Dvinjaninov, „Reisile minuga” saatejuht Malaisias, Maltal, Mauritiuse saarel, Prantsusmaal Normandias ja Seišellidel
Normandias tutvustasime Mont-Saint-Micheli saart. Elu sellel saarel teevad vaheldusrikkaks mere tõusud ja mõõnad, mis väga kiiresti vahelduvad. Samu mõisteid oma elus kasutades võin öelda, et reisid Tiinaga on olnud üksainus suur tõus, alates Tiina telefonikõnest, millega ta reisile kutsub. Tiina on reisid superhästi ette valmistanud ja tema „tuules” on turvaline seilata. Muidugi tuleb teinekord ette igasuguseid olukordi, aga selleks ju reisile minnaksegi, et kogeda vaheldust, teistmoodi olemist.
Kõige ootamatum on aga ikkagi Tiina ise, tema piiritu energia, elurõõm, optimism, julgus olla tema ise. Väike „mõõn” tuli kord ette Kuala Lumpuri lennujaamas, kus meilt nõuti pagasi – raske kaamera ja muu vajaliku – ülekaalu eest üle mõistuse suurt lisatasu. Tiina võitles kuni lennujaama ülemani välja, selgitades, et kaamera on vajalik töövahend, millega tehakse Malaisiale reklaami. Päris põnev oli jälgida, kuidas Tiina ees hakkasid avanema kõik uksed ja kuidas ta võitjana välja tuli. Olukorras, kus tavaliselt minnakse närvi, hakkab Tiina tegutsema ja naudib probleemi lahendamist. Nagu selgi korral, kui üks hakkaja makaak meid ründas ja Tiina käest koti haaras, aga oma vara võitles Tiina tänu ülikiirele reaktsioonile ja väledatele jalgadele tagasi.
Reisisaate juhi ülesanne on vahendada teistele Eesti inimestele maad, mida saates tutvustatakse. Näitlejana püüan saatejuhi rolli suhtuda loominguliselt. Kui on hea tuju – ja Tiinaga reisides ongi ju hea tuju –, tõuseb nagu iseenesest mõni laulujupp huulile. Mauritiusel Wendy ja Pauli unenäoliselt kaunis pulmas, mida filmisime, laulsin pruutpaarile kitarri saatel „Ainult armastus naise teeb kauniks…” ja vihtusin pulmaorkestri saatel lõunamaises rütmis tantsu. Samal eksootilisel saarel kasvava üliharuldase palmi säsist tehtud miljonärisalatit maitstes nentisin, et salat nagu salat ja ainult teadmine, et see on miljonärisalat, paneb mind seda sööma erilise isuga. Malaisias kaunistasin oma põski draakonipuu helepunase viljaga ja laulsin omatehtud laulu sealse käsitöö ülistuseks. Mul on hea meel, et Tiina on minu mängulised mõtted ja võtted heaks kiitnud.
India ookeanis sukeldusime allveeskuutriga seitsme meetri sügavusele, muidugi tegi seda ka Tiina. Veealuses maailmas, kus sul on hapnikku vaid üürikeseks ajaks, tekib tunne, nagu oleksid Maalt ära, teisel planeedil. Sama tunne tekib ka Eestist hästi kaugele lennates. Mauritius näiteks on Eestist 10 000 kilomeetri kaugusel ja meil kulus Londonist sinna jõudmiseks 12 lennutundi. Mingis mõttes on „teine planeet” ju kõik need kohad, kuhu reisid Tiinaga on viinud. Tiina tunneb end kaugetes paikades väga hästi ja teeb ka oma reisikaaslastele olemise mõnusaks. Ootan põnevusega tema uusi telefonikõnesid.
Mont-Saint-Micheli vallutamas.
Elu kõige kallimad minutid
„Kas siin Mahe saarel homme keegi abiellub?” küsin hotelli Constance Ephelia administraatorilt Ginalt.
„Jah, homme on meil pulmad kell pool kolm päeval. Rannas abielluvad Sergei ja Olga Peterburist,” annab Gina rõõmsalt teada. „Aga kui filmida soovite, peaksite küll ise nendega rääkima ja luba küsima.”
Kohtume Olga ja Sergeiga hotelli kohvikus ja saame loa filmimiseks. Järgmisel hommikul algavad rannas ettevalmistused. Hotellitöötajad tassivad randa hiigelsuure lillevärava. See on meisterdatud valgetest lilledest ja palmilehtedest. Lisaks tuuakse kohale laud ja kolm tooli – kaks pruutpaarile ja üks ametnikule. Tuule kiuste laotatakse lauale tuules voogav valge lina.
„Miks pole veel orkestrit?” kurjustab Leena sulaselges vene keeles. Tema on hotelli töötaja ja pulmakorraldaja. Orkester (kitarr ja akordion) lösutab põõsa all ja ilmub Leenakese kisa peale pulmaplatsile. Seejärel tuleb kohale ametnik kitsas täisvillases mustas seelikus ja lillelises lühikeste varrukatega pluusis. Tema registreerib abielu. Naine võtab kingad jalast ja torkab varbad niiskesse liiva. „Kas kõik paberid on siin?” küsib ta Leenalt. Leena ulatab paberid.
Orkester teeb proovi ja päevitajad lustivad muusika saatel. Paistab erakordselt ere päike ja lillevärava taga sillerdab sinine India ookean.
„Hakake mängima! Pruutpaar tuleb!” hüüab Leena orkestrile.
Mehed mängivad„Ah eto svadba…”. See on vene pulmalaul Muslim Magomajevi repertuaarist ja Venemaal ikka veel populaarne.
Maani ulatuvas valges pitskleidis Olga on ebamaiselt kaunis, lilleõied juustes. Sergeil on seljas kentsakas lühikeste varrukatega särk ja valged püksid. Pruutpaar võtab vaikides istet. Nendega on kaasas kaks tunnistajat – hotelli töötajad, vene tüdrukud.
„Kuidas teie nimi on ja kust olete pärit?” pöördub ametnik Sergei poole.
„Sergei Sobolev Peterburist,” vastab peigmees inglise keeles.
Olga ei saa inglise keelest aru, nii et vene tüdrukute kohalolek on hädavajalik.
Olga ja Sergei Peterburist annavad abielutõotuse otse India ookeani ääres.
„Miks te soovite abielluda?” on ametniku järgmine küsimus. Tundub, nagu oleks selline küsimus lausa ootamatu. Sergei jääb mõttesse. Ju pole ta sellele veel põrmugi mõelnud. Ennast natuke kogunud, vuristab ta oma vastuse kiirelt ette. „Ma lihtsalt armastan Leenat,” lõpetab ta kindlalt.
Seejärel öeldakse jah-sõna ja abiellunutele sätitakse sõrmused sõrme. Muusika hakkab kõvasti mängima ja otse loomulikult hakkavad tunnistajad kiljuma: „Gorko, gorko!” – „Kibe, kibe!”
Kohe tuuakse kohale ka šampanja ja valge tort. Tort on pealtnäha ilus, lahtilõigatult aga kuiv biskviidikakuke.
Sergei tunnistab mulle pärast, et paarkümmend minutit kestev pulmatseremoonia siin rannas maksab 1000 euro ringis.
„Need olid minu elu kõige kallimad minutid!” ütleb ta õnnest särades.
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Andres Dvinjaninov
Haid ja raid, lilleõied ja romantika
Rein nopib kauni valge tiareõie, mis on Tahiti rahvuslill, ja sätib selle endale kõrva taha. Ise räägib juurde: „Siinse kombe kohaselt paneb see, kelle süda on hõivatud, lille vasaku kõrva taha. Õis parema kõrva taga annab sõnumi: olen vaba, on lootust. Minu õis on vasaku kõrva taga. Minu süda on hõivatud.”
Filmime ühel Prantsuse Polüneesia ehk Prantsuse meretaguse maa saartest. See on Bora Bora, mida kutsutakse romantikasaareks. Siia leiavad tee armunud, abiellujad ja mesinädalate pidajad. Siin on lausa kohustus olla õnnelik! Ja lilleõied juustes on siinne komme.
Prantsuse Polüneesia enam kui sajast saarest jõuab meie võttegrupp kuuele. Need on Tahiti, Raiatea, Tahaa, Hiva Oa, Bora Bora ja Moorea.
Bora Boral elame bangalos, mis on ehitatud lausa vette. Muusika ja laulu saatel saabub meile lilleõitega ehitud kanuus hommikusöök. Kuidas õnnestukski olla niisuguses paradiisis õnnetu?!
Meie oleme oma giidi Patricku paadis. „Läki ujuma!” kutsub Patrick. Loomulikult läheme. Otse paadist. Sukeldub ka meie operaator
