Midagi… ma palun vabandust, tõesti. Ma olen magamata ja nii… Aga mulle lihtsalt… see sinu Ameerika… anna andeks, aga see ei ole sul siin Ameerika…
ERIK: Mul on tõsine mure sinu pärast.
RIHO: Mul on sinu pärast tõsine mure. Ma just rääkisin sulle.
ERIK: Minu pärast ei ole vaja muretseda. Ma saan hakkama.
RIHO: Minu pärast pole ka vaja muretseda.
Vaikus.
ERIK: Miks sa mind Gringoks ei kutsu?
RIHO: Miks ma peaksin sind Gringoks kutsuma?
ERIK: Sa ei taha mu sõber olla?
Vaikus.
ERIK: Hästi, ole reipam. Eetris tahetakse reipust. Vaimukust. Ära improviseeri nii palju. Ütle lihtsalt kella.
RIHO: Pole probleemi, seda ma suudan. Ja kui natuke huumorit on ka lubatud.
ERIK: Ole selle huumoriga ettevaatlik, inimesed saavad sellest erinevalt aru. Mina näiteks, ma pole kunagi su naljadest aru saanud. Hea küll, lõpeta nüüd oma toit… sul jahtub supp ära.
RIHO: Ega ma vabatahtlikult sinna eetrisse ei roni, lihtsalt inimesed jäid haigeks… ja…
ERIK: Tead, üks asi veel… tss… tasa-tasa… ma soovitan, kui sul on depressioon, siis võta alustuseks antidepressanti, seda… siin…
RIHO: Ma võtan praegu niikuinii… Ilma selleta ei saaks siin… teha…
ERIK: Aa… sa võtad juba, väga hea… ma hakkasin ise Ameerikas võtma, et mitte päris ära võõranduda… hästi… head isu.
RIHO: Aitäh.
Pöördub uuesti mõlema mehe poole korraga.
ERIK: Teil kurgupastilli ei ole?
AKSEL: Ei ole. Otsas.
ERIK: Selge. Peaasi, säilitage reipus. Eriti eetris.
AKSEL: Eks me katsume. Proovime rõõmustada.
ERIK: Kui kellaaeg on täpne, siis raadiokuulaja annab teile kõik vead andeks.
AKSEL: Eks tunneli lõpus on alati valgus.
VIII STSEEN
Sammud koridoris.
VIRJE: Tere.
RIHO: Tere.
VIRJE: Kuhu sa lähed?
RIHO: Koju lähen.
VIRJE: Oota, kuule. Mõtleme natuke.
RIHO: Ma ei jaksa midagi mõelda enam.
VIRJE: Las ma lähen ise koju. Sinu asemel.
RIHO: Minu koju?
VIRJE: Ei, mitte sinu, vaid enda. Ma tean, et see on palju palutud… aga saad sa mind täna asendada?
RIHO: Ei saa.
VIRJE: Ma väga palun sind. Ma hakkan täitsa haigeks jääma.
RIHO: Ma hakkan ka haigeks jääma.
VIRJE: Ei hakka.
RIHO: Hakkan küll. Ma juba olen haige.
VIRJE: Ei ole. Mul on valus neelata. Hing on kinni. Kõrge palavik. Nii haige sa küll ei ole…
RIHO: Mul on… Viirus.
VIRJE: Mul on ka viirus… Palun asenda mind.
RIHO: Palun palu kedagi teist. Ma olen hommikust saadik üleval.
VIRJE: Nojah, siis lähedki pärast koju ja otse voodisse, magama. Mul ei ole kedagi teist paluda. Sa ju tead seda.
RIHO: Tean küll… muidugi… Mida ma teen sinuga? Mida ma teen sinuga?
VIRJE: Asendad mind. Minu asemel oled õhtul eetris sina. Näe, võta üks paratsetamool ka… Ma tean, et see ei ole viisakas, aga mul on tõesti paha olla.
RIHO: Olgu, ma asendan sind.
VIRJE (naerab): Aitäh sulle. Järgmine kord asendan mina sind. Sa mu kullakallis eetrilõvi. Minu kangelane. Ma ei tea, kuidas sind tänada.
RIHO: Ära hakka siin tänama. Väga palun sind. Ma ei suuda praegu seda… vastu võtta. Sul on viirus ka pealegi.
VIRJE: Mulle pidi üks stuudiokülaline ka tulema.
RIHO: Kes?
VIRJE: Oli üks… inimene lihtsalt… tahab midagi seal reklaamida… Kõik on juba toimetuses kokku lepitud, ma ütlesin, et sa asendad. Ütled kella ja kõik.
Reibas kõll.
IX STSEEN
Sügav ohe.
RIHO: Kell on pool kümme… stuudiotelefon on teil teada… ja võtame liinile esimese helistaja… Tere õhtust…
MEESHÄÄL: Tere. Kell on kümme.
RIHO: Kuidas kümme?
MEESHÄÄL: Kümme kümme.
RIHO: Kus ta kümme on, kell on pool kümme.
MEESHÄÄL: Teil on kell vale.
RIHO: Ei saa olla. Kell seisab või? Seisabki.
MEESHÄÄL: Kell on kümme.
RIHO: Suur tänu.
MEESHÄÄL: Pole tänu väärt. Kümme läbi kümme minutit. Pange õigeks.
RIHO: Selge. Aitäh helistamast. Ilmselt on siis patareid… (koputab kella) Ei saa täpselt aru, kas ta… on täitsa katki või lihtsalt patareid… (koputab kella). Seisab jah. Seisabki.
Ohkab jälle sügavalt.
RIHO: Nonii. Võtame uue kõne. Tere.
HELISTAJA: Tere. Ma kuulsin poole kõrvaga eelmist kõnet. Aga täpselt ei saanud aru. Olin teises toas. Et mis see kell oli?
RIHO: Kell oli vale.
HELISTAJA: Jah, aga kui palju ta oli siis?
RIHO: Ta on mingi kümne paiku… kümme läbi natuke…
HELISTAJA: Nii palju?
RIHO: Jah.
HELISTAJA: Kuidas ta nii palju on?
RIHO: Ma ei tea.
HELISTAJA: Ma jään hiljaks.
RIHO: Kuhu kohta?
HELISTAJA:
