MEES
Ernst Miil
Ma tahaks olla hinnamees. Kui inimesed ei tea, kui palju üks või teine asi võiks maksta, siis mina ütlen neile. Kui palju küsida. Mis ta hind võiks olla. Palju selle eest võiks saada. Mees, kes nimetab hinna. Hinnamees.
Palju küsida tassi kohvi eest kesklinnas? Palju äärelinnas? Mis maksab bensiiniliiter? Aga pudel õlut? Pakk suitsu? Kust jookseb piir? Palju tahetakse maksta? Milleks ollakse valmis?
Mis te ise küsiksite assortiikarbi eest, kui pakk on esteetiline ja kommid tunduvad head? 24 kommi on karbis. 24 selle eest küsida oleks natuke vähe või kuidas?
Te küsite, kuidas ma seda teen? Kuidas ma tean, kui palju üks või teine asi maksab? Mille alusel ma hinna määran? Ausalt öeldes ma ei teagi. Tean vaid seda, et ma oskan öelda. Ja kõik. Mina nimetan hinna ja teised lihtsalt rahulduvad sellega. Ja mis neil muud üle jääb? Tingimisruumi ei ole.
Hiljaaegu käis üks hulgimüüja. Näitas mulle oma valikut – ta ei tea, palju nende eest edasimüüjalt küsida. Ma siis aitasin. Vannitoa vaiba eest 650. Miks 650, küsis. Ma küsisin, et mis sa tahad siis 550 küsida? See on ju vannituba. Ei taha. No siis küsidki 650. Siis põrandalamp – rahulikult 1300. Ja nelja pirniga laelamp 2500. Kust te saate selle summa, küsib hulgimüüja. Kuidas ma saan? Vaatan lampi. Vaatan veel korra. Mõtlen natuke. Ja siis saangi. See on hinnavaatlus.
Ja siis tuleb mõne aja pärast edasimüüja minu juurde. Et näe, sain hulgimüüjalt põrandalambi tuhande kolmesajaga. Lamp ei ole ilus, aga maha peaks ta müüma. Mõtlesin natuke. Õigemini tegin, nagu mõtleksin. Ja korrutasin 1300 mõttes ühe koma viiega. Viimasel ajal olen hakanud korrutama ka ühe koma kaheksa ja isegi kahega mõnikord. Sõltub asjast muidugi. Igat asja kahega ei korruta. Aga üldine hinnamudel on ilmselt jälgitav.
Inimesed vajavad mind. Sest ma olen radikaalne. Kompan piire. Ja mul on palju jäljendajaid. Aga kui teistel läheb süda aeg-ajalt härdaks, siis minul ei lähe. Mina olen hinnamees. Teised ei ole. Mina teen tööd peaga. Nemad südamega. Sest neil hakkab hale. Ja sellest on kahju.
Kinnisvara-arendajad käivad minu jutul. Ruutmeetrile tarvis ajakohast hinda. Ehitus käib. Majad kerkivad, aga palju oleks mõistlik küsida? Raske öelda. Kui palju on ühe noore pere valulävi? Mina arvan, et noor pere kannatab palju ära. Vanad inimesed hakkavad häält tõstma. Aga noor on jõudu täis ja küll ta mõistliku hinna alla neelab. No ja siis vaatan planeeringu üle ja… panen hinnale oma nägemuse otsa. Kui keegi avaldab kahtlust, et kas see korter ikka selle hinnaga ära läheb, ma solvun. Nähtavalt solvun. Suurelt. Ei ole vaja hinnamehe juurde tulla, kui hinnas kaheldakse. Kui ise teatakse paremini. Vanemate patud nuheldaksegi ju lastele. Kui ei jaksa ühe põlve jooksul ära maksta, siis maksab kahe-kolme jooksul. Asju tuleb osata hinnata.
Ja põhimõtteliselt ei lase ma hinda alla. Põhimõtteliselt ei ole sellist asja, et minu hind ei sobi. Inimene kannatab hinna alati ära. Ja ikka ta leiab selle raha. Ta kogub. Ja säästab. Paneb kõrvale.
Kas te tahaksite, et viiulimängija küsib soolo eest 500? Seda on vähe. See on viiul. Viiulit alla 5000 ei mängi. See oleks mõnitamine. See on ju kunst, kullakesed. Selle eest ei sobi odavat raha küsida.
Ja kunst on hea asi selles mõttes, et hinnamehele pakub ta suurt tööalast rahuldust. Kui palju võtta pildi eest postuumselt? Palju elu ajal? Palju teater talvel maksab? Aga suvekuudel? Vabas õhus? Kas muusikal on kallim kui draama? Kuidas konverteerida helid arvude keelde? Mis numbrid piletile trükkida? Ma ei tea teist nii loomingulist tööd kui hinnamehe oma.
Supp. Magustoit. Tarkusehammas. Värske forell. Plasmateler. Punane auto. Valge auto. Must auto. Postkaart. Sülearvuti. Internetiühendus. Raamatupidamine. Kipsplaat. Küttepuud. Ristpeaga kruvi. Pistis politseile või poliitikule. Trepikoja koristamine. Vee hind. Gaasi hind. Kilovatt-tund. Sõidualustustasu. Suusalaenutus. Netilehekülg. Uus logo. Lennupilet. Sünnitus. Reklaam televiisoris. Kuulutus ajalehes. Ilukirjanduslik teos. Jooksev meeter. Kinopilet. Täispesu. Altpesu. Bussipilet. Taksoga sadamast lennujaama. Kilo kartuleid. Kingad. Saapad. Abiellumine. Kõneminut. Kinkekaart. Matusekõne. Kirsturaha. Tuhastamine. Augu kaevamine külmunud maasse. Pudel viina.
Ma soovin nimetada oma elu jooksul rohkem hindasid kui keegi teine enne mind. Ma tahan, et kui ma suren, oleksin ma püstitanud hinnarekordi ja inimesed mäletaksid mind kui meest, kes nimetas elu jooksul üle miljoni ühiku. Ma olen tagasihoidlik, kui tempot hoida, võin ma nimetada ka kaks miljonit ühikut. See on reaalne. Kui kiirelt tegutseda. Ja mitte pikalt mõelda.
Ma tahan, et mind teatakse kui meest, kes kordagi ei lasknud tunnetel end pimestada. Kes alati kuulas mõistuse häält. Keda kardetakse. Ja keda austatakse. See on mu unistus. Olla hinnamees. Nii et andke endast teada. Pöörduge minu poole. Ma nimetan hinna. Mõistliku hinna.
2008
FORSS MINOOR
Ernst Miil
Tegelased:
RIHO – toimetaja
ERIK – uus tegevjuht
VIRJE – Riho kolleeg ja sõber
MEES – teadlane
AKSEL – professionaal
ANGELIKA – sekretär
KÜLALINE
HÄÄLED ja HELISTAJAD
Raadiosageduste helid.
Kahinad.
Kruttimine, eri valjused.
I STSEEN
ERIK: Kas sa kuulad mind?
RIHO: Jaa.
ERIK: Sa olid ära kusagil?
RIHO: Kus?
ERIK: Ma ei tea, kus. Kus sa olid?
RIHO: Siinsamas.
ERIK: Siin sind küll ei olnud.
RIHO: Sa ise olid ka ju ära.
ERIK: Mina olin jah… Ameerikas, aga sina olid… ära. Ära ole… niimoodi. Muidu tekib tunne, nagu keegi ei kuulaks. Nagu seinaga räägiks.
Vaikus.
RIHO: Hästi.
ERIK: Hea küll. Jääb siis sama summa? Nagu siiani. Eks?
RIHO: Ei tea… Ma olen… kui ma tulin, paar kuud tagasi, ma sain aru, et mõne kuu pärast, siis… on tõus.
ERIK: Ma täpselt ei tea, mida sulle lubati. Mina tulin täna. Ja vanad lubadused enam ei kehti. Teie töö on nagu entusiasmist ka mingis mõttes. Me kõik teeme seda siin armastusest. Armastame. Kui me seda raha pärast teeks, siis me ei töötaks keegi siin.
RIHO: Nojah, aga ega ta päris hobi ka ei ole.
ERIK: Kui palju sina siis ette kujutad?
RIHO: Ma ei tea.
ERIK: Kuidas sa ei tea?
RIHO: Ma võin kujutada ju ette ma ei tea mida.
ERIK: Mingi ettekujutuse võiksid anda.
RIHO: Ma tõesti ei tea.
ERIK:
