pealegi olevat kasse liiga palju! Vaat sellest ei saanud Alma aru. Kuidas ei ole ruumi, kui neil on ometi viis või kuus või Jumal seda teab kui mitu tuba ja kas kaheksa kassikest on siis tõesti liiga palju?
Siis saaks ta niisugusest vastuseisust ehk veel aru, kui kassikesi oleks kolmkümmend või nelikümmend, nagu Lindal sääl all metsa ääres, või Jumal seda teab, kui palju tal neid õieti on – aga et ka seesama peotäis hirmsuure hulgana näib, käis tal küll üle mõistuse.
Kassid ei ole ju sugugi nii suured loomad, näiteks siiasamasse kööki mahuvad nad ju kõik kaheksakesi suurele pajakaanele üksteise kaissu magama, nii et ei lähe nende peale ruumi ega miskit, aga ei – sellest ei tahetud kuuldagi. Nii pididki nad maha jääma otsekui vaeslapsed ja see tegi Almale muidugi muret. Kuidas nad ilma temata hakkama saavad?
Ühest küljest võttes sai ta küll aru, et kass hoiab nii iseäralikult kodu külge, et tema viimine uude kohta on mõttetu – nagunii laseb jalga ja tuleb tagasi – aga teisest küljest oli neist ikka kahju, sest nad vaesekesed pidid ju nüüd otsekui orvuks jääma ja mis nendest saab, kui Almat enam nende eest hoolt kandmas ei ole, seda teab ainult Jumal taevas.
Mõne nädala eest oli kasside pärast päris tõsine tüli olnud, kui asjad nende suhtes lõplikult selgeks räägiti. Noorte tigedus kassikeste vastu oli Almale päris üllatusena tulnud, sest oma mõtteis oli ta linna ühes nendega läinud, aga äkitselt tuli välja, et noored seisavad oma jonnakuses sellele tema kiusamiseks nii vastu, kui vähegi jaksavad. Ja see, et asi seisab just kiuslikkuses ja jonnis, oli ju selge ütlematagi, sest ega mingisugust muud põhjust polnud.
Alma oli proovinud neid küll veenda, et hakkab kasside eest ise hoolt kandma, aga ei. Sel teemal ei maksnud nendega üldse kõneldagi. Ju hakkas neil jõhkamitel siis oma kitsiduses kahju piimatilgast, mis kassidele oleks läinud, ja lausa ime, et nad veel Murit maale ei soovinud jätta.
Aga noh, nüüdseks on kõik möödas ja sõites nüüd linna hea elu poole läksid kassid Almal varsti meelest ja ta hakkas hoopis muretsema, et kas sai kodust lahkudes ikka kõik tarvilik ära tehtud või jäi midagi tegemata. Kõik oli nagu kombes – laudaja tareuksed lukus, kork ka välja keeratud ja kõik paistis olevat korras, aga sellegipoolest oli Alma kindel, et midagi tarvilikku jäi vist ikka tegemata. Kohe kindla peale, ainult ta ei suutnud välja mõelda, mis nimelt?
Helistanud oli ta ka eile õhtul inimestele, kes tema arust seda väärisid, ja kenasti hüvasti jätnud, sest millal neid kõiki jälle näha või kuulda saab – või jummal! Äkki ongi see viimane kord, sest mine tea, mida kõike temaga sääl linnas juhtuda võib või mida näiteks tulev aastavahetuski tuua võib, sest sel aastavahetusel pidi ju jällegi järjekordne maailmalõpp tulema, sellest kõnelevad ju kõik igal pool. Alles üleeile oli ta Luise käest kuulnud ja too oli omakorda kusagilt kuulnud, et viimase detsembrikuu päeva keskööl täpipealt kell kaksteist minevat maakera suure raksakuga lõhki nagu kõrvits. Niisiis oli ta helistanud kõikidele, keda vähegi hoidis, justnagu nendega hüvasti jättes ja õigupoolest oli ta rippunud telefonitoru küljes terve eilse õhtu ja rääkinud kõikidega kõigest, kuigi ta asja mõistusega võttes õigupoolest isegi aru ei saanud, mis mõte sel on.
Ega naabrid ja tuttavad kuhugi ei kao ja neile saab helistada igal kellaajal ka linnast, ükstapuha kas siis häda pärast või niisama lobisemiseks, aga ometi näis Almale, et ta kohe peab sel viimasel kodusolemise õhtul kellegagi rääkima ja omakandi inimeste hääli kuulama, sest see oli nagu olek omaste seltsis või midagi taolist. Linnas on ju ümberringi kõik jumalast võõrad inimesed, kellest sa midagi ei tea, nii tuli viimast õhtut kasutada rääkimiseks nende inimestega, keda tunned ja tead.
Aga see ei tähenda veel sugugi, et ta neile midagi kurtnud oleks või lasknud neil teisel pool toru otsas aru saada, et ega linnaminek tema jaoks nii lihtne polegi. Vastupidi. Ta oli kõigile kõnelnud, kui hea meel tal selle üle on, et nüüd hea elu pääle saab, lehma perse tagant ja sõnnikuhunnikute vahelt minema, et nüüd pole tal edaspidi enam ei muret ega miskit sääl noorte tiiva all ja et õigupoolest oleks pidanud juba ammu seda tegema ja ta oli oma suurest rõõmust kõikidele niikaua kõnelenud, kuni hakkas ise ka seda kõike uskuma.
Kõik olid talle ilusaid soove jaganud ja see tegi Alma südame soojaks, kuigi ta hingepõhjas teadis, et südamesopis ei kiida keegi tema teguviisi õigeks. Ja ega ta ise ka poleks kiitnud, kui oleks tegemist olnud mõne teise inimesega, sest linnaminek on ju lõppude lõpuks nagu midagi äraandmise või reetmise taolist.
Mõni aeg tagasi, kui Sinaida siitsamast naabrusest samasuguse tüki tegi, et oma kodu maha müüs ja linna poja juurde kolis, ei pidanud Alma ka tema teguviisi õigeks. Ei Alma ega keegi teine, kellega ta sel teemal arutles. See pidi ikka mingi põhjus olema – kas hirmus rahanälg või tervis nii läbi, et sihuke tükk tehti, sest ega õige inimene omaenda kodu maha ei müü.
Külas oli asja arutatud nii ja naa ja kõikide ühine küsimine oli, et mida too vaene Sinaida sääl linnas võõraste keskel, ja mis peamine, ilma loomakesteta küll pääle hakkab? Inimene on eluaeg loomi pidanud, tema elu on nendega niisama tihedalt seotud nagu omaenese ihuliikmetega – aga nüüd seda kõike enam pole. Mida hakkab peale niisugune inimene, kes pääle loomapidamise ja põllutegemise sellest maailmast midagi ei tea?
Ühest küljest Sinaidat haletseti, aga teisest küljest justnagu süüdistati – kuidas nii ometi võib, et päältnäha täiesti terve inimene pakib ühtäkki asjad kokku ja põgeneb linna, kus ei ole midagi pääle selle hirmsa asfaldi, betooni ja lärmi. See ei mahtunud kellelegi hinge, sel asjal oli äraandmise mekk juures. Tema läks hää elu pääle trallima, aga teised pidid siin maal edaspidigi ränka vaeva nägema. Kus on õigus?
Eks Almagi oli Sinaidat vahel mõtteis kirunud, aga imelikul kombel tundis ta Sinaidale mõeldes hinges teinekord ka kadedust. Kuna aga niisuguse asja pärast kadeduse tundmine ei sobinud sugugi kokku Alma senise maailmapildiga, siis pidi selle tahes-tahtmata alla suruma ja mõtlema nii, nagu mõtleb inimene, kes on õige nii enese kui ka teiste arust.
Kadedus tuli alla suruda, sest muidu oleks südameveri voolama hakanud, ja kõige paremini kõlbas selleks Sinaida teguviisi taunimine. Jah – tal võis sääl linnas küll lihtsam ja parem olla, aga õige pole niisugune tegu sellegipoolest. No ja eks eelmisel õhtul oma tuttavatele helistades ja nende häid soove kuuldes teadis Alma, et õigupoolest mõtlevad kõik nemadki nii, kuigi välja ei hakanud seda muidugi keegi ütlema. Seda tehakse hiljem selja taga.
No ja siis oli ta veel Marile helistanud ja temaga rääkida püüdnud, aga tollest ei tulnud välja midagi, sest Maril oli suur mure, mida ta lihtsalt pidi kellegagi jagama ja nii tuli Almal hoopis teda kuulata.
Asi oli olnud sedasi, et Mari tütar Tuuli oli nädalavahetusel kodus käinud ja siis emale niisuguse hirmsa teadmise toonud, et tema, see tähendab, Tuuli, saab alates kevadest Prantsusmaal mingisugust tööd ja ta jääb sinna kohe terveks kevadeks ja suveks.
Talle olevat pakkumine tehtud ja tema oli selle muidugi oma jõhkamluses kohe ka vastu võtnud, kuigi ta väga hästi teadis, et suvel tuleb oma armsa ema lehmale heina teha, sest peale Tuuli sääl elamises kedagi teist heina tegemas ju pole.
Mari, üksik ja kaitsetu naisterahvas, nagu ta on, ei saa üksipäini kohe sugugi hakkama, ta vajab tütre abi, nagu ta seda alati on vajanud, aga tütre jaoks paistis mingisugune Prantsusmaa olevat ema aitamisest palju tähtsam. Ja nüüd oli siis Mari ahastuses ega teadnud, mis suvel saab, sest ega heinategemine pole naljaasi. Ta oli tütart küll palunud, et too oma emale halastaks ja oma hirmsast kavatsusest loobuks, aga ega linnajõhkami meelt siis muuta saa. Nad olevat kohe tülli läinud, ja päris põhjalikult, sest Tuuli oli viimaks hakanud oma ema peale karjuma ja toda Jumal teab milles süüdistama.
Laps oli kisanud, et ta on juba varsti viiekümneaastane naine, aga tal ei ole veel ühtegi omaenese suve olnud, mida saaks
