olen või?
RIHO: Tean küll. Ja ma ei narri teid.
MEES: Midagi te ei tea. Ma olen akadeemik. Ja teate, kes teie olete?
RIHO: Ei tea.
MEES: Teie olete… olete… ma ei teagi, mida teie kohta öelda… kes te selline olete üldse?
RIHO: Mul paluti intervjuu teha. Ma olen Riho.
MEES: Kas teile öeldi, mis teema tänasel intervjuul pidi olema?
RIHO: Ei öeldud. Ja ma ei hakka oletama ka. Inimene, kes teiega pidi intervjuu tegema… jäi haigeks… ta helistas, aga kõne katkes ära… poole lause pealt, aku sai tühjaks… ta ei jõudnud midagi öelda. Ilmselt ootab uudistetoimetus lihtsalt teie kommentaari, aga kui päris aus olla… siis…
MEES: Ja teie? Mis teie siis… arvate, et me teeme siin nalja… räägime minu eraelust? Ah? Me pidime täna rääkima teaduse ja eetika, robotite ja inimeste vahekorrast, praegu on terav arutelu ühiskonnas, kas robotil on olemas õigused, võib-olla olete märganud… et kust jookseb piir…
RIHO: Olen… Rääkige-rääkige, ma panen maki tööle.
MEES: Kas te ei kuula mind? Ei kuule? Ma ei suuda teile ühtki sõna rääkida, kulla inimene. Te olete piiri ületanud. Igasuguse piiri.
Vabandage, mul on paha olla.
RIHO: Mul on ka ju paha olla. Ma palun vabandust, aga ma ei teadnud tänast teemat. Mis ma pean siis tegema? Maa alla vajuma? Ma palun vabandust ja mul on väga piinlik.
MEES: Ma ei võta teie vabandusi vastu.
RIHO: Aga saage aru, ma ei ole süüdi. Olgu robotid või olgu inimesed. Kas te soovite klaasi vett juua?
MEES: Ei, ma tahan koju. Jätke, palun, mind rahule. See intervjuu jääb ära.
RIHO: Miks ta ära jääb?
MEES: Ma jätan ta ära.
RIHO: Mul tuleb pahandusi.
MEES: Teate, mul on hea meel, et teil pahandusi tuleb.
RIHO: Väga kahju. Sel juhul… ausalt öeldes… päris ausalt, mina ei taha ka seda intervjuud teha. Ma tellin teile takso. Ja isiklikult vabandan teie ees. Ma tellin takso.
MEES: Pole vaja. Ma jalutan. See oli viimane kord. Enam ei anna ma ühtki intervjuud. Mitte ühtki. Mitte kunagi. Kui ma kümnest käsust kinni ei peaks, siis ma ilmselt kõrvaldaks teid. Oma kätega. Te olete eelviimane piisk karikas. Kui ma teie pärast praegu koduteel infarkti või insuldi saan, siis jääb see teie südametunnistusele. Naine ootab mind kodus. Me pidime koos poodi minema. Aga ma ei ole kindel, kas ma meedia mõjude tõttu koju jõuangi, sest ma olen praegu selleks liiga vihane. Üks asi veel, noormees. Kui raadio ja televisioon sündisid, siis… Inimkond oli lootusrikas. Mina ise olin vaimustuses. Seda võiks võrrelda esimese kosmoselennuga. Aga praegu ma mõtlen, et parem, kui nad poleks sündinud.
RIHO: Mina ei ole süüdi, et meedia teile ei meeldi. Mina konkreetselt olen inimene. Mitte robot. Ma üritan endale leiba teenida.
MEES: Ma ei tea, mida või keda te teenite, aga leiba te küll ei teeni.
Reibas kõll.
VII STSEEN
Söökla. Nõudekõlin. Lõunaaeg.
RIHO: Mulle, palun, üks guljašš ja klaas piima.
AKSEL: Mis päevapraad täna on ka? Sa õlut ei võta?
RIHO: Ei võta. Mul pea valutab. Viirus. Mis sa hakkad nii vara jooma või?
AKSEL: Mis vara, kell on pool kolm juba… Mul ka pea valutab. Teen sulle õlle välja?
RIHO: Kuule, ma ei taha tõesti, mul kõht ka valutab… ma söön lihtsalt…
AKSEL: Söö-söö… ma söön ka…
RIHO: Ma hakkan ka haigeks jääma, kurk kipitab, sain külma või selle viiruse…
AKSEL: Mis sul hommikul juhtus?
RIHO: Midagi.
AKSEL: Mulle võid ju öelda… Ma räägin sulle ise, tead… Vabanda, et täis suuga… aga räägin, kõige parema nalja sulle… läbi aegade…
Ma ka kunagi improviseerisin natuke… tuli linnapea meil stuudiosse ja midagi kommenteeris… igav jutt, ma ei kuulanud, lihtsalt lindistasin, istusin puldis ja vaatasin, et nivood oleks okei. Toimetaja üle ei kontrollinud, läks linnapeaga minema… Ja pärast läks kiireks. Lõikasin laused kokku. Puhastasin ära. Aga sisu üle kuulata… ei olnud enam aega ja sellest tuli selline skandaal, meie… kanal oli nagu sipelgapesa. Linnapea ajas mingit täielikku jura suust välja… ma olin ühe lõigu vahelt ära jätnud, meedia tegi ta maatasa… ja linnavalitsus siiamaani ignoreerib meie kanalit… oleme nii-öelda elektroonilise kella staatuses… aga vähemalt kuu aega olime kõige kuulatavam raadio…
Naerab täis suuga ja valab endale õlut.
AKSEL: Pärast seda sündmust olen ma professionaal. Sellest päevast peale.
RIHO: Kuidas, mis mõttes?
AKSEL: Sellest enam madalamale pole võimalik laskuda. Enam hullemini ei saa… Järelikult saab minna ainult paremaks, aina ülesse. Järelikult olen professionaal. Mingi tase on saavutatud. (naerab) Alla selle enam ei lange. (naerab) Täna lugesime muide sisse ühe uue reklaami… pärast kuuled… inimesel, kes seda luges, polnud häält, ta ainult kähises, kõigil on viirus praegu… ma omavahel öeldes naudin selliseid asju… seda ma nimetan eluks.
Tuleb Erik Rukkimets.
ERIK: Vabandage, head isu. Ma kuulsin toimetuses, et sa ei teinudki seda intervjuud… see lõik jäi uudistes ära… akadeemiku kommentaar oli kokku lepitud…
RIHO: Ma jätsin intervjuu ära.
ERIK: Sa jätsid selle ära?
RIHO: Jah. Meie, tegelikult.
ERIK: Mis õigusega sa selle ära jätsid?
RIHO: Ma ei saa vägisi inimest sundida. Ta keeldus ja läks koju.
ERIK: Sa kindlasti provotseerisid teda… Tead, tule korra siia.
Toolide kolin, eemaldumine lauast, et omavahel rääkida.
ERIK: Ma ütlen sulle… ära mängi minuga… ma hoiatan sind. Ole sa mu sõber või mitte, aga raadiojaam on tagajalgadel praegu. Sind väga ei armastata siin… kui sa veel ühe korra eksid, siis ma pean sulle… siis ma pean…
RIHO: Ma ei saa seda kuidagi muuta, et mind ei armastata. Ma ei näe hea välja ja mul on vähe raha, mistõttu naised… sina mulle ka normaalset palka ei maksa… naised ei andesta sellist asja… pealegi siin raadios nad saavad oma salaasju vabalt susistada, pilti pole, aga hääli on kuulda… seinad kõnelevad… intriigid… ja nii edasi… õnneks mitte kõik muidugi… see oleks liig… aga… Ma ei ennusta sulle pikka pidu siin… Kui sa pole valmis nendega lõpuni sõdima, siis ära parem alusta. Sõda naistega sa ei võida.
