kuid samas ka vastandlikud. Kuni Mehhikosse jõudmiseni olid meie elud olnud sarnase mustriga, kuid meie iseloomud olid totaalselt erinevad. Temal oli suurem potentsiaal midagi saavutada, sest ta oli sihikindel ja kannatlik. Mina seevastu olin tuulepea ja tüdinesin asjadest kiiresti. Mina ei osanud nii hästi inimestega manipuleerida kui tema. Võibolla, et mul oli südametunnistus, mida temal ei olnud. Ma ei tea. Seepärast me pidimegi olema koos, et me täiendasime üksteist. Kui mina olin suurepärane unenägija, siis tema oli jälle üks parimaid ümberkehastujaid, keda keegi eales näinud oli. Me rääkisime üksteisele kõigest. Oma varasemast elust, õpingutest, sõpradest. Ma teadsin, kus linnas elavad tema vanemad ja millises koolis ta käis. Ma teadsin temast iga pisimatki detaili. Samuti tema minust. Ent ainuke asi, mida me kunagi üksteiselt ei küsinud, olid meie päris nimed. Enne kui päris lõpus.”
Peale hetkelist pausi jätkas Erik juttu: „See võib tunduda kummaline, kuid nii see oli. Teise väike privaatala. Miski, mis säilitas saladuse. Miski, mis pidi jääma tulevikku. Sest sel hetkel ei aimanud me kumbki, et tulevikku ei ole. Et üks meist reedab teise ja ma püüan seda meeleheitlikult unustada. Tema nime.”
Erik katkestas oma jutu. Millegipärast oli tal tunne, et edasi rääkides reedab ta oma sõbra. Mis siis, et tema oli Eriku juba ammu reetnud. Mees tundis, kuidas Keit väriseb. Ta ei teadnud, kas see on kuuldud loost või külmast ja vihmast.
Keit teadis, et see lugu on liiga uskumatu, et olla tõsi, ja samal põhjusel ei olnud võimalik, et see oleks ka vale. Midagi sellist välja mõelda poleks Erik küll osanud. Aga mis see siis oli? Nägi ta tõesti und? Selleks oli ta vist liiga märg ja külmast kange. Keit püüdis end salamisi näpistada. Ta ei uskunud sekundikski, et see aitab teda tõele lähemale.
„Ja nüüd sa tahad siis kätte maksta?” küsis Keit lõpuks.
„Ei. Sel poleks mõtet. See hukutaks lõpuks meid mõlemaid.” Erik lükkas jalaga vihmast märgi puid lõkkeasemel laiali. „Ka sinu.”
„Mina ei ole sellega seotud.” Keit ei püüdnudki end õigustada. „Saa aru, et ma ei tunnegi seda meest. Ja kui see pole ta päris nimi, siis ei saa ma ju ka selles sada protsenti kindel olla. Aga ikkagi…”
„Ma ei tea, kus ja kuidas, aga sa oled temaga suhelnud. See on kindel. Mõtle kõik hoolega läbi. Kõik kohad, kus sa oled käinud ja kellega koos olnud.”
„See on võimatu. Ma ei mäleta ju kõiki inimesi.” Keidi hääl oli ühekorraga paluv ja protesteeriv.
„Teda sa mäletad. Kindlalt. Võib-olla, et ei oska ainult kahtlustada. Keegi, kes on sulle liialt tähelepanu pööranud? Kuidagi kahtlane tundunud? Mingil muul moel huvi äratanud?”
„Miks sa arvad, et ma mäletan? Miks sa arvad, et me oleme kohtunud?” Keidis oli jällegi tärganud trots.
„Muidu poleks tema seatud lõks töötanud. Aga see pidi juhtuma. Ükskõik kus, see võis ka näiteks internetis olla.”
„Ma ei räägi internetis inimestele oma eraelust. Pealegi ei suhtle ma netis võõrastega.”
„Hea küll, see polegi enam tähtis. Minevikku ei saa muuta. Aga ole parem tulevikus ettevaatlik.” Erik vaatas Keidile tõsiselt otsa.
„Mis sa sellega mõtled? Sa arvad, et ta tuleb tagasi?”
„Kindlasti.”
„Ja sina?”
„Mina ei saa sind enam aidata, Keit. Ma tulin vaid selleks, et kõike selgitada ja sind hoiatada. Pealegi on ka sul endal annet.” Erik vaatas Keidist mööda pimedusse. Ta tahtis veel midagi öelda, aga ei osanud.
Keit ei teadnud, kas nutta või naerda. Erik räägib talle sellise loo ja siis teatab, et saagu ise hakkama. „Aga mis sina siis teed?”
„Midagi. Ma püüan oma tasakaalu taastada.”
„Milleks see sinu sõber mind veel vajab, kui sina ei taha talle kätte maksta? Kas ta ei tea siis seda?”
„Teab küll. Aga nagu ma ütlesin, sul on annet. Sinust võib saada hea nõid, kui sa vaid tahad. Tal võib sinu väge lihtsalt vaja minna. Ja tema tahab ilmselt hoopis mulle kätte maksta.”
„Hea nõid?” Keit naeris. „Kas nõiad polegi kurjad? Sina ju oled.” Viimane lause lipsas Keidil kogemata üle huulte, kuid ta ei kahetsenud.
Erik poleks seda nagu kuulnudki. „Nõiad pole ei head ega kurjad. Seda on vaid nõidade teod. Ma mõtlesin hea nõia all seda, kes on võimekas.”
„Ja sa ütled seda alles nüüd.” Keit ei teadnud, kas ta peaks sellepärast vihane olema või mitte.
„See ei ole kerge tee. Ja pealegi, kui nii on määratud, siis varem või hiljem see juhtub.”
„Aga mida ma siis pean tegema?” Tal polnud aimugi, kas ta tahab seda tegelikult teada.
„Sa ei saagi midagi teha. Kui nii peab minema, siis tuleb see varem või hiljem ise sinu juurde.”
„Ütle, palun, et see on nali, Erik. Kogu see lugu. Ütle, et see on uni ja ma ärkan kohe üles. Ja siis ma isegi ei mäleta seda unenägu.”
Erik silitas Keidi pead. „Jah, sa ärkad varsti üles. Ja sa ei mäleta midagi. Nii on sulle endale parem. Aga see pole unenägu. Mul on tõesti kahju, Keit.”
„Miks sa seda minuga teed? Kust sa võtad õiguse tulla ja seda mulle rääkida? Niisama minema kaduda ja ilmuda? Minu eluga manipuleerida?” Keidi silmad pildusid sädemeid. „Mina ei ole süüdi, et su parim sõber su reetis ja sa oma energiatasemega hakkama ei saa. Mida sa minust tahad? Mina ei saa sulle mingeid indulgentse müüa ega kinkida. Mina ei anna su patte andeks.”
„Ma ei ootagi seda, et sa andestaksid. Ja kaduda? Kui ma oleksin öelnud, miks ja kuhu ma lähen, siis poleks sellest kasu olnud. Sa poleks mind uskunud ja Rafael oleks selle teada saanud. Aga ma pidin sind hoiatama.” Erik võttis Keidil käest. „Mis sa arvad, et mul pole selle kõige pärast kahju? Et ma ei süüdista ennast hommikust õhtuni? Et ma tahtsin su juurest ära minna? Et ma…”
Keit lõikas ta jutule vahele: „Ütle nüüd veel, et mõned asjad lihtsalt juhtuvad. Ja veel, et sul pole tegelikult vaba tahet. Kahju, et mingi teoloog tegelikult eksis. Või ei, tal oli siiski õigus. INIMESTEL tegelikult on. Neil, kes ON inimesed.”
„Jah, sul on õigus. Ma kartsin, kuid mitte enda, vaid sinu pärast.” Erik kannatas ära Keidi pilgu, kust ta ei osanud midagi peale vihkamise välja lugeda.
„Jah, see on tõesti hea vabandus!” Keit tundis, et kui ta praegu kogu oma viha, pettumust ja kibedust Eriku peale välja ei vala, siis jääb see igavesti tema sisse. „Ma ei saa ikka aru, mis siis minuga juhtunud oleks? Ma isegi ei tunne seda meest. Kusjuures, olgem ausad, praegu sain ma teada, et ma ei tunne isegi sind. Ja kust ma tean, et sa tõtt räägid? Äkki pole su vanal sõbral häda midagi? Võib-olla tuleks mind hoopis sinu eest hoiatada? Võib-olla ta isegi tegi seda, aga mina lihtsalt ei mäleta?”
„Sul on õigus vihane olla, aga…”
„Seda arvad sina? Sa tõesti arvad, et oled õige inimene ütlema, milleks mul õigus on ja milleks mitte?”
Erik tõstis esimest korda häält: „Kuula mind lõpuni ja karju siis mu peale nii palju kui jaksad. See ei ole nali! Sa ei saa isegi aru, millistest kategooriatest on siin jutt! Jah, ma kartsin sinu
