ja nüüd siis sõidab teistsuguse elu poole ka tema, Alma, ja ainult Jumal ise teab, mis temast nüüd saab? Kui kõik hästi läheb, siis võib-olla ta harjub, aga võib-olla ka mitte, kuid see ei olene enam temast. Saatuseraamatus on kõik muidugi kirjas, aga mis seal täpsemalt on, pole teada. Aga noh, küllap siis, kui õige aeg käes, talle seda kõike ka näidatakse.
Kolmas päätükk
Nüüd on siis jälle see hirmus päev või õigemini öö käes ja ei jää üle midagi muud, kui ainult vaikselt kannatada ja Jumalat paluda, et kõik hästi läheks ja midagi ei juhtuks.
Alma istub omas toas poolhämaras ja kuulab jõra, mis kõrvalruumist kostab ja milles pole ei mõtet ega miskit, aga mida ta ometi kuulama on sunnitud, sest ega siin majas keegi ju vanainimese peale ei mõtle. Siin tehakse ikka ja jälle ja kõik selleks, et kaitsetul naisterahval võimalikult halb oleks. Muidu nad ju sedasi ei teeks.
On uusaastaöö, kell on umbes poole üheteistkümne paiku ja kõrvalruumis, sääl suures kaminaga saalis laaberdatakse ja juuakse juba mitmendat tundi mis hirmus, aga selle peale ei mõtle keegi, et Alma ei kannata niisugust asja silmaotsaski. Hirmus möla, naer ja lõkerdamine lõikavad hinge nagu kreissaega ja panevad vanainimese südamevere jooksma ja nii ta siis peabki siin poolhämaras istuma ja tundma, kui üksi ja mahajäetud tema, Alma, ikka on.
Noored on teda küll mitmel korral palumas käinud, et ka tema nende seltsi tuleks ja istet võtaks ja sööks ja jooks ja nii edasi, aga Alma ei näe mingit põhjust, miks ta sinna nende sekka peaks minema? Seda enam, et teha pole tal seal nagunii mitte kui midagi. Nad on ju nagu lollakad oma lõkerdusete ja hammaste irvitamisega ja ei taha nagu arugi saada, kui hirmjube on see aastavahetuse öö, sest varsti hakatakse ju laskma rakette! Isegi riideid pole neil seljas, vähemalt üleriideid mitte, et kõigeks halvaks valmis olla, kui mõne hullu lastud rakett aknast sisse lendab ja kõik põlema süütab. Nii et kui see juhtub, ei jää neile alles mitte midagi pääle seljariiete, aga toad on soojad ja seljas pole neil õieti miskit. Nii et ilma on nad varsti kõigest, aga ega seda nende tölpmanite aru kinni ei võta. Istuvad laua taga, ajavad oma jura ja on veel õnnelikud pealekauba.
Pole nagu nende asigi, et maailmalõpp on tulekil, nagu ajalehtedes suure suuga lubatakse…
Esialgu, kui hirmus lära kõrvalruumis lahti läks ja muusika karjuma pandi, nii et tamtamtam Alma pea lausa valutama pani, oli ta oma toaust kinni hoidnud ja lootnud, et ega see jama kaua ei kesta, sest kaua nad siin ikka lõrisevad, öö on ju tulekil, aga tunnid muudkui läksid üksteise järel ja lõppu ei paistnud kusagilt. Ja Alma ei saanud ei rahu ega vaikust ja tema südameveri muudkui jooksis, sest ta nägi, kui hoolimatud ollakse tema vastu. Kui temast kasvõi natukenegi oleks hoolitud, oleks see hirmus lära ära lõpetatud ja oldud vagusi ja vaikselt nagu õigetele inimestele kohane, aga ei. Kõik tehti nagu nimme selleks, et Almal oleks võimalikult valus.
Siis oli ta oma toaukse, mis sinna saali viib, irvakile lükanud, algul väheke irvakile ja siis natukene rohkem, et nad näeksid, kuidas tema siin akna all nüüd vaevatuna istub ja pikisilmi ootab, et see jõramine ära lõpetatakse ja kuigi nad teda nägid ja kohe kindla peale aru said, kui halb temal siin ikka on, ei tehtud midagi selleks, et tal parem hakkaks.
Siis oli ta endale veel hästi valulise näo ette teinud ja kahe käega omal ümbert kinni võtnud, justnagu oleks tema sisikonnas maailmatuma suur valuvaev, aga ei aidanud miski.
Kõik jätkus suuremagi trambiga kui enne ja mida aeg edasi, seda hullemaks jõramine läks. Kellelgi polnud temast sooja ega külma ja kuigi Alma oli teinud endale ette nii oigamisenäo, kui vähegi mõistis, ei aidanud seegi. Vahepeal oli ta isegi tahtnud minna ja neil kõikidel sääl nägu täis sõimata, et mis see siis lõppude lõpuks olgu – öö juba ammu käes ja puha, aga lärm muudkui kestab ja seda ei kavatsetagi ära lõpetada!
Murile ei paista ka niisugune asi meeldivat. Koerake küll magab, aga uriseb läbi une ja vahel teeb hammastega naks-naks, nagu püüaks neid poolearulisi hammustada.
Kodus, vanamehega, oli asi nii, nagu olema peab ja õigete inimeste seas kombeks. Ja ka kord oli majas, sest ega uusaastaöö siis mõni niisama öö pole, kus kõik harilik, vaid siis võib juhtuda kõike. Seepärast ei lubanud ta vanamehel nendel öödel ka viina võtta, sest mõni kaugelt lastud rakett võis majasse lennata või teab mis – selleks kõigeks tuli valmis olla ja selle juures peab loomulikult kaine olema, sest ega purjus inimene siis enam midagi päästa või välja tassida ei jõua.
Nii ei olnudki ta neil öödel lasknud vanamehel tema mesijooki võtta, vaid oli tal hoolega silma peal hoidnud, sest uusaastaööl on ju terve ilm täis hulle, kes muud ei tee, kui lartsutavad oma püssidest ja lasevad rakette, nii et mitte ükski õige inimene end rahulikult ei saa tunda.
Ja ka välja õuele ei tahtnud ta vanameest kesköö paiku sugugi lasta, kuigi too oma ärajoodud aruga sinna muidugimõista kippus ja vahel läkski, ainult et mitte kauaks, sest sellisel juhul oli Alma kohe jaol ja kupatas ta taresse tagasi. Mis see siis olgu – kesköö ammu käes ja kõik õiged inimesed magavad juba, aga tema töllerdab õue peal ringi ja vahib taevasse nagu mõni segane.
Ja need raketid, oh issanda vägi küll! Neid pole Alma ealeski sallinud, sest pole neil mõtet ega miskit – lartsutatakse ainult maailmatuma suur hunnik raha asja ees, teist takka taevasse ja tehakse justnagu kõik selleks, et kusagil midagi põlema panna, sest ega mingisugust muud mõtet nende laskmisel pole. Ja selle lartsutamise ajal ollakse koledasti purjus ja ei teata siis enam õieti isegi, kuhu need raketid sihitakse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
