Les Arcsi lähedal asuval jäämäel on täna hommikul väga külm ja väga vaikne. Meie mägironimisinstruktor Damien on käinud hommikul vara 22meetrise jäämäe otsast vett alla valamas. Iga päev sulab kunstlik jäämägi päikesepaistel kõhnemaks, ometigi peab ta vastu pidama aprilli lõpuni. Seega kallab Damien kolm korda nädalas ülevalt mäe tipust vett alla.
Kunstliku jäämäe kõrgus on 22 meetrit. Kohe hakkab Jüri Aarma mööda mäge üles ronima. Operaator Max Golomidov (vasakul) võtab kõik filmilindile ja instruktor Damien (paremal) õpetab, kuidas ronida.
Täna on mägi suurepärases vormis. Meil on kavas filmida episood, kus meie saatejuht Jüri jäämäest mängleva kergusega üles ronib.
Kõigepealt tuleb panna jalga mägironimise saapad. Minagi topin need nakiliste taldadega jalanõud endale jalga, sest muidu pole üldse võimalik jäämäe lähedale minna.
Nüüd küsin: „Jüri, kas oled valmis?”
Jüri noogutab, entusiastlikult nagu enamasti.
Jüril läheb ronimine alguses libedalt, kuid paari meetri kõrguselt küsib ta:
„Öelge palun, Tiina, kas juba aitab?”
Näen, et ta tahaks alla tulla.
Ma ei anna järele: „Palun veel kaks sammu ülespoole, seda on väga vaja.”
Miks ma Jüri vastu nii karm olen? Näen ju, et ta ei jaksa enam. Aga need kaks sammu on vajalikud, sest nii saan pärast plaani teistpidi pöörata ja filmis tuleb välja uhke ronimine.
Järgmisel hommikul peame olema väikeses mägikülas Tignes’is. Seal on filmimiseks episood, mida võiks nimetada jää alla sukeldumiseks.
Oleks vale, kui ütleksin, et sel hommikul on külm. Sel hommikul on väga külm. Päike pole veel mägede tagant välja jõudnud, kraadiklaas näitab paarikümmet miinuskraadi.
Vincent, meie instruktor, sukeldub iga päev mitu korda selle sügava mägijärve jää alla. Järve põhja kedagi üksinda ei lasta. Täna on Vincentil esimene sukeldumine Jüriga.
Operaator Max töötab vapralt, kuigi kaamera peaaegu jäätub ta käte külge.
Enne kui jääauk kaevati, käis üle järve jääsahk. Kiiruga on tehtud jäässe kolm auku. Jüri läheb ühest august mürtsuga alla. Ootame põnevusega, kui kaua ta seal vee all on. Vaevalt kümne minuti pärast ilmub Jüri pea teisest august välja.
„Kuidas oli?” küsime.
„Üldse polnud, mitte midagi ei näinud. Pime oli, õigemini helehall. Paistis ainult teine auk, kuhupoole kiiresti ujusime.”
Vahepeal on päike mäe tagant välja tulnud ja kohe on teine ilm. Särav ja soe nagu ikka Alpides.
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Jüri Aarma
Šokolaadipruunid mehed ja vein
Kui võtaksime kõik Tallinna inimesed, värviksime nende näod šokolaadipruuniks ja viiksime nad kokku Saaremaale, saaksimegi Guadeloupe’i. Midagi jääks siiski puudu – aastaringne õhutemperatuur peaks sellisel Saaremaal ulatuma 28–29 soojakraadini.
Kui USA president Franklin Roosevelt 1916. aastal Guadeloupe’il käis, kirjutas ta: „Varsti tuleb aeg, mil tuhanded ameeriklased hakkavad siin imeilusa maastiku ja sõbralike inimeste seltsis oma talvesid veetma.”
Kahjuks Roosevelt eksis. Ameeriklasi Guadeloupe’il praegu peaaegu pole. Üheks põhjuseks ehk see, et siin räägitakse ainult prantsuse keelt. Kui otsime kohvikut nimega To Cafè, mis peaks asuma kümmekond kilomeetrit vulkaanist ida poole, siis eksime ära. Autojuht Wilhelm hakkab teed küsima. Juhatatakse nii ja naa.
Kui autojuht osanuks rääkida ainult inglise keelt, oleks meil kohvik leidmata jäänud. Lõpuks jõuame siiski sihtkohta. Kuuri all mängivad lapsed kohviubadega kohvi jahvatamist. Pikad lauad on täis valgeid ube. Laudadel on kohvimasinad, mida lapsed innukalt ringi ajavad. Samas kõrval asub väike töökoda, kus valmistatakse imemaitsvat šokolaadi.
Küsin luba šokolaaditoas filmimiseks. „Palun oodake pool tundi,” on vastus.
Läbi uste kostab põrandalapi lohinat ja pottide kõlinat. Kui kaameraga sisse läheme, näeme piinlikult puhast töökoda.
Lõuna, mida kohvikus sööme, on kehv: kohalik kuiv kala salatiga ja šokolaadijäätis. Pika sõidu järel oleme oodanud midagi hõrgumat. Parim lõunasöök on meil olnud golfiklubis St. Francois Golf: Aafrika salat, mitmesugused mereannid topitud rohelise Hiina kapsa sisse. Golfiklubis filmisime hurmavat meest, Livio Lisoni, kes kõneles sütitavalt oma 18 auguga golfiväljakust. „Muuseas, sellele väljakule maanduvad meie väikesed lennukid,” lisas ta.
Nagu tellimise peale hakkas kostma põrinat ja väike lennuk maandus esimese augu lähedale. Lennukid lendavad siia teistelt lähedal asuvatelt saartelt.
Guadeloupe’i põliselanikud olid kunagi aravakid. Enne Kolumbuse tulekut 1493. aastal oli saare nimi Karukera. Vahepeal Suurbritanniale ja ka Rootsile kuulunud piirkond kuulub 1635. aastast Prantsusmaale. 500 kilomeetrit Venezuelast põhja poole jääval saarel on põhiliselt kaks vaatamisväärsust: vulkaan ja kosk. Kosk kannab nime Chutes du Carbet – see on 1300 meetri kõrguselt langev jugade kaskaad.
Vanas rummivabrikus töö enam ei käi, küll aga näidatakse vana vabrikut turistidele.
Guadeloupe’i piirkonda kuulub kokku viis saart, kuid elu käib põhiliselt kahel suuremal neist. Liblikakujulise Guadeloupe’i kaks suuremat saart, Grande-Terre ja Basse-Terre, on sillaga ühendatud. Grande-Terre’i ainus suur linn on Pointe-à-Pitre, mis on autodest kubisev kaubandussõlm. Seal on võimatu parkimiskohta leida. Basse-Terre’i saarel asub aga Guadeloupe’i ametlik halduskeskus Basse-Terre.
Siinsamas lähedal asub hotellilinnak Le Gosier, kus on ka meie hotell M. Gallery Auberge de la Vieille Tour. Esimesel õhtul tervitavad meid õhtusöögil hotelli direktor Michel, mugavat elu armastav prantslane, ja tema abi – šokolaadikarva, sale, terane ja nägus kreooli mees.
„Kas teie ei joogi iga õhtusöögi ajal veini nagu meie?” küsib Michel.
„Minul seda kommet tõesti pole,” tunnistan.
„Aga mehed, nemad ju ometi joovad?”
„Meeste suhtes jään vastuse võlgu, sest olen naine.” Targemini ma vastata ei oska.
Kõik järgmised õhtusöögid mööduvad meil veiniga.
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Jüri Aarma
Meeliköitev emahunt
Jüri Aarma, „Reisile minuga” saatejuht Armeenias, Gruusias, Hispaanias, Horvaatias, Jordaanias, Küprosel, Liibanonis,
