– Alo poeg
VIRVE – Ülo tütar
SIRJE – vanem naine
NAABRINAINE
Tuba. Sirje koristab. Pühib tolmu. Korrastab toas esemeid ja valmistub põrandat pesema. Tagaruumis paistab läbi avatud ukse sauna eesruum, kus on ka sauna kütmiseks ahjuluuk. Ruumides pole ammu remonti tehtud. Nurga taga külmkapp. Külje peal aken. Kraanikauss akna kõrval. Sirje riputab metallist pudeliavaja ukse kõrvale nagisse. Ja läheb saunaruumi küürima. Sulgeb enda järel ukse. Pidulikes ülikondades lipsustatud mehed sisenevad õllekastiga tuppa. Ülo ja Alo. See on Ülo elamispind ja ateljee. Toas on vastamisi asetatud kulunud diivan ja tugitool.
ÜLO: Anna andeks, mul on jube segamini.
Mehed panevad õllekasti enda jalge ette maha, istuvad vastamisi. Tõmbavad hetke hinge. Vaatavad saladuslikult sündmust ette nautides teineteisele otsa. Seejärel pikalt õllekasti ja uuesti teineteist. Siis Ülo tõuseb, hakkab avajat otsima, ei leia. Alo võtab õllepudeli kätte ja ootab istudes. Ülo tuulab istuja selja taga, avab sahtleid jne.
ÜLO: Kus kohta ma panin ta siis?
ALO: Seal ei ole või?
ÜLO: Ei ole… Kus kohas see avaja on siis?
Ülo sooritab kummalisi liikumisjooniseid. Alo püüab loogiliselt mõelda, kuhu ta ise avaja paneks, aga hakkab mingil hetkel huviga Ülo trajektoore jälgima.
ALO: Mida sa teed?
ÜLO: Ma tuletan kõik etapid meelde.
ALO: Mis etapid?
ÜLO: Ma käin kõik etapid läbi.
ALO: Miks sa kõik etapid läbi pead käima? Jäta mõni vahele. Me käime siin hommikuni neid etappe läbi.
ÜLO: Rahu-rahu.
ALO: Oh… naabritel ei ole avajat või?
ÜLO: Ei ole…
ALO: Mul oli vanasti võtmete küljes.
ÜLO: Mul oli ka. Aga ma kaotasin võtmed ära.
Alo leiab kapisahtlist püstoli. Näitab seda teisele, et näe, mis ta leidis ja paneb tagasi. Ülo ei üllatu. Ta leiab avaja.
ÜLO: Siin! Üles leidsin.
ALO: Kus ta oli siis?
ÜLO: Siin. Silme all.
Alo vaatab pudelisilti.
ÜLO: Täidlase maitsega hele õlu.
ALO: Tee lahti nüüd.
ÜLO: Pruulitud valitud linnastest.
Istuvad vastamisi. Avavad pudelid ja vaatavad teineteist.
ALO: Palju õnne siis sulle! Ülo.
ÜLO: Palju õnne! Alo… Pidasid vastu?
Alo noogutab.
ALO: Kümme aastat.
ÜLO: Päris pikk aeg.
ALO: Ilma õlleta.
ÜLO: Sinu võit. Kast õlut, palun väga… Sai võttki siis ühtegi lonksu või?
ALO: Ei võtt. Sa võtsid või?
ÜLO: Ikka võtsin muidugi. Ma olin viinaravil isegi.
ALO: Jube hea õlu.
ÜLO: Õudsalt hea tõesti.
ALO: Mõnus külm.
ÜLO: Soe ei ole?
ALO: Ei ole minu arust. Paras.
ÜLO: Kindel või?
ALO: Natuke võib-olla on soe… Ma poleks ausalt öeldes uskund, et ma suudan. Niisama vedasin kihla…
Ülol on kade meel.
ÜLO: Kuule, soe on see õlu, sulle ei tundu?
ALO: Sulle sattus soojem pudel äkki.
ÜLO: Paneme osa külma.
Ülo läheb nurga taha. On kosta, kuidas ta avab külmiku ukse ja paneb sinna mõned pudelid. Pudelite kõlin.
ALO: Ära ära lõhu.
ÜLO: Ma kuulsin, sa käisid Tiibetis. Kuidas oli?
ALO: Igav.
ÜLO: Igav, mis mõttes?
ALO: Mai tea. Igav. Inimesed on toredad. Aga midagi ma sealt ei leidnud igatahes.
ÜLO: Mida sa otsisid?
Vaikus.
ALO: Sina käisid ju ka kuulu järgi kuskil.
ÜLO: Käisin jah.
ALO: Kus sa käisid?
ÜLO: Kuremäel.
ALO: Kuremäel?
ÜLO: Kuremäel. Väga ilus koht.
ALO: See on ju Eestis.
ÜLO: Kas Eestis ei või käia?
ALO: Võib küll… Mis sa otsisid sealt?
ÜLO: Mai tea.
ALO: Leidsid siis või?
ÜLO: Ei tea.
Vaikus.
ALO: Vanasti sai iga nädalavahetus pidu pandud.
ÜLO: Enam ei jaksa lihtsalt. Isegi, kui iga päev jooksmas käia, ei jaksaks. Ei jõua juua.
ALO: Vanadus.
ÜLO: Peab pingutama. Siis jõuaks.
ALO: Trenni peaks tegema, tõepoolest. Kõhulihased on nii lõdvaks läind.
ÜLO: Kõhulihast pole ollagi.
ALO: Kuidas ei ole?
ÜLO: Õllekõht.
ALO: Vaata mind külje pealt.
ÜLO: Vastik vaadata.
ALO: Ei ole. Ma pole kümme aastat joond.
ÜLO: Paistab, et see kõht on sul siis jäänd vanadest aegadest.
ALO: Ei ole, see on nüüd tekkind, pagan küll.
ÜLO: Ära muretse, kes sind enam vaatab. Peale minu.
Ülo
