isegi kahtlustada. Jõu, mis aitas tal Jeffrey Lovejoy mõrva järel jälitada surnuaial vaimusarnast kuju – Black Johni? –, enesekindluse, et poissi peole kutsuda, ja lõpuks ka vaimujõu, et Fayele vastu hakata.
Nüüd lootis ta vaid, et sellest piisab ka eelseisvate päevade üle elamiseks.
Cassie polnud vanas teadushoones käinud sestsaadik, kui Faye teda seal esimesel koolinädal luuras ja ta pantvangi võttis. Maja nägi välja sama pime ja ebaturvaline nagu tema mälestustes. Ta ei teadnud, miks Faye just selle kokkusaamispaigaks valis, küll aga mõistis ta, et see hoone on Faye territoorium, rand on aga alati kuulunud Dianale.
Harjumatu oli näha Diana asemel kogu grupi ees seismas Fayet, kellele olid suunatud kõigi pilgud. Sel korral olid Fayel seljas tavalised rõivad – mustad säärised ning punase-mustatriibuline sviiter –, aga temast kiirgas endiselt saladuslikku juhi aurat. Kui ta kõndis, välgatasid tema tähtrubiinid laudadega kaetud akendest sisse tungivates päikesekiirtes.
„Minu arust oli Cassie see, kes tahtis, et me täna koosoleku korraldaksime. Tal pidi olema meile palju rääkida – on mul õigus, Cassie?”
„Jah, ma tahan rääkida loo, mille vanaema mulle enne surma jutustas,” lausus Cassie kindlameelselt Fayele otse silma vaadates. „Enne seda, kui Black John ta tappis.” Kui ta oli lootnud Fayet segadusse ajada, siis pidi ta pettuma; langetatud laugudega kuldsed silmad jäid liikumatuks ja ülbeks. Ilmselt ei pidanud Faye end Black Johni tegude eest vastutavaks, ehkki just tema oli korraldanud Black Johni vabaks laskmise.
„Oli see ikka Black John?” küsis Suzan kahtlevalt ja tõstis kaunilt maniküüritud küüne oma täiusliku suu juurde, justkui kujutaks mõtlemisprotsess endast uut keerulist ülesannet. „Kas ta oli tõesti seal?”
„Ta oli tõesti seal. Ta on tõesti siin,” vastas Cassie. Suzan polnud nii rumal, nagu ta teeskles, ning vahel oli ta üllatavalt läbinägelik. Cassie soovis, et ta oleks nende poolel. „Ta tuli surnuaial kalmest välja. Tõenäoliselt oli see tema haud. Kui me pealuu kalmistule tõime ja musta energia vabaks lasime, sai ta jõudu, et tagasi tulla.”
„Et surnuist üles tõusta?” küsis Sean närviliselt.
Veel enne, kui Cassie jõudis vastata, lausus Melanie: „See kalme ei saa olla Black Johni haud, Cassie. Anna andeks, aga lihtsalt ei saa. See on liiga nüüdisaegne.”
„Ma tean, et see on nüüdisaegne. See ei ole Black Johni esimene haud; ma ei tea isegi seda, kas ta seitsmeteistkümnendal sajandil üldse hauda maeti. Vähemalt mitte juhul, kui ta hukkus merel…” Mõned grupi liikmed vaatasid talle üllatunult otsa, aga Cassiele jäi see märkamata. „Igatahes pole see tema haud sellest ajast. Sellesse hauda maeti ta 1996. aastal.”
Laurel, kes parasjagu taimeteed termostopsi kallas, lödistas põranda vedelikku täis.
Faye tardus soolasambaks. „Mida?” urises ta.
Isegi Diana ja Adam näisid hämmeldunud olevat ja vaatasid teineteisele otsa. Aga toetus tuli hoopis ootamatust kandist.
„Laske tal oma lugu lõpuni rääkida,” ütles Deborah. Pöidlad teksataskutesse surutud, astus ta kummuli keeratud kasti juurde, millel Cassie istus, ning seisis tema kõrvale.
Cassie tõmbas sügavalt hinge. „Ma taipasin kohe, et midagi on korrast ära, kui olin näinud surnuaial kõiki neid haudu – haudu, kuhu on maetud teie vanemad, kõik nad hukkusid 1996. aastal. Diana ütles, et orkaan tappis nad, aga minu meelest oli see ikkagi imelik. Ma mõtlen seda, et miks said surma ainult teie vanemad? See küsimus hakkas mind vaevama pärast seda, kui kuulsin, et te kõik olete sündinud vaid mõned kuud enne oma vanemate surma. Arvestades asjaolu, et siinkandis oli sel ajal nii palju vastsündinuid, oleksid tavalise orkaani puhul pidanud hukkuma ka mõned beebid. Rääkimata sellest, kui pentsik on fakt, et te kõik olete sündinud üheainsa kuu jooksul.”
Nüüd tundis ta end juba veidi rahulikumalt, ehkki nii paljude temale koondunud pilkude all polnud kerge rääkida. Vähemalt ei läikinud nende silmis enam vaenulikkus ega kahtlused. Sõjaka mulje jättis vaid Faye, kes seisis, käed vaheliti rinnal ja kassisilmad pilukil.
„Aga tegelikult on sellele päris lihtne seletus,” jätkas Cassie. „Black John tuli tagasi eelmise põlvkonna ajal, meie vanemate põlvkonna ajal. Keegi ei teadnud, et see on tema, ja nagu minu vanaema rääkis, ei osanud keegi seda kahtlustadagi, aga see oli tõesti Black John. Ta püüdis kokku panna nõiagruppi meie vanematest, kes olid siis õige veidi vanemad kui meie praegu.”
„Meie vanematest?” päris Doug itsitades. „Lõpeta ära, Cassie, sa teed nalja.” Publiku hulgast kostis naeruturtsatusi ja kuulajate näoilmed olid nii skeptilised, murelikud kui lausa pilkavad.
„Üks hetk,” ütles Adam, kelles kuuldu paistis järjest suuremat huvi äratavat. „Ma tean midagi, mis võib seda teooriat kinnitada. Ma tean, et minu vanaema pole alati päris selge mõistuse juures, aga ka tema on rääkinud midagi minu vanematest – ja et meie oleksime pidanud lastena moodustama nõiagrupi –, see võib kuuldud looga klappida.” Tema sinakashallides silmades välgatas tõsine huvi.
„Üks asi on veel,” lausus Deborah Nickile kõrvalpilku heites. „Cassie vanaema väitis, et minu ema oleks pidanud abielluma Nicki isaga, aga Black John sundis ta abielluma hoopis minu isaga. See selgitaks ka asjaolu, miks mu ema alati endast välja läheb, kui nõiakunsti mainitakse, ja miks ta ilme on alati kuidagi süüdlaslik, kui ta mainib, et Nick läheb järjest rohkem oma isa nägu. See võiks nii mõndagi selgitada.”
Cassie märkas, et Nick seisab nagu ikka ülejäänud seltskonnast eemal pimedas nurgas. Noormees põrnitses nii keskendunult põrandat, et ta pilk näis sellesse augu puurivat. „Nojah, selgitaks vist küll,” lausus ta nii vaikselt, et Cassie teda vaevu kuulis. Ta ei taibanud, mida noormees silmas pidas.
„See selgitaks ka seda, miks nad pidevalt teineteise peale karjuvad – ma mõtlen oma vanemaid,” lisas Deborah.
„Kõik vanemad tülitsevad alatasa,” nentis Chris õlgu kehitades.
„Kõik vanemad, kes praegu siin elavad, on need, kes Black Johni üle elasid,” sõnas Cassie. „Nad jäid ellu sellepärast, et ei hakanud tema vastu võitlema. Minu vanaema ütles, et alles siis, kui ühe kuu jooksul oli sündinud üksteist last, mõistsid meie vanemad, mida Black John sepitseb. Ta tahtis moodustada nõiagrupi, mis oleks täielikult tema kontrolli all, nõiagrupi lastest, keda ta oleks kasvamise ajal saanud oma tahte järgi vormida. Teie kõik, kes te siin olete…” – Cassie noogutas grupi liikmete poole – „pidite saama tema nõiagrupi liikmeteks.”
Klubi liikmed vaatasid üksteisele otsa. „Aga sina, Cassie?” küsis Laurel.
„Mina sündisin hiljem. Nagu te teate, sündis hiljem ka Kori. Meie jäime Black Johni plaanidest välja; meie olime tavalised lapsed. Aga teie kõik pidite saama tema omaks. Teie jaoks oli kõik paika pandud.”
„Ja need vanemad, kellele see mõte ei meeldinud, läksid Black Johniga võitlema,” lisas Deborah. „Nad tapsid ta; nad põletasid tema keha ja maja number kolmteist, aga hukkusid seejuures ka ise. Need, kes ellu jäid, on argpüksid, kes püsisid kodus.”
„Nagu minu isa,” lausus Suzan järsku küüntelt pilku tõstes. „Ta läheb alati närvi, kui juttu tuleb Vietnami sõja veteranide memoriaalist või „Titanicust” või nendest, kes on teisi päästes ise hukkunud. Ja ta ei taha kunagi rääkida minu emast.”
Cassie märkas, et Ringi liikmed vahetavad
