style="font-size:15px;"> Viimaks ei jõudnudki nad omavahel eriti millestki rääkida. Pärast esimese nälja kustutamist olid nad üksteisele natuke uurivalt otsa vaadanud ning siis lihtsalt möödunud õhtut kommenteerinud, hoolega isiklikke teemasid vältides. Peagi oli nendega ühinenud neljakümnendates aastates, keskmist kasvu mees, kellel olid meelekohtadel kergelt hallinevad juuksed, terashallid silmad ja klassikaline kreeka nina. Andre oli enne märganud teda teiste, vanemate olijatega vestlemas ja oletas, et ta on ühingu hierarhias suhteliselt kõrgel positsioonil.
Mees tutvustas ennast, lisades, et temast saab nende mentor ja kontaktisik. Tema nimi oli Andrew Scott ja ta oli Ameerika religiooni ajaloo professor. Scott rääkis ühingu ajaloost, selle tuntud liikmetest ja traditsioonidest. Nad kuulasid, ahmides iga tema sõna ja unustades oma väsimuse.
„Kui te olete ustavad ja kohusetundlikud, ilmutate nutikust ja julgust, siis te jõuate veel kaugele,” lausus Andrew Scott poistele silma vaadates. „Siiani on vaid mõni üksik inimene temale pandud lootusi petnud,” lisas ta mõtlikult.
Andre võpatas, kui ta paariline küsis, et mis neist inimestest siis saanud on.
Andrew Scott naeratas heatahtlikult: „Ma usun, et teil ei tule sellepärast muretseda. Ma näen teis sihikindlust ja ambitsioonikust. Ärge kartke, küll te hakkama saate. Ja pidage meeles, kui hätta jääte, võite alati minu poole pöörduda.” Ent nähes ikka veel poisi küsivat ja isegi pisut jultunud pilku, lisas ta endiselt naeratades, et need inimesed heidetakse loomulikult ühingust välja.
Need inimesed kaovad igaveseks – pajatasid ülikoolis ringlevad jutud. Keegi ei teadnud, kas need vastasid tõele või mitte. Kedagi ilmselt ei huvitanudki see. Ilmselt pakkus palju rohkem närvikõdi kuuldud õuduste arutamine ja nende edasirääkimine. Ning keegi ei lükanud neid ka ümber, sest ühingu liikmed ilmselt nautisid endiga seonduvat salapära ja teised rääkisid seda kas puhtalt kadedusest või lihtsameelsusest.
Andre vaatas enda ümber ringi. Need inimesed siin olid linna koorekiht – haritud, intelligentsed, mõjukad ja rikkad. Ehk liigagi võimu- ja auahned, aga igal juhul mitte mõrtsukad. Need on lihtsalt kuulujutud, sisendas ta enesele.
11
Keit lasi pilgul ringi käia. Onni seintel rippusid lehtedesse mähitud lihakimbud, banaanid, pudelkõrvitsad ja mitmesugused kokkuseotud taimed. Nende imal lõhn tungis ninna. Seina najale toetusid kirved, kaikad ja algelised põllutööriistad, mille käepidemed olid siledaks kulunud. Mullast ja ligast maapinda katsid palmilehed, oksaraod, puuviljakoored ja savinõude killud.
Korraga märkas ta kaht hõõguvat silma, mis teda ainiti seirasid. Onni kaugemas nurgas lamasid rippkiikedes lapsed ja vanurid. Ühes kiiges olev väike laps vaatas teda hirmust ja üllatusest pärani silmadega. Keidil polnud aimugi, kas ta näeb teda või mitte. Lapsed on tavaliselt selliste asjade suhtes tundlikumad, käis tal peast läbi. Ta ei tahtnud last rohkem hirmutada ja libises hääletult onnist välja.
Eemal nägi ta hulka inimesi lõkke ääres askeldamas. Mehed, kes moodustasid umbes kahekümneliikmelise grupi, istusid lõkkest kaugemal tihedas ringis ja suitsetasid. Nende häälesumin, mis kord valjenes, siis jälle vaibus, kostis vaevu üle trummipõrina. Trummi tagus vana kuivetunud mees, keda Keidi silmad peaaegu ei seletanudki. Samal ajal liikusid naised ümber lõkke ikka kiiremas rütmis keha õõtsutades. Ning tundus, et meestele iga ringiga lähemale tantsides. Naised liikusid hääletult ja nende siluetid võtsid lõkke paistel erinevaid kujusid, mis kord tundusid grotesksete inimfiguuridena, siis jälle mitmesuguste loomadena.
Võimsad trummilöögid kajasid džunglist vastu. Kõik muu oleks nagu selleks hetkeks vakatanud. Kuulda polnud ei ahvide kriiskamist, lindude kisa ega putukate siristamist. Keidi silmad olid naelutatud tantsivatele naistele. Pööreldes ja keereldes liikusid nende varjud lõkkevalgel edasi-tagasi, kord kokku sulandudes, siis jälle lahku minnes. Nende mustad kehad kiiskasid tulelõõmas ja sarnanesid hiiglaslike linnusiluettidega. Maapind tolmas nende jalge all, seda ei olnud küll näha, vaid pigem õhust tunda. Keit tundis äkki, kuidas ka tema süda hakkab trummilöökide rütmis lööma.
Kui Keit ühel hetkel jälle enda ümber toimuvat aduma hakkas, oli trumm juba vaikinud ning naised tantsimise lõpetanud. Mehed olid samuti lõkke ümbert kadunud. Mõned naised seisid niisama ja vaatasid verd täisvalgunud silmadega enda ümber mitte-midagi-nägevalt ringi, teised olid langenud tolmusele maapinnale ja vähkresid seal agoonialaadses transis.
Keit tundis, kuidas ta värises. Ta ei teadnud, kas see oli nähtu mõju tema psüühikale või midagi muud. Ta püüdis meeleheitlikult oma mõtteid koondada. Ta ei tohtinud unustada, milleks ta oli tulnud. Ta vaatas kõhklevalt ringi. Siis astus ta ettevaatlikult üle külaväljaku, püüdes vältida lõkkevalgusesse sattumist. Ikka veel ei olnud ta kindel, kes või mis ta siis tegelikult on.
Minnes püüdis Keit vaistlikult hoiduda vaatamast maas vähkrevate kehade poole. Tumedad kogud tõmblesid hääletult või siis vaikselt kiunudes või mingeid lauseid pomisedes. Õhus hõljus tugev higilõhn segatuna mingi taime tugevalõhnalise aroomiga. See mõjus kuidagi uimastavalt. Keit vaatas naisi kõhedustundega. Nende peaaegu alasti kehad – silmad pahupidi ja ila suunurgast nirisemas – olid kaetud mullakihiga. Mida nad nägid või kus nad sel hetkel tegelikult viibisid?
Ta sammus edasi ja tundis, kuidas ta jalgade all liikus tuhkkuiv muld, praksatasid üksikud oksad ja aeg-ajalt astus ta mõne mädaneva puuviljakoore peale. Peagi tundis ta oma naha vastas puuoksi ja teravaid astlaid. Järjest enam hakkas ta tajuma erisuguseid hääli, mis kostsid kas siitsamast tema kõrva äärest või kajana kusagilt kaugelt. Ta läks mööda teerada, mida ta vaevu enda ees looklemas nägi, järk-järgult muutus see kitsamaks. Pigem liikus ta edasi käsikaudu – teeraja kõrvalt polnud džungel lihtsalt läbitav.
Ühel hetkel rada lõppes – vihmamets kõrgus ta ees nagu tume väänkasvudest ja puuokstest müür. Keit pöördus, kuid ta ei näinud enam tagasiteed. Sekundiga kattus keha hirmuhigiga. Ta oli eksinud.
Järgmisena tajus Keit küsimust, mis libises üle ta huulte ja rippus nüüd õhus: „Kui sa saaksid tagasi minna, mida sa teeksid teisiti?”
Ta ei teadnud, kuidas ta oli sinna saanud. Kuidas ta oli džunglist välja pääsenud ja leidnud õige tee. Tal oli lihtsalt tunne, et ta oli selles hütis juba mõnda aega viibinud.
Eriku rohelised silmad puurisid tühjust enda ees. Ta oli niiviisi juba kaua aega istunud. Aeg-ajalt muutus vaid tema hingamise rütm. Keit polnud seda näinud, kuid ta teadis seda. Suure vaevaga suutis ta oma silmad mehest lahti kiskuda.
Lõpuks lasi ta pilgul onnis ringi käia. Onn nägi välja selline, nagu poleks seda juba tükk aega kraamitud. Lehepuru ja puuviljakoored segamini pudelkõrvitsate ja mingite tundmatute taimede vartega, kust olid lehed maha kistud. Ta märkas enda ümber lendlemas kärbseid ja veel mingeid väiksemaid putukaid.
Kogu selle aja polnud Erik ennast liigutanudki. Keit vaatas teda, nagu oleks mees surnud. Ta ongi, leidis ta. Mõnes mõttes.
Keit ei julgenud küsimust korrata. Ta teadis, et teda ei ole tegelikult seal. See kõik oli liiga keeruline. Suu kuivas ja ta ei suutnud oma keelt liigutada. Silmalaud olid rasked ja tulitasid. Keit kartis, et kui ta nüüd silmad sulgeks, siis ei saaks ta seda hetke enam tagasi. Ta polnud üldse kindel, kuhu ta siis satub. Või kas üldse. Kas pole mitte hulkuvad vaimud need, kes ei pääse mingil põhjusel enam oma kehasse tagasi?
Ta vaatas Erikut, kes mediteeris. Mehe näost ei olnud võimalik mitte midagi välja lugeda. Seal ei olnud ei rahu ega ärevust. Ta nägu oli liikumatu ja tuim. Täpselt nagu surnul.
Keit teadis, et ta peab kohe tagasi minema. Veel kord liugles ta Eriku näo eest
