vanatädi juhtis nad vaikides allkorrusele külalistetuppa. Kui Cassie oli voodis lebavale tontlikule kujule üheainsa pilgu heitnud, uhas temast üle pettumuselaine.
„Emme?” sosistas ta, teades juba ette, et vastust ei järgne.
Taevake, kui noor ta ema välja nägi. Veelgi noorem kui tavaliselt, hirmuäratavalt noor, ebaloomulikult noor. Tundus, justkui polekski voodis lamanud Cassie ema, vaid tumedate juuste ja suurte kohkunud silmadega väike tüdruk, kes mõningal määral sarnanes proua Blake’iga. Võõras naine.
See inimene ei saanud Cassiet kuidagi aidata.
„Kõik on korras, emps,” sosistas Cassie, eemaldus Dianast ja pani käe ema õlale. „Kõik läheb hästi. Küll sa näed. Sa saad terveks.”
Tema kurgus kipitas ning siis tajus ta, et Diana talutab ta voodi juurest kaugemale.
„Te mõlemad olete pidanud täna palju läbi elama,” ütles Melanie, kui nad jälle õues olid. „Las meie kanname hoolt arsti – ja politsei eest, kui me peame nad välja kutsuma. Teie Cassiega võite magama minna.”
Ülejäänud nõiagrupi liikmed, kes ootasid neid tänaval, noogutasid Melanie ettepanekut kuuldes. Cassie vaatas Diana poole ja nägi, et ka tema noogutas.
„Olgu,” ütles Cassie. Tema hääl oli nõrk ja kähedavõitu ja ta mõistis, kui väsinud ta tegelikult on – surmani väsinud. Ühtlasi käis tal pea ringi ja tema ümber toimuv sarnanes unenäoga. Veider oli seista uue päeva esimestel tundidel siin, teades, et tema vanaema on surnud ja ema šokis ning tal pole enam kodu, kuhu minna. Kõigest hoolimata polnud tänaval täiskasvanuid ega sagimist, ainult Ringi liikmed ja õõvastav vaikus. Huvitav, miks pole näha ainsatki lapsevanemat? Kindlasti pidid mõned neist kuulma, mis toimub.
Aga Crowhaven Roadi majade aknaluugid jäid suletuks ja ümberringi valitses vaikus. Teel Melanie poole tundus Cassiele, et ta nägi, kuidas Suzani majas kustutati tuli ja Hendersonide koduakende ees liikus korraks kardin. Kui keegi täiskasvanutest oligi ärkvel, ei tahtnud nad sekkuda.
Meid on jäetud omapäi, mõtles Cassie. Aga tema kõrval oli Diana ja nõiagrupi liikmete pargitud autode taustal joonistus välja Adami pikk siluett. Nende lähedus andis Cassiele jõudu.
„Me peame homme rääkima,” ütles ta. „Mul on teile palju jutustada – teile kõigile. Midagi, mida ma kuulsin oma vanaemalt, enne kui… enne kui ta suri.”
„Me võime söögivaheajal rannas kokku saada…” alustas Diana, aga Faye kurguhääl katkestas teda.
„Ei, ei või. Mina olen see, kes praegu otsustab, kus koosolekud toimuvad, või oled sa juba unustanud?”
Faye pea oli uhkelt kuklasse heidetud, südaöiselt mustade juuste taustal säras hõbedase kuusirbiga diadeem. Diana avas suu, aga sulges selle taas.
„Hästi,” lausus Adam teeseldud rahuga autotulede valgusvihust välja astudes ja Faye kõrvale seistes. „Sina oled meie juht. Juhi meid. Kus me siis kohtume?”
Faye silmad tõmbusid vidukile. „Vanas teadushoones. Aga…”
„Sobib.” Adam ei oodanud ära lause lõppu; ta pööras tüdrukule selja. „Ma viin teid koju,” ütles ta Dianale ja Cassiele.
Faye paistis olevat maruvihane, aga kolmik oli juba minema hakanud. „Muide, Diana – palju õnne sünnipäevaks!” hõikas ta neile õelalt järele.
Diana ei vastanud.
KOLMAS PEATÜKK
„Jacinth! Kas sa oled seal? Jacinth!”
Cassie pilgutas ereda päikesevalguse käes silmi. Ta oli seda ruumi varem näinud. See oli tema vanaema köök – ainult et polnud ka. Vanaema köögi seinad olid viltu vajunud ja määrdunud; need siin olid sirged ja puhtad. Vanaema kamin oli sajandite suitsust plekiline; see kamin paistis olevat peaaegu uus ja teistsuguse kujuga. Raudkonks, mille külge riputati pajad, läikis.
See oli ruum tema unenäost, unenäost, mida ta oli näinud viimati Diana juures veedetud ööl. Madal tool, millel ta istus, oli sama. Aga see unenägu näis jätkuvat sealt, kus eelmine oli pooleli jäänud.
„Jacinth, kas sa oled lahtiste silmadega magama jäänud? Kate on siin!”
Cassiet valdas ootusärevus ja erutus. Kate; kes on Kate? Teadmata, miks, taipas ta, et on end püsti ajanud, ning mõistis, et kannab kleiti, mille alaserv riivab kenasid brokaatkingi. Punases nahkköites „Varjude raamat” kukkus tema sülest põrandale.
Ta pööras end hääle suunas, sinnapoole, kus oleks pidanud paiknema vanaema maja küljeuks. Selles majas näis see olevat välisuks. Ukseava täitis päikesevalgus ja lävel seisis kaks kuju. Üks oli pikka kasvu, umbes sellise siluetiga nagu puritaanlikke naisi kujutavatel gravüüridel ajalooraamatutes. Teine oli lühem, läikivate juustega.
Cassie ei näinud kummagi nägu, aga lühem sirutas tema poole tervituseks käed. Cassie tahtis tervitusele vastata, tegi sammu ettepoole…
…ja unenägu muutus. Oli pime ja ta kuulis tükkideks rebitava puidu piinarikast heli. Tema näkku pritsis soolast vett ja ta pilk üritas asjatult läbi pimeduse tungida.
Laev uppus. See oli teelt eksinud. Ja ka Meistervahendid olid kadunud – vähemalt praegu.
Aga ainult praegu. Cassie pakatas metsikust tahtejõust ja ta tundis kurgulaes sapi maitset. Ehkki jalge ümber kohises jäine vesi, tajus ta, et unenägu kaotab teravuse. Ta püüdis selle külge klammerduda, aga see sulas ja nihkus aina kaugemale ning mäsleva tormiöö pimedus läks üle Diana toa vaikseks pimeduseks.
Ta oli ärkvel.
Ja üle mõistuse õnnelik, et on elus.
Tegelikult polnudki toas nii pime. Koiduvalgus tõi nähtavale kardinate värvid ja andis ruumile halli varjundi. Diana magas rahulikult tema kõrval. Kuidas sai Diana olla nii rahulik pärast kõike, mis oli juhtunud? Kuidas suutis Diana magada pärast seda, mida ta oli kuulnud oma parima sõbranna ja kallima kohta, pärast seda, kui oli kaotanud nõiagrupi juhi koha? Aga tumedad ripsmed Diana põsel olid liikumatud ega võbelenud ning Diana näol polnud kibestumust.
Ta on nii hea. Mina ei saa kunagi nii heaks, mõtles Cassie. Ükskõik kui väga ma ei pinguta. Aga Diana lähedus tegi ka tema enesetunde paremaks.
Cassie teadis, et ei jää enam magama. Ta toetas selja vastu voodipeatsit ja jäi mõttesse.
Jessas, kui õnnelik ta oli, et ta Dianaga ära leppis. Ja mis puutus Adamisse – Cassie peaaegu kartis Adamile mõelda, kartis selle mõttega kaasneda võivat piina. Aga ehkki sügaval sisimas tegi tema kujutluspilt ikka veel haiget, polnud see enam talumatu, ning armukadeduse mürk ja viha olid tõepoolest kadunud. Ta soovis siiralt, et Adam ja Diana saaksid õnnelikuks. Ta polnud enam see, keda viimased kuus nädalat oli närinud pettumus sellepärast, et ta ei saa Adamit endale.
Viimase kuue nädala jooksul oli ta korda saatnud terve hulga kummalisi tegusid, nii palju, et ei tundnud end enam äragi. Uskumatu, mõtles ta; ma käisin Chrisi ja Dougiga kõrvitsaid varastamas. Ma raputasin Chrisi küljest koera maha – see polnud sugugi minu moodi. Ma mängisin Faye pool pitsapoisi mängu. Ma läksin Deborah’ga metsikule motikasõidule… aga see polnud sugugi halb kogemus.
Paljud asjad, mida ta viimase kuu jooksul
