style="font-size:15px;"> Ta ei teadnud õieti isegi, miks ta ses asjas keelt hammaste taga hoidis, aga millegipärast oli tal tunne, et kui ta oma salasoovist kellelegi kõneleb, ei täitu see iial. See oleks nagu ärasõnumine ja seepärast polnud ta vanni-igatsusest kõnelnud isegi mitte oma lihasele tütrele. Parem juba vait olla, igaks juhuks või sedasi.
Nojaa. Vanni on ta muidugi näinud nii pildi peal, televiisoris kui ka tegelikkuses, aga ega tühipaljas vanni nägemine siis seda tunnet kätte ei saa anda, mis temas lesides olla võiks.
Saunasoleku tunnet Alma teab. Aga vann on ikka vist midagi muud. See on… on… nagu enda likkupanek või midagi taolist, sooja vee ja roosilõhnalise vannivahu sisse, kohe nii kauaks, kui on tahtmist, ilma et oleks kusagile kiiret. Muudkui lesi, liiguta varbaid ja ole, ainult et seoses vannisolemisega on Almal üks väikene probleem ja nimelt see, et ta pole päris kindel niisuguse veesligunemise ohutuses.
Äkitselt juhtub midagi? Äkitselt vajub ta vee alla? Äkitselt kaob vannil põhi alt ära või… või kaob hoopistükkis põrand alt ära ja ta kukub oma ihualasti olekus ühes vanniga teiselt korruselt esimesele? Või äkki… äkki… tont seda teab, mis juhtuda võib, sest siin ilmas võib kõike juhtuda. Äkki läheb tal näiteks vannis olles meel peast ja mis siis saab? Siis upub ta ju ära. Kas see paganama vann on ikka nii kindel, et temasse võib julgesti minna, ilma igasuguse hirmu ja kartuseta, et midagi juhtub?
Aga olgu nende kartustega kuidas on, igatahes ära ta selle tüki teeb. Saagu siis mis saab ja juhtugu temaga mis tahes, sest vannimineku soov on Alma südamesopis pesitsevast hirmust jupi maad suurem. See polegi nagu õieti soov, vaid uudishimu ja trots ja mine tea, mis kõik veel kokku, millele Alma õieti nimegi ei oska anda. Igatahes ta läheb ja teeb selle tüki ära, kusjuures mida varem, seda parem – võimaluse saabudes juba täna õhtul, sest lõppude lõpuks tahab ta ju teada saada, mis tunne on maitsta kõiki neid linnarahva mõnusid, millest saatus teda senini ilma on jätnud.
Eks igasuguseid linnaasju, millest Alma senini ainult kuulnud, on muidugi teisigi ja kui Jumal annab, siis proovib ta need vigurid üksteise järel kõik ära. Proovigu teda keegi ainult takistada. Ta neile veel näitab, ja näitab neile koha nii kätte, et nad tema ees vingerdavad. Lõppude lõpuks peaks ju ka temal linnamugavustele kasvõi natukenegi õigust olema, sest Alma-taoliste töörügajate arvel kõik need igasugused mugavused linnadesse tulnud ongi.
Jõudnud mõtteis niikaugele, ehmus Alma äkitselt meelisklustest üles, sest talle meenus, et kuigi noored on varsti tulemas, pole tema ennast veel ju sugugi linnaminekuks valmis säädinud. Kõik muud asjad on nagu korras, kohvridki pakitud ja need asjad, mis kohvritesse ei mahtunud, pampudesse seotud, aga ega ta siis linnarahva sekka ei saa ju minna nende riietega, millega ta siin tare ja lauda vahet on harjunud lööberdama.
Maale võivad kottis dressipüksid ja auklik kampsun kõlvata, aga linna need vist küll ei sobi. Nemad tahavad sääl kõik ju nii hirmus peened olla, et see näib täitsa uskumatuna. Kui Liivile tekkib sukkpükstesse väike auk, siis visatakse peaaegu jumalast uued ihukatted minema ja võetakse järgmised, justnagu poleks inimestel midagi muud teha, kui seda auku vahtida. Pealegi saaks selle ju ära nõeluda, aga ei – niimoodi ei kõlbavat, vaid kõik pidavat olema nii puhas ja uus nagu nõelasilmast tulnud. Mis mõte sel kõigel on?
Aga noh, ega midagi pole teha ka. Nüüd pole tema, see tähendab, Alma, mitte enam tema ise, vaid noorte moonakas ja nüüd peab ta nende sõna kuulama või õigemini tegema kõike nii, nagu nemad on harjunud tegema. Kerge see muidugi pole, aga saatuse vastu ei saa. Vähemalt senikaua mitte, kuni talle mõne märgi näol teadust pole antud, et nüüd peab tema, see tähendab, Alma, nende käest võimu enda kätte võtma.
Ja et see märk tuleb, pole mingit kahtlust, sest Jumal tahab kohe kindla peale, et tema kui õige inimene nendele linna untsantsakatele õigesti elamise otsad kätte näitaks. Sest ega nemad ise siis miskit ei tea ega mõista. Ja kui mõtlema hakata, siis võib-olla seepärast saatus niimoodi teinud ongi, et Alma nüüd linna peab minema. Vahest on see Jumala mingi iseäralik plaan, et teda untsantsakate sekka saadetakse, justnagu misjonäriks või sedasi.
Ühtäkki muutub Muri rahutuks. Ronib akna alla toolile, ajab kaela nii pikaks ja õieli, kui vähegi saab, ja terve tuba saab tema vingumist täis.
Nüüd nad siis tulevad, aga tema pole veel üldsegi valmis. Oh issand küll, kuhu see aeg ometi kadus? Aga nüüd pole kiirustamisel enam mõtet, sest nagunii ei jõua ta noorte tulekuks omadega valmis, sest ega kodustest riietest lahtikoorimine ja puhaste selgapanemine pole naljaasi. See võtab omajagu aega ja vajab säädimist, nii et valmis ei jõuaks ta ka parima tahtmise juures. Võib-olla on nad juba paarikümne minuti pärast siin ja Muri käitumise järele otsustades ongi – nii et nüüd tuleb neile siis välja vastu minna, sest aknast pole ju näha, kui nad suurtee päält siiapoole ära pööravad, aga seda momenti tahab Alma alati näha. Mispärast, seda ei tea ta õieti isegi, aga nii näib asi igatahes kindlamana, sest mine tea, kuhu nad ilma teda nägemata veel sõita võivad?
Ja juba ongi nad mõlemad väljas, seisavad laudanuka juures ja ootavad tulijaid: Muri siia-sinna joostes ja klähvides, aga mis Almasse puutub, siis tema on oma taguotsa just seks otstarbeks siia veeretatud pakule toetanud ja juba muretsema jõudnud hakata, miks saabujaid veel ei paista?
Teine päätükk
Niipea kui auto suurteele välja oli jõudnud ja sääl natukene aega ka sõita saanud, sai Almale selgeks, et väimees ei oska üldse autoga sõita. Seni polnud see nagu eriti silma hakanud, kuigi kahtlusi muidugi oli, aga nüüd oli asi paugupealt klaar.
Mida ta valesti tegi või mis tema sõidustiilis Almale ei meeldinud, poleks ta endale vist isegi seletada osanud, aga miski näis igatahes valesti olevat ja see paistis silma nii igast tema liigutusest kui ka sellest, et ta alalõpmata mõne õige liigutuse tegemata jättis. Kodulähedastel külavaheteedel jah! Sääl võis ta ju rooli taga omal kohal olla ja asjaga kuidagi hakkama saada, aga suure tee pääl ei kõlvanud ta kuhugi. Ei olnud tema kehaasend õige ja käikegi vahetas ta kuidagi hooletute liigutustega, rooli hoiti vaid ühe käega, vahepääl vahiti kõrvale ja teab kuhu või mida ja miski polnud nii, nagu oleks pidanud olema ning see kõik hakkas Almale muidugi sedamaid silma.
Kes siis niimoodi autot juhib?
Aga noh, ütlema ei hakanud ta muidugi miskit, sest ega väimees oma jõhkamiaruga ühtegi hääd soovitust kuulda ei võta. Räägi või ära räägi, aga tema teeb ikka kõike oma tahtmist mööda. Ja kui siis veel natukene rääkida või head nõu anda, siis kähvab niisuguse teravusega, et võtab lausa hingetuks.
Mõne aasta eest, kui nad kolmekesi – Alma, tütar ja väimees – poodi kanapoegadele tangu ostma sõitsid, oli kord niisugune juhus olnud. Vihma sadas, tee oli libe ja siis oli Alma väimeest heast südamest juhendada püüdnud, millal gaasi tuleb anda ja millal kiirust maha võtta, millal käiku vahetada, pidurdada ja nii edasi, aga väimees, selle asemel et teda tänada, oli hoopis auto kinni pidanud, väljunud ja siis Almale käratanud, et edasi sõida ise. Kusjuures see oli sündinud nii kurja hääletooniga, et Almal külm judin rindade alt läbi käis. Ta oli siis ehmunult podisenud, et sõidaks küll ja isegi häämeelega sõidaks, kui oskaks, ja enda väimehe kurja pilgu eest tagaistmel nii väikeseks teinud, kui vähegi võimalik.
„Ahhaa! Tähendab, et sõiduoskusega on siis niisamuti nagu keele hammaste taga hoidmisega. Ei ühte ega teist,” oli väimees kähvanud ja sestsaati pole Alma talle autojuhtimise kohta enam ühtki sõna öelnud.
Tema on omad vitsad saanud, ja aitab. Tema annab heast südamest nõu, aga väimehejõhkam… Põrgusse. Sõitku puu otsa või sohu, aga tema teeb nii, nagu kästud ja hoiab oma keele hammaste taga.
Rooli taha polnud Alma tõepoolest istunud.
