läbi molutavad oma linnas niisama, istuvad kontorites ja vahivad lakke, aga kui suvel maale tulevad, siis ei liigutaks ilma ajamata lillegi. Puhkus olevat puhkamiseks, aga millest nad puhkavad, kui nad elu sees tööd pole teinud. Ega toolinühkimine siis mingisugune töö ei ole. Aga öelda seda ei tohi, siis on kohe häda lahti.
„Ega töö siis ainult niisugune tegevus ei ole, mida murdes nina tatine ja küür valus.”
„Aga mis siis veel?” on Alma tavaliselt niisuguse lolli küsimuse pääle vastu küsinud, käega löönud ja minema kõndinud. Nojah, aga eks ole seegi ju täpselt samasugune kahe otsaga värk nagu kõik muugi siin ilmas. Enamus inimesi tegelikult elabki nii, et tööd ei tehta, aga ära elatakse sellegipoolest, ja veel kuidas elatakse! Või jummal – kas siis kõik see maailmatuma hulk autosid näiteks, mis neist praegu mööda ja vastu sõidab, on töö eest saadud? Niisuguseid uhkeid masinaid ei jõua osta mitte ükski õige inimene isegi mitte siis, kui ta elaks tuhat aastat vanaks ja rabeleks nagu hull.
No ja nüüd vist ongi nii, et varsti hakkab see hirmus linn pihta. Nii kui metsatuka tagant välja sai sõidetud, hakkasid suured majad paistma ja ei paista neil siin olevat otsa ega äärt. Üks lõputu rivi mõlemal pool teed. Alma niheleb suuri hooneid vaadates tagaistmel ega saa aru, kuidas on see võimalik, et inimesed niisugustes hirmsuurtes majakobakates üldse elada tahavad? Igavesed pikad ja laiad teised nagu ei tea mis ja korruseid paistab neil nii palju üksteise peal olevat, et ei jõua neid õieti kokkugi arvata. Ei, olgu muuga, kuidas on, aga niisugustes suurtes majades Alma küll ei tahaks elada, seal ole kogu aeg hirmu all ja värise ja oota kogu aeg, et millal nüüd midagi juhtub.
Pole seal rahu ega miskit. Ja ei tea, kust sa seda rahu siit leidagi võiksid, kui pead kogu aja lõdisema, ükstapuha mis korrusel sa siis ka poleks. Kusagil ülalpool elades oleks võib-olla jah päris tore aknast välja kaugele vaadata, aga mõnu pole sellest elust nagunii miskit, sest mis mõnu see on, kui sa kogu aja hirmul pead olema, et äkitselt läheb nüüd põhi alt minema ja sa võid ühes oma korteriga Jumal teab kuhu kukkuda.
Ja eks niisamuti ole ka alumistel korrustel elamisega. Sa ju tead kogu aja, mis hirmsuur raskus sul pea kohal ripub ja sa ei või iial teada, millal see kõik sulle pähe võib prantsatada. Kas niisuguseid asju vähe on juhtunud! Alles see oli, kui sääl Tallinnas mingi Marja või Mare pood poolenisti kokku oli varisenud ja pea see hirmus asi siis ka elumajadega juhtuma ei või hakata.
See on üldse üks imelik asi, et linnades tahetakse kõiki maju üles kõrgustesse upitada, selle asemel et laiuti ehitada, nii nagu see alati on olnud ja peabki olema. Kustkohast küll niisugune komme tulnud on? Noored küll ütlevad, et linnamaa on kallis ja ülespoole ehitamine tulevat odavam, aga ometi on siin suurte majade vahel ju nii palju tühja maad – vahepääl kohe kilomeetrite kaupa – mis kõik raisku on lastud minna. Ruumi peaks nagu küllaga olema, aga ei – ikka on neil vaja neid hirmsaid torne püsti ajada, nii et kohe ei tea, mis hullus linnainimesi on tabanud? Kui Alma teha oleks, siis tema küll säherdusi maju ei ehitaks.
Aga kui asja nüüd teisest küljest vaatama hakata, siis ega tema ju ei tea, mis neis majades on ja kuis neis on elada ja olla, sest kui tõele au anda, siis ega ta polegi oma elunatukese sees ju maapinnast kõrgemale saanudki kui kolmandale korrusele. Ja seegi oli haiglas, kuhu ta ei läinud ise, vaid kuhu teda väevõimuga veeti. Seal oli olnud sedasi, et kui Alma avatud akna alla astus, võttis silmanägemise uduseks ja jalad nõrgaks. Sihukeses hirmsuures kõrguses lihtsalt ei saa teisiti. Aga see oli olnud alles kolmandal korrusel, mis tunne veel siis võib olla, kui sa pead olema kusagil kolmeteistkümnendal?
Ei! Inimene on loodud ikka maa pääl olemiseks, aga mitte kusagil Jumal teab mis kõrgustes maa ja taeva vahel rippumiseks ja see, et niisuguseid maju on hakatud ehitama, pole sugugi õige. Ja üldse ei paista siin linnas midagi toredat olevat. Pole siin ühtegi loomakest ega midagi, ainult tühi ja lage maa nende hirmsuurte majade vahel. Selle pääle ei paista aga keegi mõtlevat, et kui Jumal on pannud inimese maa pääle elama ja olema, aga mitte kusagile maa ja taeva vahele õhku rippuma, et siis peab tema ka maa pääl elama, aga mitte teab kuhu ronima.
Kuidas nad siin üldse elavad?
Igavesed suured majad üksteise küljes kinni, terve rida läheb nagu sein – pole siin ei ruumi väljatulemiseks ega olemiseks. Ja siis veel see hirmus treppidest käimine iga jumala päev, sest ega neid lifte ei saa ju ka usaldada. Juhtub sellega veel midagi, kui sa sääl parasjagu sees oled, siis jäädki sinna raudkambrisse maa ja taeva vahele rippuma ja sa ei või iial teada, millal sind säält ükskord välja päästetakse, kui üldse päästetakse.
Ja neid autosid, või jummal! Neil ei paista siin olevat ei otsa ega äärt. Terve tee on neid täis, täitsa kohe katkematu rivi, nii kaugele kui silm ulatub. Majade vahele mahub neid ka veel hulganisti seisma ja üldse paistab siin autosid veel rohkem olevat kui inimesi. Kuidas sa siin üle tee saad või oled? Juba alevi vahel on mõnikord nii, et sa ei saa tükil ajal üle tee minna, masinad muudkui tulevad üksteise järel ja ega neile siis alla ei saa tormata, aga siin pole neil ju üldse vahet.
Nojah, Liivi on küll rääkinud, et linnas on valgusfoorid ja ülekäigurajad ja puha, aga mis sest kasu, kui kõik oma autodega nii hullupööra kihutavad, et ei pane foore ja ribasid õieti tähelegi. Kas siis vähe on raadios rääkinud, kuis jällegi üks või teine inimene õkva ülekäigurajal alla on aetud? Pole siin kindlat miskit.
Ja ometi, nii imelik kui see ka ei tundu, elab enamik inimesi ikka nendes hirmsates linnades ja pole neil häda midagi. Kui neile siin ei meeldiks või kui siin poleks võimalik elada, siis oleksid nad ju kõik maale tagasi tulnud, aga tehakse hoopis vastupidi. Kel vähegi võimalus tekib, põrutab, saba selgas, hoopis maalt linna. Ju on linnas ikka mingisugune imeliselt kiskuv vägi, mis kõik inimesed justnagu endasse imeb ja siis enam lahti ei lase.
Võib-olla on asi ka harjumuses. Vahest ongi, sest inimene lepib lõppude lõpuks kõigega. Liivi on ju ka maal sündinud ja kasvanud ja puha, aga ometi on ta nüüd siin linnas nii ära harjunud, et ei taha maale tagasitulekust kuuldagi. Ja niisamuti kõik teisedki, kes oma kodudest linnadesse on põgenenud. Võib-olla harjuks ta isegi, kui tükike maad noorem oleks, kuigi jah, nüüd on vist harjumiseks küll hilja. Nüüd on tema, see tähendab Alma, juba nii vana inimene, et talle pole harjumiseks enam aegagi antud.
Tont seda teab, kuidas need asjad nüüd minema hakkavad, aga küllap ta seda kõike varsti omaenese silmadega näeb. Natukene imelik tunne on praegu südame all nüüd küll – justnagu enne Bingo loto mängu: läheb õnneks või mitte.
Eluaeg on harjutud elama säherduse mõttega, et linn on hirmus ja kõiksugu kurjust kubinal täis, aga võib-olla on asjad hoopis nii, et ta on tundunud hirmsana vaid seepärast, et on üks tundmata värk? Täpselt nagu oli siis, kui Alma esimest korda elus hanesid hakkas pidama. Siis oli ka nendega askeldamine hirmvõõras ja imelik, aga kui ära harjus, polnud neil viga midagi, ainult natukene õrnakesed teised. Võib-olla on nüüd linnaga niisamuti, harjub natukene ja kõik saab korda.
Ja kui nüüd niimoodi mõttejupil otsast kinni võtta ja teda pidi tagurpidi minema hakata, et järele uurida, miks linn hirmus on, siis ei oskagi nagu vastata. Almal ju linnas elamise kogemus puudub. Kõik teadmised, et mis sääl on või kuidas, on tulnud ikka enamalt jaolt läbi teiste inimeste. Kusjuures teadmiste see osa, mis linna hirmsaks tunnistab, on tulnud ju niisuguste inimeste suust, kes pole sääl ise ealeski elanud. See on ju niisama hea kui hakata kirjeldama niisugust looma, keda sa ise näinudki pole.
Nojah, eks seda räägivad kõik, kes maal elavad, et linn võtab inimese peast täitsa lolliks, et kui sa sinna kasvõi mõneks tunnikesekski lähed hirmsa lärmi ja rahvasumma sisse, kus kõik jooksevad, oled varsti väsimusest ramp ega taha enam muud kui koju tagasi saada. Aga täpselt sedasama räägivad ju ka kogu aja selles rahvasummas elanud, sääl sündinud ja kasvanud linnainimesed, kui nad maale satuvad.
Üks
