Ja ega seal ükski õpetussõna ka ei aidanud – räägi, kuidas tahad, aga seda, et nad Punikul ümber kaela võtaksid või temaga mõne sõna head juttu ajaksid – ära üldse loodagi!
Ja ka laut ei pakkunud neile mingisugust huvi. Neid sinna saada oli peaaegu võimatu, aga mis sellest rääkida. Kuri linn oli noored omale saanud, neis kõik ilusa ära hävitanud ja seepärast on ka loomulik, et Alma nende soovitusi millekski ei pidanud. Mida teab untsantsakas maaelust?
Ei midagi, ja seega oleks nende soovituste kuuldavõtmine sama hea kui vasikaga võidu jooksmine. Ärgu üldse tulgugi talle niisugust juttu kõnelema! Pangu oma suu kinni või mingu siit minema, või kui nad seda ei tee, siis läheb ta ise kodust minema, läheb metsa ja poob enese sääl üles, et nad siis pärast nuttes kogu südamest kahetseksid, et nad vanainimesele nii palju kurja on teinud. Või ta läheb hoopis lauta tönnima, sest oma südamepõhja vaadates sai Alma ise ka aru, et ega temast vist enam loomapidajat ei ole.
Aga see ei tähendanud veel, et Alma seda välja oleks suutnud öelda. Mitte mingil juhul! Tema kannab oma risti edasi, sest saatus on selle tema õlgadele asetanud ja ta kannab seda niikaua, kuni jaksab.
Jah, ta pigem sureb, kui end loomapidamisest loobumisega niisuguste inimeste kilda asetaks, keda õigeks ei peeta.
Iseasi oleks muidugi see, kui ta näeks, et talle on loomadest loobumine tõesti määratud. Aga et ta ise, mingi tühipalja jõuetuse pärast ja ilma igasuguse välise sunnita sellest elust loobuks – seda nad ärgu üldse oodaku. Ja ometi oli juhtunud nii, et juba õige pea muutuski loomapidamine Alma jaoks võimatuks, ja seda mitte temast enesest, vaid välistest asjaoludest, see tähendab, saatusest tingitult. Läinudsuvised lõputud vihmasajud ja tormid rikkusid ära nii kartuli kui viljasaagi, rääkimata sellest, et heinategemine osutus hoopis võimatuks. Midagi muidugi sai, aga selle miski naeruväärne vähesus seadis Alma tahes-tahtmata valiku ette, et kumma kasuks ta otsustab? Kas lehma või lammaste, sest kõikidele poleks ka kõige parema tahtmise juures talvist sööta jätkunud.
Saatus käskis Almal valida ja tema valis muidugi Puniku, sest lehm on midagi enamat kui mis tahes muu loom. Võiks isegi öelda, et lehm on midagi veelgi enamat kui kõik ülejäänud loomad kokku, sest tema on peaaegu seesama, mis inimenegi. Võib-olla veel enamgi.
Tütar ja väimees olid püüdnud talle küll auku pähe rääkida, et loobugu parem lehmast ja jätku lambad, aga kus sa sellega! Nende jutt võis ju õige olla, et lammastega on palju vähem tööd kui lehmaga, aga lehm… lehm… see on ju midagi niivõrd tähtsat, et temast loobumiseks peab küll viimane häda käes olema. Selle tegemine oleks sama hää… sama hää kui… nii hullu asja kohta ei leidnud Alma isegi sõnu.
„See lehm on sul ju nagu kits,” oli väimees öelnud. „Piima ei anna ja kui annabki, siis nii naeruväärselt vähe, et sellest ei jätku kassilegi. Ja pealegi: sisse söödad sa talle palju rohkem raha, kui temast tulu saad. Rehkenda kokku, kui palju sul tema pidamine maksma läheb, kõik loomaarstid, põllutegemised ja heinateod lähevad lõppkokkuvõttes palju kallimaks, kui see piimatilk väärt.”
Alma oli niisuguse jutu pääle päris ära heitunud, sest nüüd nägi ta omaenese ihusilmaga, et tema tütar on sattunud naiseks tolale ja veel pealekauba kurjust täis tolale. Niisugune tapab tütre veel ära ka!
Ega Punik selles siis süüdi polnud, et teda nii vähese piimaanniga on õnnistatud. Varem andis ta piima päris kenasti, aga pääle ülemöödundsuvist haigust jäi lihtsalt põdema, aga küll ta kosub. Alma oli seda väimehele ka selgeks püüdnud teha, aga kus sa sellega. Too jõhkam oli seepeale küsinud, et kaua sa seda sarvilist sitta pilpa peal hoida mõtled?
Siis ei saanud enam Almagi pidama ja ta tuletas väimehele meelde, kelle pärast Punik üldse haigeks jäi?
Lugu oli olnud sedasi: ülemöödunud suvel oli väimees Alma oma autoloksiga maakonnalinna arsti juurde viinud ja siis tagasi tulles oli see tola ühel joodikukaltsul endale otsa lasknud sõita. Masinal polnud õigupoolest viga suuremat midagi, aga sehkendustega politseis läks nii palju aega, et kui ükskord koju tagasi jõuti, oligi õnnetus käes.
Vahepääl oli nimelt vihma sadanud, vaene Punik läbimärjaks saanud, ja kuna ta niisuguse asjaga üldse harjunud polnud, siis ka haigestunud. Oleksid nad õigel ajal koju jõudnud, oleks kõik korras olnud, Alma oleks jõudnud kohe vihmasaju alates lehma lauta ajada, aga väimehejõhkam keeras kõik untsu. Oleks ta maakonnalinnast tulles natukene kiiremini või siis natukene aeglasemalt sõitnud, poleks nad tollele joodikukaltsule ristteel jalgu jäänud, aga kuna tema sõitis oma arutus meeles just nii, nagu ta sõitis, aga mitte nii, nagu ta oleks pidanud sõitma, siis oligi õnnetus käes.
Aga ega väimehele niisugune meeldetuletus ei lugenud. Nagu alati, püüdis tema asja oma kasuks ümber pöörata ja tegi süüdlaseks hoopis Alma, et too on lehma juba väikesest pääle nii ära hellitanud, et iga väiksemgi vihm talle nüüd kabelimatsu võib panna.
„Sa hoiad teda ju nagu sitta pilpa pääl – kui päike paistab, siis veetakse lehm lauta, sest muidu saab äkki päikesepiste; kui vihma sadama hakkab, siis jälle. Kes selles süüdi on, et sa lehmast toakoera oled teinud?”
Alma ei osanud niisuguse hullu jutu peale midagi öelda, aga väimees jätkas: „Sa vaata, kuidas teised oma lehmi peavad. Hoitakse väljas pea pimedast pimedani, tulgu taevast või pussnuge. Aga sina oled teda vasikast peale nagu vati sees hoidnud…”
„Aga see on ju loomapiinamine,” oli ainus, mis Almale keelele tuli.
„Kui loom väljasolemisega harjunud, pole see mingi piinamine, või kui on, siis mitte looma, vaid iseenda piinamine. Sa vaata ennast kasvõi natukenegi kõrvalt. Mõnikord vead seda lehma seitse-kaheksa korda päevas lauda ja karjamaa vahet. Mis kuradi mõttega?”
Alma ei saanud aru, et kuidas saab pidada mõttetuseks seda, kui ta lehmakesele head tahab teha, aga ta ei hakanud sel teemal rohkem kõnelema. See näis mõttetuna. Inimene selleks ongi, et looma eest hoolt kanda ja vaadata, et tal ikka hää oleks ja see on ju selgemast selgem, et vihma või kuuma päikese eest tuleb lehm varjule viia, sest täpselt niisama paha, kui on lõõsa või vihma käes olla inimesel, on paha ju ka lehmakesel.
Ja mis teistesse lehmapidajatesse puutub, siis muidugi. Eks nende seas ole igasuguseid ja ega siis Alma lõppude lõpuks selles süüdi ei ole, et talle on naabriteks kõik niisugused jõhkamid sattunud, kes pole õiged inimesed ja kes loomadest sugugi ei hooli.
Kui nad neist vähegi hooliksid, siis nad nendega nii äraarvamatul moel julmalt ei talitaks, vaid võtaksid temalt, see tähendab, Almalt, õppust, kuidas üks õige inimene oma loomadega ümber peab käima, aga mitte ei piinaks neid nii, nagu nad seda kõik teevad, kusjuures kõik viimseni, sest ühesugused jõõramid on nemad ju kõik. Vargad, joodikud ja loomapiinajad. Täitsa ime, et maa sihukesi tõpraid veel kannab.
Väimehega ja viimasel ajal ka tütrega on aga niisugustest asjadest kõnelemine täiesti mõttetu. Neil pole loomade suhtes üldsegi südant sees ja seepärast pole nad võimelised aru saama neist inimestest, kel seda on.
See tuli välja juba kasvõi seeläbi, et nad Almale pääle hakkasid käima, et too Puniku tapamajja saadaks. Kuidas saab inimene üldse säherduse asja peale tulla, et nii iseäralikult armas lehm, nagu on seda Punik, tapamajja tuleb saata? See on ju hullem kui inimese tapmine. Enne ärgu juba olgu neid raipeid eneseid, aga lehm tapamajja – see peab ikka üks hull inimeseloom olema, kes niisuguse mõttega välja võib tulla.
„Sul pole temast ju mingisugust tulu. Rehkenda kokku, kui palju ta annab ja kui palju võtab? Ja lisaks veel oma töö ja vaev.”
Ei. Niisuguse rehkendamisega pole Alma iial tegelenud
