tohib vajutada ainult õrnalt. Mul läheb plastikkiivri aken uduseks. Instruktor on öelnud, et siis tuleb käsi märjaks teha, viia vaikselt õlgade juurest kiivri alla ja teha klaas puhtaks. Nii teengi ja kohe on selgem pilt.
Meie ümber ujuvad kollase- ja pruunikirjud lapikud kalad. Palju kalu. Kaugemale jäävad halli-, valge- ja punasetriibulised priskemad isendid. Instruktor Tom hoiatab kivikala eest. See kala paistab ookani põhjas nagu kivi, ei liiguta ennast, kuid ta ei salli, kui temast üle sõidetakse. Kohe tuleb varbast ampsama.
Läbi hiigelkiivri paistab merepõhja maailmas kõik väga väikesena. Teised skuutrisõitjad on nagu päkapikud. Alles siis, kui Andres minu varvast sikutab, muutub ta käsi suuremaks. Korraga haarab Meelis oma jalast. Kala on siiski talle hambad säärde löönud! Äkki ongi too kivikala?
Instruktor Tomil on kaamera ja ta filmib meie võidusõitu. Kui pärast uuesti tagasi kuival maal oleme, perenaise Lola punast veini joome ja tema küpsetatud kevadrulle sööme, ulatab peremees meile päeval ookeani põhjas tehtud video.
Samal päeval. Pill tuleb pika ilu peale
Päike loojub täna kell 19.20. Läheme päikeseloojangu kruiisile. Erilist rõõmu teeb see uudis Andresele, sest temal on lubatud juhtida uhiuut katamaraani. Taevas on kord veripunane, kord lillakas. Leekivpunastes kostüümides tantsijad hõljuvad laevalael. Nende laul on ühteaegu kurb ja rõõmus. Kuidagi võõras, kreooli ja portugali muusika segu.
Andres juhib katamaraani ja meie Meelisega filmime. Andres alustab roolis: „Õrnpunaseid purjeid ma loojangul näen…” Tantsijad võtavad kohe hoo maha. Meeleolu on raske kirjeldada – soolane India mereõhk, veripunane taevas, veiniklaasid baariletil ja liigutavad meloodiad.
Minu ema ütles ikka, et pill tuleb pika ilu peale.
On nii lõbus, et poleks loogiline, kui kõik lõpeks hästi. Keset tantsu käib hirmus raksatus. On selline tunne, et kohe on käes maailma lõpp. Laev jääb seisma ja valgus kustub.
Laev on sõitnud karile. Vähemalt mind tabas mõte, kas nüüd ongi kõik. Ümberringi valitses pilkane pimedus. Elekter kustus silmapilkselt. Isemoodi mõtted tulid: siit me enam ei pääse, soe India ookean on ilus koht, kus uinuda. Kell oli juba üle südaöö. Pimedus mõjus kummaliselt. Kuulda oli vaid lainete mühinat ja Lola ahastavaid karjeid. Kaunite pruunide juustega Lola lebas põrandal maas ja röökis südantlõhestava häälega. Kallast ei paistnud kuskilt.
Kapten Thomas oli väga rahulik. Katamaraan oli ju uhiuus. Pea kaks tundi ootasime pilkases pimeduses, kuni tuli teine laev, mis meid karilt lahti tõmbas ja kuidagi kaldale vedis.
Me ei läinud põhja. Kõik jäid ellu.
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Andres Dvinjaninov
Üle marmorpõranda otse basseini
Sahistan valgete sametsussidega mööda Itaalia marmoriga kaetud põrandat ja püüan kokku lugeda valgeid froteerätikuid, mis siia igale poole on laotatud. Saan üle kahekümne. Koristaja käib kaks korda päevas ja õhtul paneb voodile mõne uue kreemi või vannisoola ning muidugi šokolaadikommi.
Constance Ephelia Resort on nagu pool Kadriorgu. Mere äärde palmide alla on ehitatud ainult luksusvillad. Minu villa kannab nime Spa villa. Andresel on Beach villa. Villa aias kasvavad eksootilised taimed ja seal on suur bassein. Ühekordse villa magamistoast saab astuda üle marmorpõranda otse basseini.
Kuhu Seišellidel ka vaatad, igal pool on ilus. Oma basseinist rääkimata.
Kui siia jõudsin, tervitas mind elutoa laual jäänõus pudel šampanjat. Magamistoast edasi tuleb riietusruum, seejärel ülisuur vannituba koos voodiga, mis kiigub laes. Edasi tulevad saun ja külalistetoad. Hotelli müügimänedžer Shantal räägib, et hotellistaff’i kuulub 850 inimest. Külalisi mahutab hotell maksimaalselt 550. Siin on kuus restorani, spaa, jõusaal ja kõik muu vajalik.
Täna käisime külas Seišellide kõige kuulsamal kunstnikul Michael Adamsil. Toredad värviküllased maalid. Kui olime võtte lõpetanud, kinkis ta mulle ilusa graafilise lehe. See on nüüd siin, „minu” villas, mis tegelikult pole ju muud kui supermugav hotell.
Ma võtan selle kaasa oma koju. Siit on sinna pikk maa, aga seal on minu päriskodu. Mis siis, et seal pole nii imelist villat.
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Andres Dvinjaninov
Nahkhiir või kondine küülik?
Filmime Seišellidel Praslini saarel Constance Lemuria hotelliscooking session’it. Meie mõistes on see köögisaate episood.
Tean juba ette, mille peakokk Marcus on meie saate jaoks välja mõelnud. See on nahkhiirepraad. Eelmisel õhtul olime nahkhiiri saarel ringi lendamas näinud. Meie meelest on nad väga armsad ja samas eksootilised.
Marcus on suurde verandaga söögisaali valmis pannud valge linaga laua, mida kaunistavad eksootiliste puuviljade kuhilad.
„Ma olen sündinud Indias,” lausub Marcus säravalt naeratades. „Mu ema armastas väga süüa teha ja kodust olen toonud kaasa ka enamiku maitseaineid, mida täna kasutan. Kas tahate proovida?”
Ta lausa tirib meid maitseainetopside juurde ja hakkab igast maitseainest lugusid pajatama. Meile tundub see nagu hiina keel.
„Koriandrit on ju meil ka,” kostab Andres elutargalt. „Pole siin midagi nii enneolematut.”
Enne pannile panemist võib vaadata „küülikut” ka üldplaanis.
Siis toob Marcus köögist pidulikult kandikul meie tänase lõuna peategelased: kaks paljaks kooritud nahkhiirt. Nad on natuke verised ja väga kondised. Taban end mõttelt, mida nendest üldse süüa annab.
Hakkame filmima. Marcusele meeldib kaamera ees esineda. Ta jutustab nii pikalt ja põhjalikult, et panen vahepeal kaamera seisma. Pärast montaažis seda juttu lõikama hakata oleks veel piinarikkam.
„Ära pane kaamerat seisma, ma teen natuke lühemalt,” saab kokk kaamera punase tule kustumisest aru.
„Keegi ei viitsi nii pikalt kuulata. Ja ega eestlased iga päev seda praadi ka tee,” olen kindel.
Hiireke, kes meenutab rohkem põldpüüd, läheb koos maitseainetega supsti! potti ja pott pannakse nõrgal tulel hauduma.
Filmimine lõpeb küpse nahkhiire nautimisega. „Sel hiirekesel pole üldse mingit maitset, tunda on ainult maitseaineid!” kaebab Andres lausa kaamerasse.
Minu taldrikule satuvad hiire pea ja kaks tiiba. Mulle tundub, et loomakese ümmargused silmad justkui jälgiksid mind. Püüan maitsta tiivaotsa, mis annaks õiguse öelda, et olen nahkhiirt söönud.
Andres vaatab mulle ootavalt otsa: „Noh, kuidas oli?”
„Nagu maitseainetega rikutud väga kondise küüliku praad,” tunnistan ausalt.
Saatesari
