aga aastatega.
Minu arvates on Tiina Park ka natuke hull. Sellest saab aru, kui võtta tema maailmanägemus ja väsimatu, lausa uurimuslik rändamine maailmas. Kõik mandrid peale Austraalia ja Antarktise on ta kaamera ja terava kulli-, kassi- või rebasepilguga läbi käinud. Iga kord üllatun tema vastupidavusest ja sisseahmimise tahtest – eriti siis, kui taban teda ütlemas: „Ma olen siin juba mitu korda käinud.”
Tiina Park kordab maid, aga mitte kohti ega allikaid, kust midagi üles korjata. Olen temaga teinud nelja aasta jooksul viisteist reisi – ja ta on jäänud mulle ikka arusaamatuks! Kui naine jääb mehe jaoks arusaamatuks, siis peab temas olema midagi väga erilist. Pealegi olen temaga ikka veel „teie” peal, ütlen kas Tiina Park või proua Park, ma ei saa talle öelda „sina”. Kunagi nooruses, siis, kui ta telemaja peal sinises minikleidis kõndis, sain seda teha, aga reisidest alates mitte.
Meie reisidel tuleb aru saada Tiina Pargi reeglitest. Reegel number üks: grupis on ainult ÜKS pealik. Nii nagu hundikarja juhib emahunt, juhib meie väikest võttegruppi Tiina Park. Tema on meie „karjas” emahunt. Selle vastu pole protestitud.
Tiina Park võib olla pirts, väga pirts. Ta võib lausa solvuda, kui peab kellelegi, kes istub temaga ühes autos, meelde tuletama: „Minu juuresolekul ei toksita SMSe, ei aeta telefonis lobajuttu!” Nendest reeglitest õnnestus minul kolmandal korral aru saada. Proua Park eeldab, et meesterahvas pole Matsi-Aadu. Kui mehel kombeid ei ole, siis tuleb teha väike kiirkoolitus – võib-olla tähendavad proua Pargi reeglid seda? Aga saata Pariisi nooblis restoranis supp kööki tagasi – vaat sellega igaüks hakkama ei saa! Tiina Park sai: „Too salty! Liiga soolane!” Kelner ei osanud inglise keelt, läks tükk aega, enne kui ta aru sai, milles asi. Peakokk ise tuli saaliuksele vaatama, milline printsess või kuninganna julges tema supi talle tagasi saata. Minu meelest oli see supp täitsa tavaline Pariisi lurr.
Mõnikord korraldab proua Park oma hotellitoas eduka päeva lõpul kokkuvõtete tegemise, millest ei puudu väike lõbu – paar pudelit head veini. See on samas nagu grupikaaslaste testimine. Kes veiniga üle piiri läheb, sellele teeb Tiina Park algul paar leebet märkust, aga kui need ei aita, siis edaspidi teda reisile enam ei võeta.
Tiina Park on hulljulge. Liibanonis hoiatati meid, et riigi igasse ossa minna ei tasu, võib vangi sattuda. Aga ega Tiina ei kuulanud. Läksime ikka igale poole, kuni meie operaator kinni võeti ja pokri pisteti. Õnneks lasti ta õhtuks vabadusse, aga lugu oleks võinud lõppeda hullemini. Meie oleme harjunud, et üks riik on üks riik, aga Liibanon ei ole, erinevad religioonid lõikavad selle pooleks. Ühes osas on kristlased, seal võib kirikus käia, aga teises on ainult „Allah! Allah!”.
Enne reisi annan mina proua Pargile aru, mis mul riidekapis on. Kuigi ta pole mul kordagi kodus käinud ja veel vähem mu riidekapi sisu näinud, ütleb tema, mida peaksin kohvrisse pakkima: „Ei, ära seda võta, see on valge, valge pole ekraanil hea. Aga too teine võta, jah!” Ükskord pesi mu abikaasa safarisärgi just enne reisi ära, pani rõdule kuivama ja… sinna ma ta unustasin. Proua Park ostis kohapeal mulle kallist poest kalli särgi, just niisuguse, mis saatesse värvi, materjali, stiili ja tegumoe poolest sobis, ning ulatas selle mulle: „Palun, sinu särk on siin, hakkame filmima!”
Emahunt Tiina Pargi põhireegel ja deviis on: „Kõik peavad olema happy’id! Ma ei taha enda ümber näha virisejaid, vingujaid, kaebajaid, etteheitjaid ega süüdistajaid!” Võib-olla õppis ta rõõmsa olemise selgeks Ameerikas, võib-olla mujal, igatahes on see Tiina Pargi tsementeeritud alusmüür, millele ta toetub. Teist sellist imetlusväärset naist ma ei tunne. „Tänu” sellisele olekule jääb ta aga paljudele hambusse. Ei väsita uurimast, kustkohast ta reisideks raha saab ja kuidas tal kõik õnnestub. Tegelikult on õnnestumiste taga ränk töö.
Tiina Pargil on olnud elus piisavalt põhjust olla läbinisti kurb ja masendunud, võib-olla on ta olnud kohutavas letargias. Küllap ta on seda endale lubanud, kuid ainult siis, kui ta on täiesti üksi, ainult iseendaga. Mina pole teda sellisena näinud. Planeeritud reis seisis meil ees kohe pärast seda, kui tema poeg ootamatult suri. Tiina helistas mulle, teatas, mis juhtus, ja küsis nõu, mida reisiga teha. Minu arglik nõuanne kõlas: „Kindlasti minna reisile, raputada leinataaka endalt maha nii palju kui võimalik.” See reis toimus. Tiina tuli reisile, ainult ta huuled olid veidi kriipsumad kui muidu.
Küprosel on meri ja kaljud teistsugused kui mujal.
Filmimise ajal Tiina Pargile vastu rääkida ei tasu, sellest ei sünni midagi head. Tema reegleid tuleb täita, ei tasu küsida, miks. Härjavõitlusel Sevillas tahtsin pärast teist härga ära tulla, verine värk pole minu jaoks, kuid lahkuda ma ei saanud. Tiina Pargi režii nägi ette kõigi kuue härja hingeheitmist, minu monoloogi alguses ja lõpus, ning ma pidin mitmetunnise verise etenduse vastu pidama.
Prantsuse Alpides pidin harrastama mäesuusatamist. Mis siis, et elus esimest korda, ja mis siis, et eksisin 2500 meetri kõrguselt üksinda alla tulles rajalt. Õnneks jõudsin hotelli tagasi, ainult kindad kaotasin ära.
Guadeloupe’il, kus Tiina Park oli ka operaator ja ees oli kärestikuline jõgi, ütles kaval „emahunt”: „Jüri, nüüd võtke kaamera enda kätte! Ma olen kerge ja tugev vool võib mu pikali lükata, kaamera saab märjaks.” Mina vastu: „Aga kui mina kukun, mis kaameraga siis juhtub?” Tema: „Aga äkki teie ei kuku?” No mis mul üle jäi, nii ma läksin: kott hambus, kotad ühes ja kaamera teises käes, põlvini vees, libedad kivid paljaste jalgade all. Vaat see oli raske. Aga kohale me jõudsime ja sama teed täpselt samal viisil tagasi samuti.
Kaamera jäi kuivaks.
Leinavärvides „malelaud” ja teekond vihmavarjuga
Grande-Terre’i saarel on kohalik surnuaed mustvalgetes värvides. Oleme sattunud nagu male meistrivõistlustele. Kõik hauaplaadid ja kabelid on ruudulised, kaetud kohalike glasuurpottidega. Giid Wilhelm räägib, et mõnel maal on leinavärviks valge, teisel must. Seega sobivad surnuaeda mõlemad värvid.
See on katoliku surnuaed, sest enamik saare elanikke on katoliiklased. Näib, et eriti tihti siin ei käida. Elavaid lilli pole üldse. On mõni paberist õis ja kuumusest üles sulanud hauaküünlad. Üks koristaja pühib haudadevahelist teed suure luuaga. Troopiline kuumus hõljub üle surnuaia.
Meie giid Teddy (keskel) tuletab meelde: „Ilma vihmavarjuta ärge Guadeloupe’is vihmametsa tulge!”
Teeme ruttu esimese võtte. Jüri pole veel harjunud, et mina olen ka operaator. Ma ei saagi aru, kas ta usaldab mind või ei. Igatahes kõik läheb sujuvalt ja võime Grande-Terre’il edasi sõita. Ümberringi laiub lauskmaa. Mägesid pole.
Guadeloupe’i teine „liblikatiib” Basse-Terre on mägine. Seal asub vulkaan Soufrière, kõrgus 1467 meetrit. Vulkaani kraatrile saab päris lähedale ronida. Järgmisel päeval oleme valmis vulkaani vallutama, kuid hommikul aknast välja vaadates näeme tihedat sadu. Sadu kestab terve päeva. Tavaliselt siin nii pole.
Sõidame siiski mäe jalamile. Meid ootab kohalik giid Teddy. Inglise keelt Teddy suurt ei räägi, kuid ta teeb meile selgeks, et täna päris tippu ronida kindlasti ei saa. Oleme nõus ronima poolele teele. Peidan kaamera jopehõlma alla ja me hakkame ülespoole marssima. Trepid on libedad ja tee künklik. Läheme ikka edasi. Hakkab sadama lausa paduvihma. Seisame natuke metsas puude all ja Teddy ei soovita meil enam kaugemale minna. Niikuinii vulkaani ei näe. Ümberringi hõljub paks udu.
Aga me peame loo vulkaanist kindlasti valmis tegema. Tekstid on
