reklaam. Madal kähisev meeshääl, nagu Hollywoodi filmitreilerites. Aga hääl on ilmselgelt külma saanud.
KÄHE HÄÄL: Kõikides Suprema kauplustes nüüd toiduained senisest soodsama hinnaga. Loomaliha 74.99. Kanafilee 45.99. Rohelised herned 14.99. Arabica kohv 39.90. Hinnad all kuni 30 protsenti! Suprema Supermarket.
RIHO: Selline reklaam siis. Kuidas oli? Meeldis? Lasen uuesti?
Äkki keegi ei jõudnud kuulata…
Laseb reklaami uuesti.
RIHO: Nii. Ja nüüd võtan uue helistaja. Jaa, halloo, ma kuulen.
NAINE: Noormees, mulle väga meeldib teie saade… ma tahtsin sel teemal mõne sõna öelda, kuidas meie valitsus…
RIHO: Mis teemal? Ja kuidas teie nimi on?
NAINE: Urve.
RIHO: Nii, Urve. Mis teema?
NAINE: Väärikus. Ja korruptsioon.
RIHO (ohkab): Ma väga vabandan…
NAINE: Praegune aeg…
RIHO: Ma päris ausalt ei jaksa praegu poliitikast rääkida.
NAINE: Ma tahan rääkida väärikusest. Mida te, noormees, mõtlete…
RIHO: Nii, rääkige. Urve, mis on selle väärikusega…
NAINE: Miks te… kui te nii otse küsite, siis ma ei vasta teile.
RIHO: Miks te ei vasta siis?
NAINE: Ma ei räägi teiega.
Nohin. Naine paneb toru ära. Riho segab lusikaga kohvitassis ja rüüpab lonksu.
RIHO: Järgmine helistaja on liinil.
Helistaja paneb toru ära.
RIHO: Ära katkes.
Tuleb uus kõne.
RIHO: Jaa, ma kuulan teid.
NAINE: Ma tahan õnne soovida.
RIHO: Soovige.
NAINE: Kellele?
RIHO: Ma ei tea, kellele.
NAINE: Teate, tähendab… Oma emale.
RIHO: Palun.
NAINE: Võib, jah?
RIHO: Võib-võib.
NAINE: Olgu su juuksed ikka sama kuldsed, nagu noores eas ja sinu pihud sama pehmed. Sinu pehme pai mul mõttes silitamas pead. Kallis ema, soovime õnne sinu 69. sünnipäevaks… tütar perega Kanepist. Kõik.
Kõne katkeb.
RIHO: Nii. Ütleks teile kella, aga kell seisab.
Tuleb uus kõne.
NAISHÄÄL: Tere.
RIHO: No tere.
NAISHÄÄL: Kell on kümme läbi. Ma tahan öelda üht asja… ma tahan neid helistajaid tänada… sest tänu teile ei muutu mina kunagi selliseks… seniilseks… see eelmine oli nagu õpikust… ma ei tee nalja… ma ei taha… Ma olen lapsest saadik mõelnud, kas ma olen ka kunagi selline? Aga võib-olla polegi sellist asja olemas, nagu vanas eas idioodiks muutumine, et idioot ongi idioot juba lapsest saati. Isegi kõrgharidus ei päästa idiooti.
RIHO: Ema, kuule, ära nüüd nii ka…
NAISHÄÄL: Mis ema? Mis ema ma sul olen?
RIHO: Oled ju.
NAISHÄÄL: Olen jah, aga see on teine teema. Hoia töö ja eraelu lahus. Ja millal sa mulle külla tuled?
RIHO: Ma ei tea, nädalavahetusel.
NAISHÄÄL: Kuidas su tervis on?
RIHO: Ei ole väga hea.
NAISHÄÄL: Mis käid siis palja peaga.
RIHO: See on viirus.
NAISHÄÄL: Seda enam. Kas sa said aru, mis ma ütlesin? Sa kuulasid üldse, mida see mutt sulle rääkis? Pehme pai jääb mõttes pead silitama… Mis jutt see on? Hea küll, anna andeks, et ma sul siin… sõiman… aga… kurat võtaks, ma olen ka vana naine, aga säärast lollust… Mida vanemaks saad, seda vähem talud. Vanasti oli nii, et inimene läks vananedes targemaks, nüüd jääb küll vastupidine mulje. Su isa oleks sellel naisel ninaluu ära murdnud.
RIHO: Hea küll, ema, aitab… isa oli väga sõbralik inimene.
NAISHÄÄL: Hästi. Ära ärritu. Ravi ennast. Ja tule mind vaatama. Nägemist.
Järgmine kõne.
PROUA: Tere, teate see eelmine helistaja… Kuidas inimesed võivad nii kibestunud olla? Nii kibestunud. Ma ei saa sellest aru, põhimõtteliselt ei ole sellega nõus. Ma olen… kuuskümmend aastat oma tööd teinud, lapsed üles kasvatanud… valimas käinud.
RIHO: Mis see siia puutub, vabandage…
PROUA: Kuidas ei puutu? Tuleb olla optimist. Paadunud optimist. Nagu mina. Tehke kepikõndi, siis te ei ole nii kibestunud. Head aega.
Paneb toru ära.
RIHO: Mul on praegu tunne, et see on siin arsti vastuvõtt. Raviasutus. Aga mina pole arst, vaid õde ja mul puuduvad oskused teid ravida. Ma olen ise haige praegu.
X STSEEN
Keegi tuleb uksest sisse.
KÜLALINE: Tere. Kas see on õige stuudio?
RIHO: Peaks olema. Oleneb, kuhu te tahtsite minna… Te tulite stuudiosse külla, jah?
KÜLALINE: Tulin jah.
RIHO: Tulge edasi. Võtke istet. Kohvi tahate? Ei taha? Nii. Mikrofon on seal. Palun. Meil on nüüd siis saatesse üks inimene külla tulnud. Nagu te isegi kuulsite. Tere tulemast stuudiosse. Ja esimene küsimus võiks siis teile olla… et… Miks te tulite?
KÜLALINE: Ma ei tea. Öeldi, et oleks tore. Ja kutsuti.
RIHO: Kes kutsus?
KÜLALINE: Toimetusest keegi ilmselt. Ma tulin ütlema, et uus matkarada on valmis saanud.
RIHO: Mis matkarada?
KÜLALINE: Matkarada. Seal… Metsas.
RIHO: Kas te ise tegite selle matkaraja?
KÜLALINE: Ei teinud. Aitasin teha.
Vaikus.
RIHO: Selge. Rohkem küsimusi mul esialgu ei ole. Teed on ka, kui soovite.
KÜLALINE:
