köhatas kurgu puhtaks.
„Ma ei mõelnud, et sina oled lühike. Sina oled – väikest kasvu. Igatahes on ta selline saledapoolne ja läbinisti täitsa tavaline: tavalised pruunid juuksed, tavaline väike nägu, tavalised riided – mitte midagi, mis vääriks tähelepanu. Ta on tervikuna kirjeldamatult igav…”
„Siis pole see sama Cassie,” katkestas Sally teda kannatamatult. „Selle tüdruku järel jooksid abiturientide ballil kõik poisid, keel ripakil. Minu kallim kaasa arvatud – ja sa tead, mis see talle maksma läks. Esmapilgul võib Cassiet tõesti tavaliseks pidada, aga tema juustes on kõikvõimalikku värvi triibud; valgus muudab nende värvi. Ma räägin tõsiselt. Ja ehkki ma olen kindel, et see on näitemäng, aga ta on niisugune tüdruk, kes jätab hapra ja armsa mulje, ta on täpselt selline, kelle eest kõik kutid tahavad iga hinna eest hoolitseda – ja siis hakkab ta neid käsutama. Ning pääseb alati puhta nahaga, tõenäoliselt tänu sellele, et ajab oma hiigelsuured silmad pärani ja teeskleb, et ta on veidi kohtlane. Selline „Oh, ma olen lihtsalt sinu naabritüdruk, aga annan endast parima” jama – ja poisid lähevad sedamaid õnge.”
Cassie avas nördinult suu, aga sulges selle taas.
„Ja tema silmade nimel ollakse valmis tapma,” jätkas Sally kibestunult. „Need pole mingit erilist värvi – justkui hallikassinised –, aga on nii suured ja siirad, et ajavad oksele. Jätavad mulje, et on täis pisaraid, mida ta on kohe valmis valama. Sellised silmad ajavad poisid hulluks.”
„See on sama tüdruk,” oli Portia veendunud. „Ainult et siis, kui mina teda tundsin, polnud tal eputamise kommet. Siis ta teadis veel oma kohta.”
„Igatahes nüüd on tal kindel koht kooli kõige populaarsemas jõugus. Kõik selle liikmed peavad end lihtsalt suurepäraseks; nad arvavad, et tohivad teha kõike. Isegi tappa inimesi.”
„Enam mitte,” lausus Portia rahulolevalt. „Varsti leiavad siinkandis aset sündmused, mis muudavad kõike – paremuse poole. Tead sa, tegelikult olen ma rõõmus, et mu emps lahutuse järel siia kolida otsustas. Esialgu arvasin ma, et see on kohutav, aga nüüd mõistan, kui õige see otsus oli.”
Cassie püsis endiselt hiirvaikselt. Tähendab, Sally ja Portia kavatsevad ühendada oma jõud. Kui nad vaid oleksid nii vastutulelikud, et kirjeldaksid oma plaane veidi täpsemalt…
Aga jooksva vee vulin summutas paar järgmist lauset ja seejärel kuulis ta Sally häält: „Mul algab kohe algebra tund. Kas sa tahad minuga koos lõunat süüa?”
„Jah, ja sa võiksid tänupühade ajal mulle külla tulla,” ütles Portia. „Ma olen kindel, et mu vennad meeldivad sulle.”
Cassiet ümbritsesid Ringi ülejäänud liikmed, kes olid talle toeks. Oli laupäev ja matusetalitus läbi saamas.
Nad polnud vanal kalmistul, kus vanaema surmaõhtul olid tegutsenud „vandaalid” (selline oli ametlik versioon). See siin oli nüüdisaegne kalmistu, kuhu oli maetud ka Kori. Nüüdisaegne New Salemi mõistes, mis tähendas seda, et vanimad hauad pärinesid üheksateistkümnendast sajandist. Cassiele pakkus huvi küsimus, miks vanemaid, kelle Black John 1996. aastal oli tapnud, polnud siia maetud. Võib-olla oli kellelegi tundunud, et vana surnuaed on neile sobivam matmispaik.
Paljud tulid tema juurde, avaldasid kaastunnet ja küsisid, kuidas ta emal läheb. Ametlik versioon ema haiguse kohta väitis, et ta on ikka veel Cassie vanaema surmast šokis ja liiga haige, et matustele tulla. Cassie teatas neile, et ema paraneb.
Cassie üllatuseks oli kohale ilmunud ka Faye. Tema must pitskleit oli kaunis, ent matuste puhuks ehk liiga liibuv. Ainsateks värvilaikudeks olid tema punased huuled ja küüned.
„Tunnen kaasa,” lausus tuttav hääl jahedalt, ning kui Cassie pilgu tõstis, nägi ta Portiat. Otse tema selja taga seisis Sally; need kaks näisid viimastel päevadel olevat puusapidi kokku kasvanud.
„Milline üllatus, et sa siin oled,” lisas Portia, pähkelpruunid silmad Cassiet puurimas. Cassie mäletas neid silmi; õelad nagu ussil, mõtles ta. Nendel silmadel tundus olevat hüpnotiseeriv mõju ja Cassie tajus, kuidas rusuv abitustunne võimust võtab.
Ta üritas sellest jagu saada ja proovis midagi öelda, aga Portia jätkas. „Ma ei teadnudki, et su suguvõsa on sellest kandist pärit. Aga võib-olla nüüd, mil neid enam pole, lähed sa Californiasse tagasi…?”
„Ei, ma jään siia.” Cassie oli pettunud, et ei suutnud välja mõelda teistsugust vastust. Loomulikult oli tal ka sellel pärastlõunal olnud varuks paar hävitavat teravmeelsust.
Aga ta polnud New Salemis üksi. „Cassie pere on ikka veel siin,” ütles Adam ja jäi Cassie kõrvale seisma.
„Just, me kõik oleme vennad ja õed. Selles elus moodustame me perekonna,” lausus Chris ja võttis sisse koha Cassie teisel küljel. Ta jõllitas Portiat oma veidrate sinakasroheliste silmadega. Tema kõrvale tuli Doug, näol tavapärane metsik irve.
Portia pilgutas ehmunult silmi. Cassie oli unustanud, missuguse mulje jätavad vennad Hendersonid inimestele, kes neid ei tunne.
Aga Portia toibus kiiresti. „Õige – see, et kõik inimesed on omavahel seotud, vastab tõele. Mis siis ikka, ehk kohtute varsti ka minu perekonnaga.” Ta vaatas Adamile otsa. „Ma olen kindel, et neile see meeldiks.” End kannal ringi pööranud, kõndis ta minema.
Cassie ja Adam vahetasid omavahel pilke, aga veel enne, kui nad jõudsid midagi öelda, astus nende juurde härra Humphries.
„Matusetalitus oli ilus,” ütles ta Cassiele. „Me kõik tunneme sinu vanaemast puudust.”
„Tänan,” lausus Cassie. Tal õnnestus härra Humphries’ile isegi naeratada; korraliku musta-valgekirju habeme ning kaastundlikke silmi varjavate kuldraamidega prillidega härra Humphries meeldis talle. „Kena, et te tulite.”
„Ma loodan, et sinu ema saab varsti terveks,” sõnas härra Humphries ja eemaldus. Seejärel tuli nendega rääkima Cassie Ameerika ajaloo õpetaja preili Lanning, aga Cassie tähelepanu püsis ikka veel härra Humphries’il. Tema juurde oli tulnud pikk tumedate juustega mees ja Cassie kuulis sügavat häälekõminat, millele järgnesid härra Humphries’i heledamad kiiremad toonid.
„…mind tutvustada?” sõnas tõmmu mees.
„Miks mitte, muidugi,” vastas härra Humphries. Ta tuli tagasi Cassie juurde, kaasas tumedapäine mees. „Cassie, ma tahaksin sulle tutvustada meie uut direktorit härra Jack Brunswicki. Ta soovib võimalikult kiiresti oma õpilasi tundma õppida.”
„Nii see on,” kinnitas pikka kasvu mees sügava meeldiva häälega. Käe välja sirutanud, surus ta kindlalt Cassie kätt. Tema enda käsi oli suur ja tugev. Cassie langetas pilgu ja jäi seda vaatama ning avas sobivat viisakusväljendit otsides suu, aga tardus justkui halvatult; ta tundis, et süda taob nagu sepahaamer ning tema nägu muutus lubivalgeks.
„Mulle tundub, et ta ei tunne end hästi – seljataga on pikk päev…” lausus preili Lanning, kelle hääl näis kostvat kusagilt kaugelt. Naine haaras Cassie käsivarrest kinni.
Aga Cassie ei suutnud tõmmu mehe tugevate pikkade kaunikujuliste sõrmedega kätt lahti lasta. Ta nägi vaid mehe nimetissõrme kaunistavat pitsatsõrmust, millesse oli graveeritud samasugune sümbol nagu Diana hõbedasel käevõrul – nüüd kandis seda Faye. Sõrmuse keskelt peegeldus vastu musta värvi kivi, millel oli metalne sära. See nägi
