teada saada.”
„Tead, mina tunnen end veelgi hullemini,” ütles Deborah sünge ilmega. „Minu vanemad ei läinud kumbki. Ja teie omad samuti mitte,” lisas ta vendade Hendersonide poole pöördudes, kes, kulm kortsus, teineteisele otsa vaatasid.
„Järelikult peaksid meie hulgast olema õnnelikud just need, kellel vanemaid pole?” küsis Melanie kulmu kergitades.
„Vähemalt teate te seda, et nad olid vaprad,” ütles Deborah lühidalt. „Sinul ja Adamil ja Laurelil ja Nickil on midagi, mille üle uhkust tunda. Mina oleksin meelsamini lasknud end üles kasvatada vanaemal või vanatädil, mitte vanematel, kes alailma teineteise peale karjuvad, sest neil on oma käitumise pärast kohutavalt häbi.”
Cassie vaatas uuesti Nicki poole ja nägi, kuidas poisi näolt kadus miski, mingi sõnulseletamatu pinge, mida ta oli näinud sestsaadik, kui ta Nicki esimest korda kohtas. Muutus tegi näo teistsuguseks, leebemaks, haavatavamaks. Samal hetkel tõstis Nick pilgu, vaatas talle otsa ja mõistis, et Cassie oli teda salaja jälginud. Cassie tahtis vaadata kõrvale, aga ei suutnud, ning tema üllatuseks polnud poisi ainitises pilgus vaenulikkust. Nicki suu kõverdus kergendustundega veidi viltuseks naeratuseks ja Cassie tabas end talle mõistvalt vastu naeratamast.
Seejärel tajus ta, et Faye jälgib neid. Cassie pöördus uuesti kogu grupi poole ja jätkas vaikselt jutustust.
„Need, kes surid, hukkusid sellepärast, et meie vanemad ei hoidnud kokku. Vähemalt väitis seda minu vanaema. Veel ütles ta, et nüüd oleme meie need, keda ähvardab hädaoht, sest Black John on tulnud meid tagasi võtma. Ta tahab ikka veel moodustada nõiagruppi ja nüüd on ta uuesti elus – ta on elav ja hingav inimene. Vanaema ütles, et kui me teda jälle näeme, pole ta enam põlenud ega hirmuäratav ning me ei pruugi teda kohe ära tunda, aga peame temaga kohtumiseks valmis olema.”
„Miks?” küsis Adam ja tema vaoshoitud hääl tundus ootamatus vaikuses liiga valju. „Mida ta sinu vanaema arvates kavatseb teha?”
Cassie tõstis käed üles. Tema ja Adami vahel polnud enam süütunnet tekitavaid saladusi, aga iga kord, kui ta Adamile otsa vaatas, tundis ta – nendevahelist sidet. Uut liiki sidet, mis ühendab kaht inimest, kes on läbi käinud tulest ja veest ning tugevamaks saanud. Ta teadis, et nad mõistavad teineteist ja nii jääb see alatiseks.
„Ma ei tea, mida ta kavatseb teha,” ütles ta Adamile. „Vanaema hoiatas, et ta püüab meid ninapidi vedada. Sundida meid endale alluma samamoodi nagu meie vanemaid. Aga ma ei tea, kuidas.”
„Ma küsin seda sellepärast, et ta ei pruugi jahtida meid kõiki,” lausus Adam ikka veel vaikse häälega. „Sinu väitel korraldas ta asjad nii, et sünniksime meie, üksteist last – ning kui tema nõiagrupi juhina meiega ühineks, oleks meid kokku kaksteist. Aga sina polnud üks üheteistkümnest, Cassie. Kori samuti mitte. Ja Kori koristas ta juba tee pealt ära.”
Diana hingas häälekalt sisse. „Oh jumal küll – Cassie! Sa pead lahkuma. Sa pead New Salemist põgenema ja Californiasse tagasi minema…” Ta jäi vait, sest Cassie raputas pead.
„Ma ei saa seda teha,” sõnas Cassie lihtsalt. „Vanaema ütles, et ma pean siia jääma ja võitlema. Veel ütles ta, et just sellepärast oligi ema mu tagasi toonud – et ma saaksin tema vastu võidelda. Ma võin ju olla pooleldi autsaider, aga tõenäoliselt olen ma ainus laps, kes ei sobinud tema plaanidega, järelikult võib mul olla mõningaid eeliseid.”
„Ära ole nii tagasihoidlik,” sekkus vestlusse Deborah. „Vana daam rääkis meile, et just sinu suguvõsa on alati olnud kõige tugevam. Tema sõnul on sinul kõige tugevam selgeltnägemisvõime ja kõige rohkem väge.”
„Ja nüüd on minu käes ka meie suguvõsa „Varjude raamat”,” lisas Cassie veidi kohmetult ja kummardus, et punaste nahkkaantega raamat seljakotist välja tõmmata. „Vanaema oli peitnud selle köögikamina sisse lahtise tellise taha. Black John tahtis seda endale, järelikult peab seal olema kirjas midagi sellist, mida ta kardab. Ma loen selle läbi ja üritan ära arvata, mis see võib olla.”
„Millega meie saame abiks olla?” küsis Laurel. Cassie mõistis, et küsimus on suunatud talle; kõik grupi liikmed, välja arvatud teda tigedalt põrnitsev Faye, vaatasid ootusrikkalt tema poole. Ta erutus, tõstis uuesti käed üles ja raputas pead.
„Me võime vestelda linnas elavate vanaprouadega,” tegi Deborah ettepaneku. „Vähemalt minu arvates. Cassie vanaema väitis, et meie vanemad on nõiakunsti unustanud, et nad sundisid end seda tegema, sest tahtsid ellu jääda. Aga mulle tundub, et siinsed vanaprouad ei pruugi olla kõike unustanud, järelikult me võiksime neid küsitleda. Näiteks Laureli vanaema Quincey’t, Adami vanaema, vanaproua Franklinit. Kas või sinu vanatädi, Mel.”
Melanie näis kahtlevat. „Vanatädi Constance ei kiida vanu kombeid sugugi heaks. Selles suhtes on ta üsna – põikpäine.”
„Pealegi on vanaema Quincey kehva tervisega,” sõnas Laurel. „Ja mis vanaproua Franklinisse puutub – tema mõistus pole alati omal kohal.”
„Delikaatselt väljendudes,” lisas Adam. „Aga tegelikult tuleb tunnistada, et vahel on mu vanaema omadega ikka päris sassis. Aga mulle tundub, et Deborah’l on õigus; peale vanaprouade pole meil kedagi, järelikult peame püüdma nad iga hinna eest rääkima panna. Me võime proovida infot välja pressida ka mõne grupiliikme emalt või isalt… mida meil kaotada on?”
„Kui sa kavatsed midagi välja pressida minu isalt, võid sa kaotada käe ja silma,” pomises Suzan, kes hoidis sõrmi päikesekiirte vihus, et paremini küüsi näha. Aga Chris ja Doug Henderson teatasid kõrvuni naeratusega, et nemad küsitleksid rõõmuga kõiki vanemaid.
„Me küsime nendelt: „Kuulge, kas te mäletate seda selli, kelle te kuusteist aastat tagasi nagu Freddy Kruegeri ära praadisite? Igatahes on ta nüüd tagasi, nii et võib-olla oleksite nii kenad ja aitaksite meil ta ära tunda?” teatas Doug teatraalselt.
„Kas su vanaema ei andnud ainsatki vihjet, millest võiks abi olla?” päris Laurel Cassielt.
„Ei… oota.” Cassie ajas selja sirgu ja läks silmanähtavalt elevile. „Ta ütles, et nad olid mahapõlenud majas tuvastanud Black Johni keha tänu tema sõrmusele, magnetiidist sõrmusele.” Ta vaatas Melaniele otsa. „Sina oled ekspert kristallide alal; mida kujutab endast magnetiit?”
„Magnetiit on must raudoksiid,” vastas Melanie, jahedad hallid silmad mõtlikult pilukil. „Sarnaneb hematiidiga, mis on samuti raudoksiid, aga hematiit on õhukesteks viiludeks lõigatult veripunane. Magnetiit on musta värvi ja magnetiline.”
Cassie püüdis säilitada rahulikku ilmet. Loomulikult oli ta juba taibanud, et hematiit pärines Black Johni majast; võib-olla oli see isegi tema kivi. Polnud sugugi üllatav, et mehe sõrmus oli millestki sellesarnasest. Sellest hoolimata tundis ta tulevikule mõeldes alateadlikku süümepiina. Kõige targem oleks olnud sellest hematiiditükist lahti saada. Praegu lebas see tema toas ehtekarbis, kuhu ta oli selle hommikul pannud, kui Diana oli ta koju sõidutanud, et ta saaks enne kooli riideid vahetada.
„Olgu, nüüd me teame, mille suhtes valvel olla,” lausus Adam, säästes Cassiet rääkimise vajadusest. „Vanaprouasid võime küsitleda juba homme – aga ehk peaksime siiski ootama senikaua, kuni Cassie vanaema matused on möödas.”
„Hästi,” pomises Cassie.
„Sul on palju ettepanekuid, Adam,” salvas Faye viimaks vestlusse sekkudes. Tema käsivarred olid ikka veel vaheliti
