leegitsemas. „Sa ei saa seda teha!”
„Miks mitte? Kui kõik sellega nõus on,” lausus Adam rahulikult.
„Sellepärast, et see pole kombeks,” sisistas Faye. „Et selles veenduda, tarvitseb sul heita pilk ükskõik millisesse „Varjude raamatusse”! Hääletamine on hääletamine; mina võitsin ja seda ei saa enam muuta. Mina olen nõiagrupi juht.”
Adam pöördus abi otsides ülejäänute poole, aga Melanie nägu oli murelik ja Diana raputas aeglaselt pead.
„Tal on õigus, Adam,” lausus Diana tasakesi. „Hääletamine oli reeglitekohane, vähemalt sellel hetkel. Tulemuste muutmiseks pole mingit alust.” Melanie noogutas vastu tahtmist.
„Ja mulle ei meeldi, et sa teed kõikvõimalikke plaane minuga nõu pidamata,” jätkas Faye ja hakkas taas edasi-tagasi sammuma nagu panter puuris. Kui ta üle päikeselaikude astus, näisid ta silmad pilduvat sädemeid samamoodi nagu punased rubiinid, mis kaunistasid tema kaela ja sõrmi.
„Huvitav, mida me siis sinu arust peaksime tegema?” küsis Laurel väljakutsuvalt, heites oma pikad helepruunid juuksed seljale. „Sina, Faye, olid see, kes tahtis Black Johni vabaks lasta. Sina väitsid, et ta aitab meid, et ta annab meile oma väe. Mida sa sellest arvad? Mida sul on öelda nüüd, mil ta on tagasi?”
Faye hingas sügavalt sisse. „Võib-olla tahab ta meid proovile panna…”
„Ja tapab selleks Cassie vanaema?” katkestas Deborah karmilt tema lause. „Ära räägi rumalusi, Faye. Ma olin seal; ma nägin seda. Vanaprouade mõrvamisele pole mingit õigustust.”
Faye põrnitses oma endist leitnanti. „Ma ei tea, miks ta seda tegi! Ehk on tal varuks mõni plaan, mida me ei oska ära arvata.”
„See on kõige arukam väide, mida ma olen sinu suust kuulnud,” sekkus Melanie. „Tal on tõesti varuks üks plaan, Faye – meid oma võimu alla saada. Ta on juba tapnud neli inimest ja ma olen kindel, et kui me teda ärritame, tapab ta rõõmuga ka meid.”
Faye jäi seisma ja naeratas võidurõõmsalt. „Seda ei saa ta teha,” nähvas ta. „Kui Cassiel on õigus – ma ei ütle, et see nii on, aga juhul, kui tal on õigus –, vajab ta meid oma nõiagrupi jaoks. Järelikult ei saa ta meid tappa!”
„Igatahes ei saa ta tappa meid kõiki,” nentis Adam kiretult. „Ta saab endale lubada meist vaid ühe tapmist.”
Saabus vaikus. Ringi liikmed vaatasid kohmetult üksteisele otsa.
„Sellisel juhul oleks parem, kui kõik hoolitseksid selle eest, et tema see üks pole,” sõnas Faye naeratades ja mõõtis neid pilguga. Tema näol polnud vana laisavõitu naeratust; pigem paljastas ta hambad. Veel enne, kui keegi jõudis midagi öelda, keeras ta end ringi ja sammus kõrgilt ruumist välja. Nad kuulsid, kuidas ta kiiresti trepist alla läks, ning seejärel kõlas teadushoone välisukse paugatus.
Cassie, Adam ja Diana vaatasid üksteisele otsa. Adam raputas pead.
„Meil on probleem,” ütles ta.
„Kas me tõesti saime sellest alles tänasel koosolekul aru?” küsis Deborah.
Diana toetas lauba väsinult käele. „Meil on teda tarvis,” ütles ta. „Ta on nõiagrupi juht ja peab olema meie, mitte Black Johni poolel. Me peaksime temaga rääkima.”
Klubi liikmed ajasid end aeglaselt püsti. Valgus õues oli liiga ere ja pani Cassie silmi kissitama. Seitsmes tund oli just lõppenud ja kooliustest valgus välja rahvamass. Cassie uuris väljujaid, aga ei märganud nende hulgas Fayet.
„Tõenäoliselt läks ta koju,” ütles Diana. „Me peame talle järele minema.”
Ülejäänut Cassie ei kuulnud. Ta oli parkimisplatsil tunglevate õpilaste hulgas äkitselt märganud tuttavat nägu. Kummaliselt tuttavat nägu: nägu, mis ei kuulunud siia, nägu, mille äratundmiseks ta pidi ajusid pingutama. Taevas hoidku, kus ta ometi oli näinud seda ülespööratud ninaotsa, neid õlekarva juukseid, külmi pähklikarva silmi? See oli keegi, keda ta oli kunagi päris hästi tundnud, keegi, keda ta oli harjunud päevast päeva nägema, aga kelle ta pärast New Salemisse tulekut rõõmuga oli unustanud.
Cassiet valdas tunne, mis seostus palavuse ja niiskusega. Mälupilt tõi ta silme ette liiva tema jalge all, mööda keha alla jooksvad higinired, nina katva päikesekreemi. Kaldale paiskuvate lainete müha, ülekuumenenud kehad ja masendustunde.
Cape Cod.
Tuttav tüdruk oli Portia.
NELJAS PEATÜKK
„Hei, Cassie, ettevaatust!” hoiatas Chris temaga kokku põrgates, kui Cassie ootamatult seisma jäi. „Mis juhtus?”
„Ma nägin kedagi.” Cassie tajus, kui suureks olid rahvamassi põrnitsedes läinud ta silmad. Portia oli kadunud üles-alla hüplevate peade merre. „Üht tüdrukut, keda ma kohtasin eelmisel suvel…” Tema hääl katkes, sest mõistus seisis dilemma ees, kuidas selgitada Ringi liikmetele, kes on Portia.
Aga ka Adam oli Portiat märganud. „See tüdruk on nõiakütt,” lausus ta süngelt. „Seesama, kelle vendadel oli relv. Nende jaoks on nõiajaht tõsine tegevus – mitte hobi, vaid kinnisidee.”
„Ja nüüd on nad siin?” tegi kuuldu Deborah’le nalja. Cassie pilk rändas tumedajuukseliselt tütarlapselt Adamile; tundus, et nõiajahiga olid tema sõbrad varemgi kokku puutunud. „Ise teavad, millega riskivad.”
„Võib-olla oli see eksitus – või lihtsalt juhus. Võib-olla vahetasid ta vanemad elupaika ja tema võeti lihtsalt kaasa või midagi sellesarnast,” ütles Laurel, kes oli loomult optimist.
Cassie raputas pead. „Portia ei eksi,” pomises ta. „Ja ma tunnen kaasa juhusele, millega ta seotud on. Adam, mida me teeme?” Nähtu ajas teda isegi rohkem närvi, kui oli ajanud uudis, et New Salemis tegutseb jälle Black John. Kabuhirm, mis valdas teda siis, oli halvanud ta meeled ja mõistus oli keeldunud seda uskumast. Hirm Portia ees oli tuttavam ja Cassie tajus, kuidas vana harjumuspärane abitusetunne ähvardab ta taas endasse imeda. Ta oli Portiale alati alla jäänud; iga kokkupõrke järel oli ta tundnud end kidakeelse, alandatu ja lööduna. Cassie sulges silmad.
Ma ei ole enam selline. Ma ei muutu enam selliseks, mõtles ta. Aga ta kõht oli hirmust krampis.
„Me saame temast jagu,” alustas Adam rusutult, aga just siis sekkus vestlusse Doug, kelle viltused sinakasrohelised silmad pildusid sädemeid.
„Kuule, ta on ju meie vaenlane, eks ole? Nõidade semu Black John lubas, et aitab meil vaenlased hävitada, on mul õigus? Järelikult…”
„See mõte viska kohe peast välja,” sekkus kärmelt Melanie. „Unusta ära, Doug. Ma mõtlen seda tõsiselt.”
Dougi õlad vajusid längu, aga tema ripsmetega varjatud silmad piilusid kaksikvenna poole.
„Must maagia,” ümises Chris ja põrnitses kaugusse.
Cassie vaatas Adamile otsa.
„Ei iial,” lausus Adam rahustavalt. „Ära muretse, Cassie. Ei iial.”
Cassie elas nüüd Diana juures. „Tõenäoliselt ei saa
