käimine selgeks saab, hakatakse ka tangoga pihta väga varakult. Eriti armastatud on milongad. Mis need on? Tangosõbrad hakkavad käima ühes kindlas kohvikus koos tantsimas. Neid kohvikuid on Argentinas igal pool.
„Milongakohvikusse, palun,” ütlen taksojuhile ja me hakkame sõitma.
Kell on alles kaheksa ja teisel korrusel milongasaalis rahvast veel vähevõitu. Saal on suur, sammastega – umbes nagu meie Sõpruse kino fassaad Tallinnas. Seina ääres on mõned lauad, kuid laudadeski istub vaid mõni üksik inimene. Tangomuusika mürtsub ja kes kohal, läheb vapralt tantsima.
La Ventura
on Buenos Airese nooblimaid tangoteatreid. Alumise korruse saal on suurem, ülemine ainult vippidele, väike ja ülihubane. Enne etendust õpetatakse külalistele tangosamme. Mind tantsitab imetore poiss nimega Juan. „Te olete suurepärane tangotantsija,” ütleb ta mulle mett moka peale määrides. Oleme temaga hetk tagasi intervjuu teinud ja küllap suhtub ta sellepärast minusse eriti sõbralikult.
Argentina tango erineb tunduvalt tavalisest tangost. Keha asend on kuidagi kummaline. Tantsijate pead peavad kindlasti kokku puutuma. Näoilme peab olema traagiline. Vähemalt etenduse ajal on see nii. Laval on klaver, kitarr ja kümmekond tantsijat. Lisaks kaks lauljat. Kui naine laulab Evitast, hakkavad seinal jooksma kaadrid filmist „Evita”.
Meenuvad Carlose sõnad: „Mina Evitast rääkida ei taha. Ta oli lihtsalt üks kerglaste elukommetega naine.”
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Koit Toome
Heureka!
Järgime siin nelja soovitust.
1. Ära lahku Sitsiiliast Taorminat nägemata!
Kui juba Siracusa jõukad kreeklased jumaldasid seda kohta, siis peab siin olema mingi salapärane võlu. See pole mitte ainult hotellidest ja mägedes asuvatest villadest avanev võrratu vaade Vahemerele. See on ka promeneerimine elegantsel jalakäijate tänaval Corso Umberto. Ja muidugi Via Roma oma lõhnade, restoranide, lillepoodide ja tõmmude lillemüüjatega. Astume sisse jäätisepoodi Gelato. Siin saame sõbraks müüja Ginaga, kes meile kagelato, naturaalse käsitsi valmistatud Itaalia jäätise ajalugu kaamerasse räägib. Jäätis on Itaalias au sees.
Selle mäe taga ongi Taormina, mida Henrik Normann kohe vallutama läheb.
2. Tunne ennast Siracusa kuulsa 3. sajandi matemaatiku Archimedesena!
Jookse ka sina alasti mööda Siracusa peatänavat ja hüüa:„Heureka!” („Ma leidsin!”) Just nii tegi Archimedes, kui ta oli vannis olles taibanud, et keha poolt välja tõrjutud vee kaal on võrdne kehale mõjuva üleslükkejõuga. Henrik saates Archimedest järgiski, kuigi jätsime talle riided selga.
Praegusajal elab Siracusas üle 100 000 inimese, 8. sajandil oli see arv aga kolm korda suurem. Linn oli Dionysiose valitsusajal (405–367 eKr) Ateena otsene rivaal.
Ära jäta vaatamata ka koobast, millele kunstnik Caravaggio andis 1608. aastal selle hea akustika tõttu nime Dionysiose kõrv.
Henrik Normann jõuab ujuma minna ja veenduda, et tema keha poolt välja tõrjutud vee kaal on võrdne kehale mõjuva üleslükkejõuga. Normann on peaaegu nagu Archimedes!
3. Tõuse oma autoga Etna mäele!
Filmime päris kraatri lähedal. Ülalpool pilvi on väga külm. Henrik laulab kõlava häälega: „Kui siit pilvepiirilt alla vaatan…” Vaadata on rohkem kui küll. Mäetipp asub 3350 meetri kõrgusel merepinnast. Kõrgus on muutunud vastavalt pursetest põhjustatud purustustele. Laavast saab pikapeale viljakas muld, kus kasvavad hästi viinamarjad ja tomatid. Tõsised pursked toimusid siin 1998. aastal kaheksa kuu vältel, samuti 2002, kui Catania tänavatele paiskus suuri tuhahunnikuid.
4. Kuigi Palermo liiklus on ohtlik, sõida sinna!
Oleme oma väikese filmigrupiga Pretoria Piazza väljakul ja vaatame siin seisvaid voorimehi. Neid on kaheksa. Küsin operaatorilt, kas peaks voorimehega mööda tänavaid sõites filmima. Vastus on eitav, sest hobukaarik loksub sõites ja seega liigub ka kaamera. Hea ongi, et ei tule filmides sõita, sest 15 sõiduminutit maksab selles linnas 30 eurot.
Via Vittorio Emanuele ja Via Maqueda tänavate ristumiskohal asub linna ajalooline keskus Quattro Canti (Neli Nurka). Seda iseloomustavad kaks suurt barokset kirikut ja nende vahel olev 16. sajandist pärit monumentaalne Pretoria purskkaev. Via Vittorio Emanuelest lääne pool asuvat Normannide paleed (Palazzo dei Normanni) filmime ka seestpoolt. Vaatamata palavale ilmale ja paljudele turistidele, on kirikus mõnusalt jahe ja väga vaikne. Tundub, et nii palju ilu ei ole võimalik korraga vastu võtta, kuid meil on aega täpselt tund ja nii teeme nagu tavaliselt kõik ständid ja vaheplaanid selle ajaga ära.
Mazzaro rannas Sitsiilias, kuhu tuleb Taorminast sõita alla funiva’ga (mägitrammiga), on ainult üks väga luksuslik hotell. Jõuame operaatori ja saatejuhiga hotelli fuajeesse. Peame natuke ootama. Istume rõdul, kust avaneb muinasjutuline vaade Vahemerele. Meie kõrval istuvad kõhn mees ja päris tüse naine. Naisel on jalas väga kallid Versace’i teksad, lausa läikivate tikanditega, ja mehel peas õlgkaabu. Nad ei räägi omavahel sõnagi. Mees võtab kotist ajalehe ja hakkab lugema venekeelset kortsunud ajalehte Kurskije Novosti (Kurski Uudised). Saame aru, et selles luksushotellis on põhikülalisteks venelased. Nemad oskavad leida igalt poolt maailmast üles parimad hotellid.
Saatesari „Normanni vallutused”, saatejuht Henrik Normann
Seišellidel on rannas paljajalu filmida väga mõnus, sest ookeanis loksub kogu aeg 27kraadine vesi.
Soe ookean on ilus koht, kus…
Filmime Mauritiuse saarel. Sõidame läbi väikeste külade saare põhjaossa, kus meid ootavad Lola ja Louis, kel on firma Scuba-Doo.
Lola on lokkavate pruunide juuste ja sama värvi silmadega jutukas prantslanna. Louis on musta kikkhabemega sportlik härrasmees. Tunneme end nende juures nagu omas kodus. Istume pika laua taga piiniate all, joome karastavaid jooke ja täidame ankeedi, milles kinnitame, et oleme täiesti terved.
Scuba-Doo laev on ankrus siinsamas rannas. Meeskonda kuulub kaheksa päikesepruuni Mauritiuse poissi. Me läbime kuiva treeningu laeva ninasse paigutatud uhiuutel läikivatel allveeskuutritel. Neid on kokku kolm. Seejärel peame pugema suure läbipaistva kiivri alla ja istuma skuutri sadulasse. Peame laskuma kolmekesi korraga. Meiega tulevad vee alla kaasa kaks instruktorit. Skuutri küljes on hapnikuballoon, mis kohe avatakse. Laskumisel ookeani põhja tekib kõrvadesse selline valu nagu mõnikord lennukis. Kästakse neelatada. Teeme seda. Meie operaator Meelis hoiab nina näppudega kinni.
Ka seda on soovitatud. Siis on valu vähem. Andres ei pilguta silmagi ja on seda nägu, nagu sukelduks ta ookeanipõhja iga päev.
Veealune skuuter näeb välja selline, väga hea disainiga ja mugav kasutada. Ka Andres Dvinjaninovile on see esimene
