sest väimees oma kalgi südamega poleks tast nagunii aru saanud ja oleks võinud tont teab mida mõtlema hakata. Ega talle ei tohi meeleliigutust näidata! Tema ei saa isegi sellest aru, kui Almal näiteks mõnd seriaali vaadates silm mõne ilusa koha pääl märjaks läheb! Almal endal on nii hale süda, et temal hakkab silmavesi iga väiksemagi asjakese pärast lahmama ja ta ei saa aru, mispärast see teistel sedasi ei ole?
Miks on kõik ümberingi küll nii hingetud, neil nagu polekski südant sees.
Aga äratulek oli muidugi kurb, sest ei tea, mis siis veel ühe kaitsetu naisterahva meele haledaks peaks tegema kui mitte lahkumine kodust, kus oled elanud oma nelikümmend aastat, ja eks eriti hull ole asi Alma jaoks veel ka seepärast, et ta pole oma elus kodust suurt kaugemale saanudki. Õigupoolest ei ole Alma oma elus kuhugi saanud, sest kuhu sa hing loomade juurest ikka lähed, nood nõuavad ju igapäevast hoolt. Nii ongi tema elu möödunud sedasi, et kõige kaugemateks kohtadeks, kus ta käinud, on Tartu ja Võru – kui mitte arvestada, et umbes kolmkümmend aastat tagasi sai ka korra Riias loomaaias ära käidud.
Aga seegi paaripäevane sõit oli nagu suure murepilve sisse minek, sest juba paar tundi pääle alevist väljasõitu oli teda hakanud vaevama, et kas on nüüd ikka kodus kõik sedasi, nagu peab olema? Vanamees oli tol korral küll koju jäänud, aga ega temast siis igasugu toimetuste juures õiget nahka polnud ja nii oligi kõik see loomaaed ja Alma elu pikim reis olnud üksainuke suur mure ja vaev, sest ta ju ei teadnud, mis on kodus, kuidas seal on ja kas seal üldse enam midagi on? Igatahes oli ta teise päeva hommikuks juba päris ahastuses ja terve järgnenud päeva polnudki ta õieti midagi muud teinudki, kui vaid tönninud ja ennast siunanud, et üldse sai ette võetud sihuke arutu reis , mis teda kodust nii kauaks ja kaugele on viinud.
Aga kõik laabus siiski hästi, koju tagasi jõudes oli näha, et kõik on kombes ja just sedasi, nagu peab. Ometi oli Alma siis otsuse vastu võtnud – enam ta oma elus küll nii hullu tükki ei hakka tegema, et oma armsate elajakeste juurest nii kauaks ja nii kaugele läheb. Mille jaoks tal seda tarvis peaks olema, kui ta sellest nagunii miskit pääle südamevalu ei saa?
Mõned korrad on ta muidugi ka tütre pool käinud, tolle elamist üle vaatamas. Ja ongi kõik. Needki käigud olid aastate eest, siis, kui vanamees veel elas ja teda sai koju jätta, et ta loomade eest hoolt kannaks. Nüüd pole vanameest juba kuus aastat elavate kirjas ja selle aja vältel pole Alma kodust kaugemale liikunud. Vähemalt mitte vabatahtlikult. Tartu haiglas ta eelmisel suvel muidugi oli, aga sinna teda viidi, kasutati tema meelemõistuseta olek lihtsalt ära.
Nii et kui aus olla, siis pole tema, Alma, oma kodu ümbritsevast kümnekilomeetrilise läbimõõduga sõõrist õieti välja saanudki. See ring on juba pea kaheksakümmend aastat olnud tema maailm ja kokkupuuteid muu ilmaga pole õieti olnudki, või kui, siis ainult raadio, televiisori ja telefoni vahendusel.
Mõnikord teeb see meele päris kurvaks, et peaaegu kogu elu on möödunud nii, et sa pole õieti midagi näinud, aga teisest küljest võttes ei näe Alma ka mingit põhjust, miks ta ringi peaks vedelema ja mööda ilma hulkuma, sest kõige parem on ikka olla omas kodus.
Alma sai küll aru nendest inimestest, kes alalõpmata kusagil kaugemal käivad või on, sest nii saab vähemalt ilma näha, aga ega ta niisuguseid käimisi siiski päris õigeks ei pidanud, sest iga minek, käik või reis algab kodust lahkumisega, aga õige inimene oma kodust välja ei lähe. Ja kuigi ta on oma elu jooksul päris palju mõelnud, et niimoodi ringi hulkuda oleks ehk päris huvitav ja et võimaluse korral teeks seda ehk isegi, on ta niisugused mõtted kohe alla surunud ja neid eneses ära hävitada püüdnud, sest need pole õige inimese mõtted.
Õige inimene teeb tööd ega mõtle lollustele, mis teda töö juurest eemale võivad kiskuda. Kui saatus on juba tema, Alma, maale ja loomade eest hoolitsema pannud, siis peab ta nurisemata kandma oma risti, aga mitte unistama Jumal teab millest.
Ja ometi on ta nüüd teel ja kihutab Jumal teab kuhu! Endine elu on möödas, läbi ja lõplikult lõhki, aga mis saab edasi, on juba nagu äraarvamise mäng. Võib-olla läheb nii, nagu sa loodad ja arvata oskad, aga võib-olla ka mitte.
Nojaa. Eks meel oli ennist muidugi hale, aga ta oli haleduse alla surunud ja teinud näo, nagu poleks see kõik tema jaoks midagi hirmsat ja nagu oleks kodunt äraminek tema jaoks tavaline asi. Ja kui silm läkski vahepääl vesiseks, siis oli Alma ennast noorte eest ära peitnud, oli tühja lauta läinud ja sääl väheke tönnida löristanud, nii et laut kajas, sest laut on niisuguseks toiminguks kõige kindlam koht, ükskõik kas sääl on loomi sees või mitte.
Laut on niisama püha paik nagu kirik, mine tea, võib-olla veel pühamgi, sest päriskirikus pole magusat sõnnikulõhna. Lauta saab selle maailma hädade eest põgeneda muidugi ka siis, kui tarvis millegipärast Jumalat paluda, sest sääl ei sega sind keegi ja sääl saab inimene end kindlamana tunda kui kusagil mujal.
Niisiis oli ta hommikupoolikul päris mitmel korral teiste pilgu eest ära lauta põgenenud, sääl väheke tönninud ja siis teiste sekka tagasi tulnud. Nood said muidugi aru, et ega kodust lahkumine Alma jaoks kerge pole ja et ta vahepääl kusagil varjulises kohas tönnimas käib, aga ei öelnud midagi. Vähemalt temale mitte, mis aga sugugi seda ei tähenda, et nad omavahel sellest rääkinud poleks. Alma kõrv oli teisest toast püüdnud kinni väimehe hääle, kui too oli Liivilt küsinud, et mis Almal viga?
„Mis sellel Almal viga on – silmad punased nagu elektrijänesel?”
Alma oli seepeale kohe peegli juurde tõtanud, et järele uurida, kas asi on ikka tõesti nii hull, et teda küülikuga võrreldakse, ja oh sa pime! Silmad olidki punased ja kuigi ta sai aru, et noored teavad tema tönnimistest, oli ta ometi musta valgeks hakanud rääkima, läinud nende juurde pajatama, kuidas ta hommikul pipraste näppudega silmi oli nühkinud ja siis nii hirmsa silmakipituse saanud, et kraabi nad või peast. Aga nagu alati sellistel puhkudel, läks ta nüüdki oma jutuga sohu, sest kui Liivi oli küsinud, et mida sa selle pipraga siis tegid, ei osanud ta midagi kosta.
„Mis ma taga siis iks tegin… Niisama kohendasin väheke teist laua pääl… Või ei. Asi oli nii, et pipar läks laua säädimisega ümber ja…”
Aga mida rohkem sa vassid, seda rohkem oma vassimistega puntrasse lähed ja säält pääsemine on juba võimatu. Liivi nägi, et asi pole õige, oli aiva edasi pärinud, mispääle Alma päris kurjaks oli saanud, sest mis vanainimese rumalate küsimustega kiusamine see siis olgu.
Nii oligi ta kähvanud, et pole tema näol häda miskit, sest see on täpselt samasugune, nagu talle kunagi siia ilma tulles kaasa anti ja on praegugi seesama, mis ta kogu aja on olnud ja üldse vaadaku Liivi parem ennast. Nägu nii hirmsal kombel ära soditud, kõik ripsmed, silmalaud ja mokad, nii et jube vaadata ja et õige inimene ennast nii jõledal kombel juba ära ei mäkerdaks.
Omaenda lihane tütar, aga käib ringi nagu mõni Paabeli hoor või litapeni. Huuled mökerdatud, ripsmed mökerdatud ja veel küüned ka lakitud nagu mõnel litsil. Kas mõni õige naisterahvas siis sedasi teeb, et tema, lihane ema, oma tütre väljanägemise pärast silmad peast peab häbenema.
Ta oli oma segaduse varjamiseks kohe tükk aega tänitanud, aga õnneks ei olnud sellest sõnavahetusest siiski suuremat tüli tulnud. Liivi oli läinud teise tuppa ja Alma kööki, et sääl oma armsatele kassikestele kurta ränka saatust, mis tema õlgadele pandud, sest olgu nende kassidega muidu kuidas on, aga nemad ei hakka vähemalt vanainimest rumalate küsimustega kiusama ja teda tolaks tegema.
Ja sääl nad kõik olidki: Esmeralda, Maria, Vilja, Tont, Edgar, Diana, Talse ja Lesti, kõik korraga näugudes Almale vastu tulemas, ja nende seltsis ei jäänud Almal midagi muud üle, kui jälle natukene nuttu võristada, sest Almat pidi ju siit nüüd varsti ära viidama nagu vangi, aga nemad, vaesekesed, pidid siia jääma ja ainult Jumal
