Tavaliselt küsitakse. Äkki huvitab kedagi?
RIHO: Võib-olla tõesti. Mis teie nimi on siis?
KÜLALINE: Tarvo. Tarvo.
RIHO: Päris konkreetne nimi.
KÜLALINE: Nii ta on.
Vaikus. Riho rüüpab kohvi. Hakkavad naerma.
KÜLALINE: Ega ei olegi mul ka midagi rohkem öelda. Kui et kõik matkama. Ma siis lähen?
RIHO: Kuhu?
KÜLALINE: Minema.
RIHO: Ärge sellepärast veel ära minge… Aega on. Alles te ju tulite.
KÜLALINE: Ei, ma pean minema. Aeg on sealmaal.
RIHO: Ma pean ise ka varsti minema. Võime koos minna.
KÜLALINE: Hea küll, ma ootan teid ära.
RIHO: Kõige rohkem pool tundi veel. Ajame juttu. Mul on väga hea meel, et te tulite. Muidu on selline üksindus siin, et… Kuulame raadiot? Siin on üks krapp. Kuulame, mis teistes kanalites on… äkki tuleb midagi. Huvitavat.
Raadiosageduste helid. Kahinad. Kruttimine, eri valjused, jutukatked, tümps.
RIHO: Tundub, et praegu ei tule mujalt ka midagi. Võtame uue helistaja.
Liinile tuleb helistaja.
RIHO: Tere.
RAADIOKUULAJA: Mina olen Riho.
RIHO: Mina olen ka Riho.
RAADIOKUULAJA: Väga meeldiv. Mul on see mure, et mul ei ole enam midagi kuulata. Pole mitte ühtki raadiokanalit, mida võiks kuulata. Mitte ühtki. Ja ma ei tea, kas sellel kõnel on mõtet, aga äkki siis keegi kuuleb ja… võtab midagi ette… Ma sõidan autoga töölt koju… vahetan kanalit, aga kogu aeg oleks nagu sama raadio. Mitte mingit vahet ei ole. Üks mula käib kogu aeg. Hommikul teen lahti, siis on seal naljamehed. Või naised. Aga millegipärast ei ole naljakas. Ilmselt on viga minus, aga… päeval lastakse mingit tümpsu… kohvikus karjub samamoodi taustaks… kohvi juua ei saa. Lehti ka lugeda ei saa, ajakirjanikud oleks nagu kõik kollatõves… Kui ma kuulan, mis inimesed räägivad, helistavad stuudiosse… siis mul tekib tõsine hirm. Tõsine hirm meie maa ja riigi pärast. Ma tunnen nagu… ma ei elakski koos teistega… elaksin kosmoses… Ma tõesti ei tea…
RIHO: Mida ma saan teie heaks teha? Mingit muusikat lasta?
RAADIOKUULAJA: Ma ei tea…
RIHO: Mida te kuulate?
RAADIOKUULAJA: Ma kuulan kõike. Ma võin kõike kuulata. Lõppude lõpuks ma võin kinni ka panna selle raadio, aga… ikkagi, noh… inimesed tahavad ju… vahel kuulata…
RIHO: Nojah, ega see olukord televisioonis ka parem pole. Muidu soovitaks teil telekat vaadata.
RAADIOKUULAJA: Telest ma üldse ei räägi.
RIHO: Siis ma ei oska teid aidata. Aga meil on stuudiokülaline. Kuidas teie, Tarvo, kommenteerite?
KÜLALINE: Ma ise arvan samamoodi tegelikult. Täiesti nõus ühesõnaga. Ennem tasub raadio kinni panna ja matkama minna. Linnulaulu kuulata. Muud lahendust ma ei näe ausalt öeldes.
RAADIOKUULAJA: Ma ei ole selline matkaja. Ma sõidan autoga.
KÜLALINE: Olete linnainimene?
RAADIOKUULAJA: Jah.
RIHO: Aga ma tänan väga helistamast, teiega oli väga huvitav.
Uus helistaja.
KÜLALINE: Tere.
NEIU: Tere. Ma tahtsin teada, et kas teil saatel mingi teema ka on?
RIHO: Teema?
NEIU: Nojah, teema.
RIHO: Ei, meil ei ole mingit teemat praegu. Kas meil on mingi teema?
KÜLALINE: Ei ole, korra oli see matkarada. Äkki teil endal on teema?
NEIU: Tavaliselt on saatel alati teema ka, et siis inimesed teavad, mis teemal nad sõna võtavad. Praegu ei saa aru, mis teema teil on.
KÜLALINE: Meil on vaba teema. Aga me võime selle teema asendada mingi teise teemaga, kui teil on midagi pakkuda.
NEIU: Ma pakun teemaks aususe.
RIHO: Ärme seda praegu küll võta… ma olen haige… kurk on valus ja…
KÜLALINE: See on vast liiga üldine teema tõesti. Olgem ausad. (naerab)
RIHO: Need on enamasti intiimsed asjad, et siin neid avalikult pasundada… Ega ei pea ju kohe kõike välja rääkima. Hoidke saladust.
NEIU: Minu meelest on kõik mehed lollid.
RIHO: Nii. Ma ütlesin, et… ei maksa… nojah, ma ei tea teiste eest rääkida, aga mina olen küll paras loll. Kuidas sina, Tarvo?
KÜLALINE: Mina? Mina olen ka loll. Aga see on muidugi kange üldistus teil. Kui vana te olete?
NEIU: 17.
KÜLALINE: Sellega vist on nii, et kusagil peale 22. eluaastat inimene hakkabki lolliks minema. Teie eas on ta veel tark ja… haritud. Kui ma teievanune olin, siis ma olin väga tark mees.
Praegu ma olen 33 ja mitte millestki ei saa aru.
RIHO: Kas teil juhtus midagi, et te nii… karmilt väidate?
NEIU: Jah, ja ma ei tea, mis ma valesti tegin… ma tahan avalikult vabandust paluda, kui ma midagi valesti tegin.
RIHO: Mis te tegite siis? (naerab) Te ei pea ütlema. Ma kujutan ette.
KÜLALINE: Ma kujutan ka väga elavalt ette. (naerab) Tülitsesite tuliselt.
NEIU: Mida te naerate?
RIHO: Ei midagi. Vabandust.
KÜLALINE: Andke andeks. Me naersime ühte teist asja.
NEIU: Ma tahan vabandust paluda.
KÜLALINE: Ega te ei nuta?
NEIU: Ei nuta.
KÜLALINE: Ärge nutke… meil sai uus matkarada valmis.
NEIU: Jah, aga ma ei saa aru, mis ma valesti tegin. Ma ei teinud ju midagi.
RIHO: Selles see asi enamasti ongi. Aga meil siin üks naine helistas ja soovis emale õnne, ütles, kes ta on ja mis ta tahab. Tehke teie ka nii. Esinege nii-öelda avaldusega. On see siis armastusavaldus või mis ta on…
NEIU: Ma ei oska.
KÜLALINE: Mis seal osata… proovige ära… Nonii… palun.
RIHO: Aga lepime enne ühe asja kokku. Olgu see viimane kord. Tulevikus te raadio vahendusel oma
