Iga kool saadab paraadile 4000 tantsijat. Kooli nimekirja pidime end juba maikuus panema. Ilma ühtegi sellisesse kooli kuulumata poleks me karnevalil osalema pääsenud. Meie õpetaja Eduardo Campello selgitas, et karnevalisamba sammud on võistlustantsu sammudest lihtsamad, kombinatsioone on vähem, põhiline on vastupidavus ja meeleolu.
Tantsuhoos sambadroomil 30 000 pealtvaataja ees, veebruar 2013.
Tantsijaid on sel õhtul sambadroomil ligi kakskümmend viis tuhat. Ja kujutage ette! – mitte mingeid silte, mis juhataksid, kuhu peaksid esinejad minema. Meil pole aimugi, kus saame riietuda. Kostüümid on lahtiselt käes, iga kostüüm maksab ligi kuussada dollarit. Äkki näeme üht samasugustes rõivastes paari. Selge: need on meie kooli tantsijad. Hakkame nendega koos jooksma, kuni jõuame kõrge raudväravani. Seal seisab politseinik ja selgitab käte abil, et pangu me kostüümid selga, muidu staadionile ei saa. Kuna ka mõni teine kohmerdab sealsamas oma riidekuhila otsas, saame aru, et tänav ongi riietusruumiks.
Samas peamepress office’ist kätte saama pressipääsmed. No on alles kolgatatee seda pressiputkat leida. Küsime mitme politseiniku käest, kus asub press. Nad ei saa aru ühestki ingliskeelsest sõnast. Kulub vähemalt tund, enne kui leiame õige putka ja saame kätte pressikaardid.
Kostüümid
Aluskombinesoon on punase-valge-sinisetriibuline kõige jõledam rõivaese, mida eales olen näinud. Selle peale tuleb punasekirju papist seelik. Õlakud on traadist alustel nagu varieteetantsijatel, peakatte küljes kaks suurt topsi pikkade pabersulgedega. Peakatteks on meetrikõrgune peletisenägu pikkade mustade plastmassist juuste ja irvhammastega. Pildi peal pole seesugusel kostüümil midagi viga, kuid katsu sa lõunamaa kuumusega seal sees olla! Ainuüksi hiiglaslik peakate kaalub kaks kilo…
Siis veel punased säärised ja sandaalid. Koidul on jalas omad Nike tossud ja ta peab need sandaalide vastu vahetama, muudes jalanõudes tantsima ei lasta. Koit vaatab õnnetu näoga ringi: „Kuhu ma need tossud küll pistan?”
Pakun oma väikest punast seljakotti nende panipaigaks. Pärast kahetsen, sest lisaks viiekilosele kostüümile tuleb mul kanda kaamerat ning iPhone’i, ja nüüd veel ka tossusid. Kerge see pole. Viimasel staadionikilomeetril tunduvad Koidu jalanõud kaaluvat juba sada kilo…
Kogunemiskohas
paluti meil olla kell 21.00. Oleme 21.45. Karneval ei pidavat siin kunagi täpselt algama.
Rõõmuga näeme samasugustes punastes kostüümides tantsukoolikaaslasi. Hingame kergendatult: oleme õiges kohas! Nüüd esinema! Ees ootab kolme kilomeetri pikkune staadioniring, mis tuleb läbi tantsida pooleteise tunniga. Kuid läheb veel ligi kolm tundi. Enne meid läbib staadioni kolmekilomeetrise tee neli sambakooli. Oleme ootamisega juba päris higised, sünteetiline paks kombinesoon soonib kaela, peakatted oleme vahepeal lausa asfaldile pannud.
Igaüks peab oma unistuse poole minema. Tiina ja Koit Toome Rio de Janeiro sambakarnevalil.
Ja siis läheb lahti! Muusika on valjem kui ööklubis. Meie kooli umbes viieminutilist laulu mängitakse mitukümmend korda pooleteise tunni jooksul, mis me staadionil oleme. Kui alguses püüame teha sambakoolis õpitud samme korralikult, siis õige pea ei jälgi oma samme keegi. Igaüks teeb, mis tahab, peaasi, et sambarütm oleks sees ja read sirged. Üks meesminu eesreas jääb kogu aeg teistest maha ja nii ajan minagi teinekord rea sassi. Kui lähen mehest ette, kurjustab ta minuga portugali keeles.
Pealtvaatajad plaksutavad ja juubeldavad tribüünidel. Ei nemad väsi! Ja kõik on supertujus. Kusjuures ilma alkoholita!
Juba hakkab paistma viimane kilomeeter.
Suurim soov
on visata see jõle kostüüm seljast, kuid läheb veel aega. Veidike enne tribüünide lõppu hakkavad tantsijad võtma ära peakatteid ja rõivaid. Võtan oma kohutavalt kõrge irvhammastega näo ja ulatan selle esimeses reas istuvale ratastoolis mehele. Mees naeratab tänulikult.
Jõuame barjäärini, mille taga seisab linnarahvas, kes tervitab meid nagu võitjaid. Võitjad me olemegi. Oleme võitnud iseennast. Sellise higistamise kõrval on mitu aeroobikatrenni jutti teha kökimöki. Kraabime nii ruttu kui saame kallid papist ja traatidest kostüümid seljast ja viskame prügikasti. Nii teevad paljud. Mõni kohalik marsib kodu poole bikiinides. Meile jäävad selga T-särk ja puuvillased pikad püksid.
Nüüd tahaks joogivett, kuid seda pole. Äkki ilmuvad välja kaks poisikest külmkastiga ja võtavad välja veepudelid. Hakkame just ostma, kui ilmub politseinik ja kukub poisikeste peale karjuma, käskides neil kohe oma kastiga lahkuda. Minul on kole kahju, et vett ei saanud. Astume edasi. Ja näe imet, poisikesed jälle kastiga kohal. Annavad meile vett ja kasseerivad raha. Aitäh!
Milleks oli mulle seda karnevali vaja?
Kui ma kaksteist aastat tagasi esimest korda Rio de Janeiros olin ja seda karnevali ülevalt tribüünilt oma saate „C’est la vie” jaoks filmisin, tabasin ennast mõttelt, et tahan kord seal all staadionil ise tantsida. Läks mööda mõni aasta ja – I did it! Ma tegin selle ära!
Saatesari „Reisile minuga”, saatejuht Koit Toome
Tango ja milonga, milonga ja tango
Raske on ette kujutada linnaosa, kus iga maja on ise värvi erksaks võõbatud. La Boca Buenos Aireses on just niisugune. Igal tänaval mängitakse jalgpalli ja tantsitakse tangot. Kuna tantsu pildistamisest on tehtud kõva äri, peame meiegi pilditegijaid toetama. Koit haaratakse kohe ühe tütarlapse embusesse.
„Sulle sobib see must kaabu,” teatab tüdruk ja hakkab Koidule vana lontis peakatet pähe toppima.
„Sa oled nüüd nagu päris Argentina tango tantsija!” rõõmustab tüdruk. Ta hakkab sedamaid Koiduga poose võtma. Meile see muidugi sobib. Operaator Max paneb kohe kaamera käima. Tüdruku suule ilmub lai naeratus: filmitakse! „Kümme dollarit!” sirutab tüdruk käe ja nõuab raha.
Vanasti oli La Boca kalurite linnaosa, praegu elavad siin kunstnikud. Nad müüvad tänaval oma pilte ja naudivad turistide uudishimu. Siginsagin on siinsetel tänavatel ainult päevasel ajal. Õhtuks panevad kohvikud uksed kinni ja kunstnikud lähevad koju. Öösel pidavat siin valitsema täielik ja isegi hirmutav vaikus.
„See kaabu sobib sulle suurepäraselt,” on Buenos Airese La Boca linnaosa fotograaf endas kindel ja surub Koidule peakatte pähe.
Meie giid Carlos on omapärane mees. Ta ei karda rääkida võhivõõrastele turistidele oma maa poliitikast just nii, nagu tema arvab. „Siin riigis on igaühel õigus arvata, mida tahab,” teatab Carlos resoluutselt. Need, kel mängus suured ärihuvid, demokraatiast nii bravuurikalt ilmselt ei räägi.
Carlos, keda filmime, on pikk ja sirge, kaarjate mustade kulmude ja meelate huultega. Ekraanil mõjub ta veel elegantsemalt kui päriselus. Carlos viib meid ka kesklinna kaubatänavatele. Siin ei soovita ta mitte mingil juhul raha vahetada. „Kõik tänaval rahavahetajad on petised,” avaldab ta meile saladuse. Nii hakkame Carlose abiga otsima ainsat pühapäeval lahtiolevat panka. Leiamegi.
Tango,
