tasakesi.
ERIK: Riho, mis sul seal eetris juhtus hommikul? Miks kuus kuuskümmend?
RIHO: Ma ei tunne kella hästi. Angelika oli nii lahke ja õpetas.
Virje itsitab tasakesi.
ERIK: See ei ole korrektne kellaaeg. Kanali mainele ei mõju see hästi. Muide, mina olen selle kanali uus juht. Aga seda kõike te ilmselt teate niigi. Kell on kümme läbi juba, kas kõik on kohal?
Kostab mõminat, et „kohe tulevad”.
ERIK: Kas sa meelega ütlesid kella valesti?
RIHO: Mis mõttes?
ERIK: Tänasest öeldakse meie kanalis kella täpselt. Ja enam me sel teemal ei peatu.
Toolide tõmbamine mööda põrandat. Sosistamine esiplaanil.
VIRJE (sosinal): Küll on… ilusa häälega mees, sisendusjõuline ja mahlane bariton…
RIHO (sosinal): Me käisime algkoolis koos. Olime tuttavad… Aga nüüd pole kaua näinud… ei oska käituda… pikk paus.
ERIK (kõigile): Mina olen meediataustaga inimene, õppisin Ühendriikides, Ohios… mõnda aega… Enne seda BBC ja CBS… Rukkimets, Erik. Erik Rukkimets on mu nimi. Mitte just tundmatu nimi. Raadiomaastikul. Sõbrad kutsuvad mind Gringoks. Nii et kui keegi tahab sõber olla, siis teab, kuidas pöörduda…
VIRJE (sosinal): … kust sellised ilusa häälega mehed tulevad…
RIHO (sosinal): Ta tuleb Ohiost. Kuulsid ise.
ERIK (kõigile): … me võtame kasutusele sama formaadi, mis teistelgi jaamadel… raadiojaama omanikud palusid mul reformida… Päeva lõikes… Kõigepealt kellaaeg, uudised, siis hitt, kellaaeg, reklaam ja kohe hitt otsa… siis üks igihaljas evergreen… kellaaeg, siis täiesti uus hitt. Ja jälle kell… Varsti harjute ära. Kordan. Kell, hitt, siis uus hitt, siis igihaljas, kell, siis hitt, kõll, kell, kõll, hitt, kõll, kell… uus hitt ja nii edasi. Reklaam, uudised, kellaaeg. Kõllid. Midagi väga keerulist ei ole. Autorisaadete osakaal väheneb. Kell on peamine.
RIHO: Vabandage, mis kell on?
ERIK: Kümme kümme… mis siis?
RIHO: Ei midagi.
ERIK: Pead minema kuhugi?
RIHO: Ei pea. Veel ei pea.
ERIK: Miks siis kella vaja on?
RIHO: Niisama. Varsti peab minema.
ERIK: Me kõik peame varsti minema. Nii. Kõik me teame, et see on tapeet… aga suhtumine olgu sellegipoolest reibas. Täna hommikul ma kuulasin meie kanalit… siin on mõned nüansid… ja-jah, ma kuulasin sind… kulla Riho. Kuula nüüd. Nimede ja esitajate hääldust pead lihvima. Mitte Dzo. Vaid Dzõu. See on üks näide. Või Brjuce. Sul oli Bruus. Seda kellaaja kohta ma ei kuulnud kahjuks, millest Angelika rääkis, aga… Ma ütlen seda sulle kui sõber… Sul valgub see asi laiali, ära sõnasta nii palju… sa oled praegu väga paljusõnaline… ja pudi on ka palju. Pausid on pikad. Katsu kiiremini mõelda. Ja kell täpseks.
RIHO: Kas seda peab siin avalikult arutama?
ERIK: Me oleme ju kõik sõbrad, üks suur pere. See jääb siia seinte vahele.
RIHO: Ma ei ole märganud, et siin seinte vahel midagi väga püsiks…
ERIK: Ma hoiatan, et kui sa hakkad teravusi loopima, siis ma oskan ise ka väga terav olla. Üliterav.
Riho tõuseb. Sammud.
ERIK: Kus sa lähed nüüd?
RIHO: Lähen teen ühe intervjuu, mis mul paluti teha.
ERIK: Kellega?
RIHO: Ühe sellega, mulle helistati uudistest ja paluti asendada… inimene jäi haigeks.
ERIK: Selge, mine tee see asi ära. Praegu on kõik haiged. Kõigil on viirus. Forss mažoor.
Raadiojaama reibas kõll.
VI STSEEN
Sammud koridoris. Koridor kajab. Heli on üsna kõikuva kvaliteedi ning valjusega.
RIHO: Tere!
MEES: Tere!
RIHO: Teie oletegi?
MEES: Jah. Mul paluti, et annaksin intervjuu.
RIHO: Mul paluti, et ma teeksin intervjuu.
MEES: Väga hea.
RIHO: Mis teemal me teeme?
MEES: Kas teile ei räägitud?
RIHO: Ei, miks ei räägitud, aga rääkige ise ka. Korra üle. Ma panen siin maki käima… ja nivood paika. Et siis öelge oma nimi ja… teema. Öelge midagi…
MEES: Mida?
RIHO: No rääkige tänasest teemast… või ilmast, siis ma kuulen, kui kaugele mikrofon panna.
MEES: Ilm on ilus. Või mis ilus ta on.
RIHO: Ja veel?
MEES: Pilves, tuuline. Sajab lörtsi. Mida veel?
RIHO: Väga hea. Väga lähedale ei pea mikrofonile tulema. See on paras.
MEES: Äkki läheme kuskile stuudiosse, siin koridoris kajab ju.
RIHO: Ei ole viga. Stuudiod on kinni. Ongi teistmoodi kui tavaliselt.
MEES: Mis me istumegi siin aknalaual siis…?
Uksekriiksatus. Keegi pistab pea stuudiost välja.
KEEGI NAINE: Tasa! Meil on otse-eeter – saade käib. Ma palun vaikust. Eks!?
MEES: Vabandust! Me teeme intervjuud.
KEEGI NAINE: Tasem-tasem. Eks!?
Uksepauk.
RIHO: Teeme siis hästi vaikselt.
MEES: Kas siis tõesti ühtki vaba stuudiot ei ole?
RIHO: Praegu momendil ei ole. Nii, alustame… Panen käima.
MEES: Kuulge, teate… stopp… nii ei saa päris… mis te teete nalja?
RIHO: Ei tee… kui me midagi valesti ütleme, siis selle saab pärast välja lõigata.
MEES: Ma ei suuda, andke andeks, ma tõesti ei suuda… iga kord, kui ma meediaga kokku puutun, siis… kõik oleksid nagu haiged… nagu mingi viirus. See on lihtsalt väljakannatamatu… Mis teil viga on?
RIHO: Mis meil viga on?
MEES: Jah, mis teil viga on? Kuulge… tõesti! Aitab! … Ma iga kord luban endale, et see on viimane intervjuu, ja kunagi ma ei pea oma lubadust…
