elajakestel talvel midagi süüa?
Ja kas ema aitamine kõige selle hoole ja vaeva eest, mida ta tütre üleskasvatamisel ja igasugu koolides harimisel näinud, on tõesti nii raske, et kohe peab selle eest kusagile kaugele maale põgenema. Sedasi oli Mari tütre käest küsinud, aga too ei olnud Marit kuuldagi võtnud. Kõik teised, nagu too meeletu oli karjunud, ootavat oma suvist puhkust pikisilmi ja mõnuga, aga tema jaoks olevat see nagu mingi õudusunenägu, orjus või veel Jumal teab mis?
Alma ei olnud selle kõige peale midagi osanud kosta, kuigi ta sai Marist muidugi täiesti aru, sest täpselt samasuguseid ütlemisi oli tal omal ajal ju ka Liiviga olnud. Kui ta Liivi pääle vanamehe surma järgmisel suvel maale heina tegema oli käsutanud, oli tütar kähvanud, et misjaoks pean mina elama sinu elu? Heina sa ise ei tee, sõnnikust jagu ei saa, aga ometi tahad loomi pidada. Kaua sa niisugust kulakut ja orjapidajat mängida mõtled?
Alma oli seepeale nutma puhkenud, sest mida muud sa niisuguse jõhkamluse pääle ikka teed, ja nüüd oli seesama häda siis ka Marikesel käes. Ja üldse näib niisugune häda olevat kaelas päris paljudel inimestel, kes maale üksi jäänud ja kellel lapsed linnas, sest ega linnajõhkameist siis enam töötegijaid pole. Nemad ainult sülitavad oma vanemate verepisaratele ega tule nagu selle päälegi, et nad peaksid hoopis tänulikud olema kõige selle vaeva eest, mis nende pärast nähtud.
Nende poolest lennaku nende kodud lakke puha ja jäägu laudad tühjaks, neil pole sellest ei sooja ega külma. Neil, raipenahkadel, olevat oma elu!
No ja nii oli ka Marikese tütar kindlaks jäänud, et tema läheb ikka Prantsusmaale ja kui ema oli ikka nutnud ja teda paluda püüdnud, oli ta viimaks kodust hoopis minema pannud. Mari on nüüd küll ennast siunanud ja puha, et ta Tuulit omal ajal seda lollakat prantsuse keelt õppima laskis, aga sellest polnud mingisugust kasu. Mis tehtud, see tehtud ja siia ei ole enam midagi parata.
„Murile peab ühe korraliku jalutusrihma ostma,” kostis äkitselt eesistmelt Liivi hääl. Tütar oli oma une ära maganud ja pööras end poolkülitsi, et emale otsa vaadata. „Lahtiselt teda küll välja lasta ei saa.”
„No kas nöör selle jaoks siis ei kõlba?” küsis Alma imestunult, pistes käe jopetaskusse. Sõrmed puutusid vastu nööripundart – ta oli selle enne kodust lahkumist taskusse pannud, sest tal oli samasugune mõte tulnud nagu tütrelgi. „Ma juba mõtlesin selle pääle ja võtsin jupikese põhupallinööri kaasa.”
Seepeale turtsatas väimees eesistmel nii, nagu oleks talle sääsk kurku sattunud, ja raputas siis endamisi pead, aga ei öelnud midagi.
„See on ju inetu,” tegi Liivi suured silmad.
„Aga mis ilu sääl vaja on?” ei saanud Alma aru. „Mina olen kõiki oma koeri nööri otsas välja viinud ja pole neil häda midagi.”
Eks muidugi. Need linnasaksad tahavad ju igas asjas nii paganama peened olla, et ei kõlba neile õieti miski. Alma ei saanud aru, mis vahe sel on, kas koer on pandud nööri või keti otsa. Nöör on selleks ju väga hea – aga näe, sakstele ei kõlba. Aga ta ei hakanud nende toladega praegu siin autos vaidlema. Tehku, mis tahavad ja ostku koerarihmu kasvõi hunnikute kaupa ja puhtast kullast, aga tema, see tähendab, Alma, neid ei puutu, või kui, siis ainult selleks, et need minema pilduda. Tema on senini nööriga läbi ajanud, ajab ka edaspidi ja talle neid linnavurlede vidinaid tarvis pole.
Alma pole niisugusest peenutsemisest kunagi õieti aru saanud ja tema jaoks on see täiesti mõistetamatu värk. Linna untsantsakad näivad kõiksugu mõttetutele tühisustele nii suurt tähelepanu pööravat, et sellest on võimatu aru saada. Kõik peab olema nii maailmatuma peen, et mine või lolliks. Kui riietesse tekkib mõni augukene, siis selga neid enam ei panda, pead peab ilmtingimata šampooniga pesema ja nüüd, nagu välja tuleb, tahetakse veel Murikesest ka linna untsantsakat teha. Alma lõi käega ja proovis millestki muust mõelda. Ja esimene asi, mis talle pähe kargas, oli see, et õigupoolest peaks ta nüüd kusagil kaupluse juures laskma auto kinni pidada, et säält mingit külakosti osta. Tütrepoeg tahab ju magusat, nagu tahavad seda kõik lapsed, kuigi jah, ega niisugust asja ei või tegelikult ju iial teada.
Ivo on ju juba… oh Jumal… juba vähemalt kuueteistkümne aastane ja mine sa tea, mida üks niisugune linnalaps tahta võib või mida mitte. Vanemad on ta ju nii omasarnaseks kasvatanud, et tea, kas tal ongi enam õiget aru peas? Igatahes maale pole ta oma nägu juba paar aastat näidanud ja õigupoolest ei oska Alma endale isegi mitte seda ette kujutada, kuidas poiss nüüd välja võiks näha.
Alma teab täpselt, et laps küll tahaks maale tulla ja sääl olla, aga vanemad ei lase! Ei ole lihtsalt võimalik, et üks laps linnamüra seest ja hirmkõrgete majade vahelt suveks või vähemalt nädalalõppudekski ära ei taha tulla. Kohe kindlasti tahab, igatseb teine maa järele, sest linnast maale tulek on ju nagu pääsemine põrgust, aga teda lihtsalt ei lasta, sest väimees ja tütar tahavad temast samasugust untsantsakat teha, nagu nad isegi on, nad lihtsalt kardavad, et poisil hakkab maal ja vanaema tiiva all sedavõrd meeldima, et ta ei tahagi untsantsakaks saada. Maal oleks tal ju nii hea ringi joosta ja olla, loomade eest hoolitseda või siis ükstapuha mida tarvilikku teha, aga ei – juba kaks aastat pole poissi maale lastud! Seda ei suuda Alma oma väimehele ega ka tütrele vist iial andestada. Kõige muuga lepiks ta ehk veel, aga sellega, et last vastu tema tahtmist niimoodi kiusatakse, mitte iial. Niisugune asi ei mahu kohe kuidagi hinge ja vaat selle eest ta neile veel ükskord näitab!
Noored ütlevad selle kohta küll, et poiss ise ei taha maale tulla, sest siin ei olevat midagi teha. Kuidas ei ole teha? Maal on ju alati midagi teha. Alalõpmata vajab üks või teine asi kohendamist ja säädimist, ka loomad vajavad hoolt ja üldse on maainimese käedjalad lausa vahetpidamata mõnusat tööd täis, aga nemad sääl linnas ei näe seda üldse või õigemini ei taha näha. Nemad ütlevad, et niisugune rahmeldamine ei too midagi sisse ja sel puudub mõte, aga Alma arust on niisugune ütelus täielik jama, sest kuidas saab nii olla, et töötegemisel pole mõtet? Millel siin ilmas siis veel mõte sees on, kui mitte tööl?
Nojaa. Eks nemad oleksid oma aruga võib-olla lehmaheinagi ostma hakanud, sest selle tegemisel kuluvat ära ilusaim osa suvest ja see olevat otsekui mahavisatud aeg, aga millal või kuidas seda ilusat aega siis veel nautida ja temast mõnu tunda, kui mitte heina tehes? Niisamuti vahtides ja oma perset päikese poole urvitades? Sooja päikese all heinamaal rabades inimene oma elukesest kõige suuremat mõnu ju tunnebki.
Aga ei, ja üldse polevat sel kõigel, mida Alma teeb – või õigemini tegi – mitte mingisugust mõtet. Ei maaharimisel ega loomapidamisel, sest kõike saavat osta ka poest ja lõppkokkuvõttes tulevat see isegi odavam.
Odavam oleks ta võib-olla jah, aga see oleks ju santlaagri elu, kui sul omast käest midagi võtta ei ole. Kui sul pole kartulamugulat keldris ja kui pead isegi näiteks piima või mune käima kauplusest santimas?
Sedasi toimiks ainult loru, kes oma laiskuses üldse tööd ei viitsi teha, ja sellest, et kuis on säherduse loruna siin maamunal üldse võimalik elada, ei saa Alma aru. Mille jaoks inimene siis elab, kui ta tööd ei tee, eriti maal? Selleks Jumal ongi inimesed maale elama pannud, et nad seal põldu teeksid ja loomi peaksid.
Noored ajavad kõiges mingisugust sügavamat mõtet taga, aga kõige lihtsamat asja nad millegipärast ei näe – et maatöö on ainukene asi maailmas, mil mõte sees, sest kui maatööd enam ei tehta, on nälg varaks kõikidel ja lendabki lakke kogu see ilm. Ja nüüd on nad säherdused hullud mõtted ka Ivole pähe suutnud panna. Maal olevat igav, sest need tegemised, mis sääl tehakse, olevat mõttetud. Kas lõputu vahtimine raamatute taga või arvuti klõbistamine on siis mõttekam? Ühest küljest räägivad noored küll seda, et poisil on tarvis saada hea haridus, aga kui asja teisest küljest vaadata, siis mis on haridusest kasu, kui see inimese tööst võõrutab ja laisklejaks teeb?
Siin
