– võib jutustada lõputuid lugusid möödunust.
Näiteks lilleriiulit vaadates kerkib Alma vaimusilma ette pilt, kuis vanamees, kadunuke, seda kokku klopsis. Nii võib siin toas kõigega otsekui juttu puhuda. Heida pilk pääle ja kohe meenub miski, aga linnas kaob asjadega vestlemise võimalus ära.
Jumal küll! Mida ta sääl võõraste asjade keskel tegema peab hakkama, millest mõtlema või kuis olema?
Muri tuleb teisest toast Alma sängi juurde ja hakkab sabaga vastu jalutsit peksma. Mis imelise väega tema alati aru saab, kui Alma on juba ärganud ja enam ei maga, vaid lesib? Kohe platsis: sabaga vastu voodit tümpsutamas, häälekalt haigutamas või end veel häälekamalt kratsimas, otsekui märku andes, et mina olen ka olemas ja sinul on nüüd aeg mind hommikustele jooksmistele lasta.
Almale tuli mõte, et õigupoolest ei peakski ta täna oma pini välja laskma, sest äkitselt jääb ta kauemaks ära, mine tea, võib-olla isegi terveks päevaks, sest ega tema siis ei aima, et neid mõlemat, nii Almat kui tema pini, täna linna tahetakse küüditada. Aga siis sugenes Alma pähe niisugune veider mõte, et tegelikult oleks Muri kaotsisolek ju hääks ettekäändeks, mis teda ehk mõneks päevaks veel kodusse aitaks jätta. Kui Muri on kadunud, siis ei saa ta ju kodust lahkuda, sest ilma pinita ei lähe ta siit kuhugi.
Umbes nii, et tulgu need raiped mõne aja pärast oma küüditamisplaanidega uuesti – eks siis näib, mis saab, aga vahepäälse aja saaks ta kodus olla. Ning kaalunud hetkeks seda võimalust, ütles Alma iseendale, et nii tulebki teha.
Las Muri läheb oma hommikustele jooksmistele ja vaatab oma valdused üle. Las räägib teiste pinidega juttu ja kui Jumal nii otsustab, siis las jääb kohe terveks päevaks kadunuks. Siis oleks see saatus, aga selle vastu ju ei saa. Kui Jumala tahe on säherdune, et Alma omaenda kodus veel mõned päevakesed veedaks, siis ajab ta pini hulkuma, aga kui ei, siis ei. Siis tuleb sõna kuulata ja teha nii, nagu kõrgemalt poolt ette määratud, sest ega saatusega pole mõtet maid jagada. See ei vii kuhugi.
Nii et ei jää üle midagi muud kui tuleb teki alt välja kobida ja pini õue lasta. Otsustagu siis ise, mida tema teeb või mida mitte. Seni on Alma hommikuti Murit välja lastes alati soovinud, et koer oma käigud kähku ära teeks ja võimalikult pea tagasi tuleks ja oma tagasitulekust haugatusega ukse taga märku annaks, nagu tal kombeks, aga täna on Almas väikene soov, et ta ei ilmuks välja niipeagi, mitte enne, kui noored tühjade kätega linna tagasi on sõitnud. Olgu nad siis pettunud, tigedad või missugused tahes, aga saatuse vastu ei saa nemadki.
Ega voodist välja ronimine nii lihtne töö polegi, nagu see esmapilgul paista võib.
Selg on kangeks magatud nagu puuhobusel ja jalad nii valusad, et ega seda asjatoimetust ülepeakaela ja kiirustades teha saagi. Tuleb ennast kõigepealt küünarnukkidele ajada ja siis jalad ettevaatlikult põrandale tõsta, ja peamine: ei tohi teha äkilisi liigutusi, sest see võib tõustes meele peast viia.
Aga noh, seekord läks vist kõik hästi ja õnnelikult, sest juba istubki Alma voodiserval ja kisub dressipükse jalga. Muri liputab saba ja tonksib ninaga, aga mitte kaua, sest juba on ta ahju kõrvalt lilla ninasarviku hambusse rabanud ja marsib sellega uhkelt, pea kuklas, ühest toast teise. Sedasi on ta harjunud Alma tõusmise puhul oma häämeelt väljendama.
Sooh! Pükstega on kõik kombes. Nüüd tuleb kampsun ka selga tõmmata või õigemini sellesse ronida, siis villased sokid jala otsa kiskuda, kõige otsa kalossid ja ongi vist kõik. Nüüd on ta valmis püstitõusmiseks ja Muri väljalaskmiseks. Nojah, muidugi – Muril on kiire nagu alati. Juba on laul lahti ja ollakse esikäppadega ukse najal, justnagu Almal endal polekski enam aru peas ja ta ei teaks, kustkaudu välja pääseb. Ja kui uks avaneb, siis minnakse niisuguse valuga, nagu oleks viimnepäev käes. Kõigepealt kööki ja võimaluse saabudes ka välja. Ja läinud ta ongi: ümber nurga ja Jumal teab kuhu.
Kraadiklaas välisukse kõrval näitab nelja külmapügalat, see on päris paras temperatuur. Rohkemat ega vähemat pole tarviski, sest külmemaga on liialt külm, aga soojemaga muutuvad majaesised teed nii paganama libedaks, et ei oska neil enam õieti kõndidagi. Aga neli kraadi on just paras. Ja kindel on ka see, et ilmajaama sõnu ei või uskuda. Kus on nüüd see tugev tuul, mida eile õhtul suure suuga naeratades lubati? Kuskohas, tont võtaks, kui väljas pole tuuleõhkugi?
Kõigest muust saaks Alma veel aru, aga et maailmas on kohti, kus inimestele valetamise eest palka makstakse, see käib küll üle mõistuse. Täppi ei lähe nad oma ennustustega iial. Või kui, siis nii harva, et lõppkokkuvõttes pole neist mingisugust kasu. Kuuse-vana teab neist asjust palju rohkem kui kõik teab mis kõrgetes koolides haritud ilmatargad kokku.
Eelmisel suvel oli Alma lolli peaga jäänud uskuma juttu, et tuleb ilus päikesepaisteline ilm, oli oma kõige paremat sorti lambaheina kuhja lahti lõhkunud, et see ilusa päeva käes tuulduks, aga niipea kui ta tööga valmis sai, oli taevas paugupealt umbes ja vihma kallas nagu ämbriga. Usu siis veel neid tohmaneid ja saa aru, mille eest neile palka makstakse? Üks maainimeste armutu petmine ja ei midagi muud. Kaigast oleks neile kõikidele sääl ilmajaamas vaja, et nad nii palju ei valetaks.
Alma on juba poolel teel lauda juurde, kui talle meenub, et sinna pole tal ju õigupoolest enam mingisugust asja. Aga näe – jalad hakkasid nagu iseendast minema, ja enne kui ta oma mineku mõttetusest aru sai, oli pool teed juba käidud.
Vähemalt kuuskümmend aastat on lautaminek olnud Alma esimeseks käiguks pääle ärkamist, ja see on veres. Aga nüüd polegi enam tarvidust. Kui see naisele meenub, pöörab ta otsa ringi ja hakkab maja poole tagasi tulema. Või läheks ja vaataks lauda siiski üle… Aga mida tast vaadata, seda enam, et tühi laut on ju nagu luukamber. Parem juba kööki minna ja pliidile tuli alla teha, vesi kuumaks ajada ja…
Oh issand küll! No mille jaoks? Kuhu see vesi pannakse või kellele seda soojendada, kui ühtki loomakest enam pole?
Ja üldse, mida peab tegema niisugune inimene, kes eluaeg on loomi pidanud, aga nüüd enam ei pea? Kas ta enam üldse ongi inimene, sest inimeseks saab ennast ainult niisugune inimene nimetada, kelle elul on mõte, aga mis mõte on siin ilmas elada, kui sul enam loomakesi ei ole, kelle eest hoolitseda? Ei. Alma ei taha edasi mõelda, sest säherdustele asjadele mõtlemine on nagu sool värskel haaval. Iseenda osatamine, mis ei vii kuhugi. Parem juba tuppa tagasi minna ja küllap sääl siis näeb, mis edasi saab.
Jõudnud tuppa tagasi, istub Alma akna alla ja jääb Murit ootama. Temaga saab vähemalt juttu ajada, sest ega kellegi teisega tal nagunii rääkida ei ole. Ega väimehe ja tütrega millestki mõistlikust kõnelda ei saa. Neid ei huvita ju miski: ei loomakesed ega maaharimine, isegi televiisorist ei vaata nad midagi mõistlikku, mida nendega pärast hää arutada oleks.
Nüüd tunneb ta enda vastu juba väikest tigedustki, et ta ennist pini võimalikult kauast äraolekut oli soovinud. Mis narrus talle ometi pähe oli karanud? Äkki võetakse tema soovi kuulda ja siis võib ju nii juhtuda, et ta peab tõepoolest veel mõneks päevaks maale jääma ja olema siin ihuüksi nagu tukunui, kuulama laudast kostvat vaikuse häält ja seedima endas teadmist, et tal polegi enam kedagi, kelle eest hoolt kanda ja kelle pärast südant valutada. Kuhu pagana kohta see Muri nüüd ometi nii kauaks jääb? Mispärast see koeraraibe vanainimest küll sedasi kiusama peab?
Aga võib-olla on asi hoopis selles, et Muri teab, missugune kuri plaan inimestel on tekkinud ja et nüüd on ta parasjagu oma sõpradega hüvasti jätmas – või siis hoopis kelkimas, et tema polegi enam maamats, vaid linnasaks, kes viiakse nüüd linna head elu elama?
Muri pole sugugi loll koer ja saab maailma asjadest mingi imelise väe läbi hoopis rohkem aru, kui inimene seda oma arutus uhkuses arvatagi oskab. Ainult et inimene ei saa aru, et ka loom millestki aru võib saada.
Näedsa!
