsehoiaku võtnud Faye.
„Sa ei tea, mida sa räägid,” sõnas Adam pingul häälega ja nägi välja nii, nagu tahaks Fayet veel kord raputada. „Me ei hiilinud kusagil ringi. Esimest korda saime me nelja silma all rääkida alles siis, kui pealuutseremoonia Diana garaažis luhta läks. Täpselt nii, Faye, selsamal ööl, kui sinu tillukesed nuhid meid rannajärsakul nägid. Aga kas sa tahad teada, mida Cassie meie esimesel neljasilmavestlusel ütles? Ta ütles, et on minusse armunud – ja teab, et see on vale. Sellest hetkest alates, kui ta kuulis, kes ma olen, tundis ta, et see on vale; sestsaadik, kui ta mõistis, et ma pole suvaline poiss rannalt, vaid Diana kallim, oli ta oma tunde vastu võidelnud. Ta oli isegi tõotuse andnud – verevande –, et ei reeda oma tundeid minu vastu mitte kellelegi, ei sõna, pilgu ega teoga. Ta ei tahtnud, et Diana teada saab ja end halvasti tunneb või teda haletsema hakkab. Kas see kõlab sedamoodi, et keegi üritas salaja ringi hiilida?”
Kõik Ringi liikmed silmitsesid teda. Melanie lausus tasakaalukalt: „Teeme nüüd ühe asja selgeks. Sa siis väidad, et Faye süüdistused ei pea paika?”
Adam neelatas. „Ei,” ütles ta vaikselt. „Seda ma ei väida. Sel ööl rannajärsakul…” Ta vaikis, neelatas veel kord ning jätkas karmima häälega: „Ma ei oska seletada, mis juhtus, aga see oli minu, mitte Cassie süü. Tema tegi kõik, mis suutis, et mind vältida, et end minust kaugemale hoida. Aga kui me olime koos, tõmbas meid teineteise poole.” Ta vaatas julgelt Dianale otse silma, ehkki tema näolt peegeldus valu. „Ma pole oma käitumise üle uhke, aga ma pole kunagi tahtnud sulle haiget teha. Ja Cassie on täiesti süütu. Sel õhtul hakkas ta minuga rääkima ainult sellepärast, et tahtis mulle tagasi anda kaltsedoniroosi – et ma annaksin selle sulle. Tema käitumine on algusest lõpuni olnud aus ja väärikas. Hoolimata sellest, mis see talle maksma läks.” Ta tegi pausi ja tema suujoon tõmbus süngeks. „Kui ma oleksin teadnud, et see madu teda šantažeerib…”
„Kuidas, palun?” katkestas teda Faye, kuldsed silmad ohtlikult välgatamas.
Pilk, millega Adam vastas, oli sama ähvardav. „Just nii võib seda nimetada, Faye, kas pole? Šantaaž. Sinu pisikesed nuhid nägid meid sellel õhtul – just siis, kui me teineteisega hüvasti jätsime ja tõotasime, et ei jää enam kunagi kahekesi, aga sina otsustasid sellest kasu lõigata. Pärast seda õhtut teadsin ma, et sinu ja Cassie vahel on midagi teoksil, aga ma ei suutnud välja mõelda, mis nimelt. Järsku oli Cassie surmani kohkunud, aga ma ei mõistnud, miks ta minu juurde ei tule ega selgita, mis sul plaanis on…” Adami hääl katkes ja ta vaatas Cassie poole.
Cassie raputas tummalt pead. Kuidas ta oleks saanud selgitada? „Ma ei tahtnud, et ka sina oleksid lõksu jäänud,” lausus ta häälega, mis kõlas peaaegu nagu sosin. „Ma kartsin, et sa räägid Dianale kõik ära, ja Faye ütles, et kui Diana teada saab, siis…”
„Mis siis?” küsis Adam. Kui Cassie uuesti pead raputas, pigistas Adam kergelt Faye käsivart. „Mis siis, Faye? Kas sa ütlesid, et tõde võib Diana tappa? Nõiagrupi hävitada? Kas sa ütlesid Cassiele seda?”
Faye irvitas. „Ja kui ütlesingi, siis oli see vaid tõde, oli ju? Just sellise pöörde sündmused võtsid.” Ta väänas end Adami haardest vabaks.
„Tähendab, sa kasutasid ära Cassie armastust Diana vastu. Sa šantažeerisid teda, et ta aitaks sul pealuu üles otsida, oli nii? Ma vean kihla, et sa pidid teda tükk aega veenma.”
Adam ainult oletas, aga tema oletus osutus õigeks. Cassie noogutas tahtmatult. „Ma sain teada, kus see on…”
„Aga kuidas?” pahvatas Diana teda katkestades, suunates esimest korda oma küsimuse Cassiele. Cassie vaatas selgetesse rohelistesse silmadesse, mida raamivatel mustadel ripsmetel värelesid pisarad, ning vastas talle.
„Ma tegin, mida Faye käskis,” lausus ta väriseva häälega. „Kõigepealt vaatasin ma pähklipuust kappi – mäletad, kui ma ööseks sinu juurde jäin ja sa ärgates mu oma toast leidsid? Kui pealuud polnud seal, kus ma arvasin selle olevat, tuli mul selle otsimisest loobuda, aga siis nägin ma und. Unes meenus mulle miski, mida ma olin näinud sinu „Varjude raamatus”: kurjust kiirgava eseme puhastamiseks tuleb see liiva sisse matta. Niisiis otsisin ma läbi terve ranna ja leidsin lõpuks pealuu kiviringi seest üles.”
Cassie jäi vait, vaatas Faye poole ning ta hääl muutus valjemaks. „Kui pealuu oli lõpuks minu käes, sain ma aru, et ei tohi seda anda Fayele. Ma lihtsalt ei suutnud seda teha. Aga ta oli mind jälitanud ja võttis selle ikkagi minult ära.”
Cassie hingas sügavalt sisse ja sundis end uuesti Dianale otsa vaatama, pilgus palve, et Diana teda mõistaks. „Ma tean, et ma poleks tohtinud talle seda anda. Ma oleksin pidanud talle vastu hakkama, nii siis kui ka hiljem, aga ma olin nõrk ja rumal. Praegu ma kahetsen seda – ma soovin, et oleksin kohe sinu juurde tulnud ja kõik ära rääkinud, aga ma kartsin, et teen sulle haiget…” Pisarad lämmatasid tema hääle ja muutsid vaatevälja ähmaseks. „Mis puutub sellesse, mida Adam ütles – et kõik oli tema süü –, siis tea, et see pole tõsi. See oli minu süü, ja halloween’i peol püüdsin ma teda sundida end suudlema, sest siis ei hoolinud ma enam millestki ja kõik oli kaotanud mõtte, pealegi olin ma niikuinii juba halb.”
Diana põsed olid märjad, aga neid sõnu kuuldes ta võpatas. „Miks niikuinii halb?”
„Sellepärast, et ma olin halb,” lausus Cassie, kuuldes nendes lihtsates sõnades kohutavat, alasti tõde. „Sellepärast, et mina olen süüdi Jeffrey Lovejoy mõrvas.”
Kõik nõiagrupi liikmed jäid talle vapustatult otsa vaatama.
„Üks hetk!” ütles Melanie. „Palun korrata.”
„Iga kord, kui keegi pealuud kasutas, vabanes sellest must energia, mis pääses vabaks ja tappis kellegi,” ütles Cassie sõnu selgelt välja hääldades. „Meie Fayega olime ainsad, kes pealuud enne Jeffrey tapmist kasutasid. Kui mina poleks
