y-line/>
UNGARI KIRJANDUSLUGU MITTEUNGARLASELE
Tavaliselt puutume me selle või teise maa selles või teises keeles loodud kirjandusega kokku konkreetsete teoste kaudu. Võib juhtuda, et me ei pööra teose kuulumisele sellesse või teise kultuuriringi üldse tähelepanu. Kui kontaktid teatud kirjandusega on aga kordunud, siis tekib vähegi nõudlikumal lugejal soov oma teadmisi süstematiseerida. Osaliselt aitavad sellele kaasa teoste ees- ja järelsõnad. Samm edasi on huvi tundmine kogu selle maa ja selles keeles kirjanduse vastu. Just siin on abiks kirjanduslugu. Paraku on eesti keeles kompaktseid kirjanduslugusid ilmunud suhteliselt vähe, ka kirjanduslugude koostamise põhimõtted on viimastel aastakümnetel paljuski teisenenud/teisenemas (Bókai 1997; Kibédi Varga 1998; Laitinen 1980; Rojola 1998; Saariluoma 1997; Tőzsér 1999; Varpio 1980; Fried 2004).
Järgnev käsitlus tahab anda ülevaate ungari kirjandusest. Tegemist ei ole traditsioonilise kirjanduslooga. Ühelt poolt on distantseerutud ungarikeelsetest käsitlustest (ehkki neid on tihti kasutatud) – tegemist on mitteungarlaselt mitteungarlastele mõeldud ülevaatega, mis paljuski on arvestanud ka (hetkel veel kunstilist elamust pakkuvate) tõlgete olemasolu või puudumisega. Teisalt on tavapärasest erinev pakutud materjal ise, alates kas või sellest, et toodud on tavatult palju tõlkeid, mis võib-olla isegi käsitluses domineerivad. Proosatekstid või nende katkendid on esitatud võib-olla kõige tavapärasemate tõlgetena. Luuletõlked on valdavalt toodud reaaluste tõlgetena koos originaaltekstidega, mis on meie kultuuriringis üsna harjumatu nähtus. Suhteliselt palju on sisukokkuvõtteid, mis filoloogide seas saavad tavaliselt äärmiselt üleoleva suhtumise osaliseks. Antud juhul on seda tehtud seda siiski teadlikult: sisu kui sellist ei tohiks kirjanduse kui terviku vaatlemisel loomulikult ületähtsustada, kuid potentsiaalse lugeja puhul tuleb üks või teine raamat tavaliselt kõne alla siis, kui omatakse sisust teatud ülevaadet („Sooviksin lugeda armastusromaani”, „Midagi ajaloost” jne). Tegelikult on sisu ümberjutustamine samuti teatud tõlkeliik, mida võib nimetada metatekstitõlkeks, nii nagu kirjandusteose esitamist filmivahenditega võib käsitleda kui intersemiootilist tõlget. Tavapärasest kirjandusloost erinev on ka teatud tekstide seoste jälgimine ungari kirjandusloo erinevatel perioodidel. Kirjandusloolise teksti inspireeritud väljundid ilukirjanduse tasemel lubavad teha järeldusi ka antud teksti rolli kohta kaasajal.
Tavaliselt püütakse kirjandusloo koostamisel mahutada sellesse võimalikult palju uusi andmeid, ka sellest on praegu loobutud (ei tohiks unustada, et tegemist on käsitlusega, mis kannab pealkirja „Sissejuhatus ungari kirjandusse”). Kuigi eesti keeles viimati ilmunud kirjanduslugude puhul on rõhutatud, kui väga lugeja tunneb huvi kirjanike eraeluliste seikade vastu, on neidki puudutatud ainult siis, kui see on vajalik kirjandusteoste paremaks mõistmiseks.
Ungari kirjanduse koodid. Ungari kirjanduse mõistmiseks tuleb jagu saada õige mitmest koodist. Neist esimene on muidugi ungari keel (vähesel määral on ungari kirjandust kirjutatud ka ladina, prantsuse ja vene keeles). Tõsi, paljud ungari kirjanduse kullafondi kuuluvad teosed on tõlgitud ka teistesse keeltesse, mis lubab ungari kirjandusest teatud määral osa saada ka seda keelt valdamata. Eesti keelde on tõlgitud suhteliselt palju ungari kirjandust, näiteks aastatel 1940–1990 ilmus ligikaudu 70 ilukirjanduslikku tõlget iseseisva raamatuna. Aga tavaliselt lubavad tõlked tutvuda üksnes ungari kirjanduse ühe või teise perioodiga, nii näiteks on varasemat ungari kirjandust eesti keelde tõlgitud väga vähe, romantismiajastu kirjandust aga rohkem. Järgnevas käsitluses on oluliseks peetud tõlkeid vähemasti mainitud, ungari kirjanduse retseptsioonist Eestis saab sõna tõsises mõttes rääkida ainult mõnel üksikul juhul.
Tõlkevalik ja – kvaliteet seab oma piirid ka konkreetse kirjaniku keele tundmisele ja nautimisele. Võib julgesti väita, et Endre Ady metafoorirohke luule tõlked eesti keeles ei luba aru saada, miks ungarlased teda nii kõrgelt hindavad (see pole küll ainult eestikeelsete tõlgete probleem).
Kui vaadelda tegureid, mis teevad ungari kirjandusest kirjanduse, siis neid on õige arvukalt. Nende seas tuleb mainida nii kirjanduslikule keelele lubatud standardkeelest kõrvalekaldumist, kujundisüsteemi, ematekstide süsteemi, kirjanduse rolli jne. Mööda ei saa minna ungari luulele sellistest omastest vormielementidest nagu Balassi-stroof ja Himfy-stroof. Küllalt oluline tegur on luule mõistmisel värsisüsteem. Ungari luule puhul on otstarbekas rääkida vältelisest (időmértékes), taktilis-rõhulisest (ütemhangsúlyos) või simultaansest (szimultán) värsisüsteemist. Silbilis-rõhuline (hangsúlyváltó) ning rõhuline (hangsúlyszámláló) värss on ungari luulele sisuliselt võõras. Ungari luule eestindamisel on kasutatud küllalt erinevaid võimalusi (Liivak 2001).
Žanridest on ungari kirjandus eelistanud ühemõtteliselt luuležanre (Németh 1981). Kuni XVIII sajandini domineeris eepiline luule, milles on roll ka oma aja metseenidel – kirikul ja kõrgaadlil. Muutus toimus XIX sajandi teisel poolel, kui lugeja pöördus proosa suunas, ehkki samal ajal rõhutati kõikjal eepilise luule tähtsust. Romantism asetas rõhu maahõivele ega väsinud kordamast, et Ungaris pole proosatraditsioone. Proosa valitsemisaeg oli XIX sajandi teine pool. Seda põhjendati kahel viisil. László Aranyi arvates vajas luulet tarbinud keskklass pärast 1867. aastat ühiskonnakriitilist käsitluslaadi. Zsolt Beöthy meelest iseloomustas ungarlaste rahvuskarakteroloogiat kainus, mis varem või hiljem pidi paratamatult viima proosani. Uuesti hakkas luule domineerima alates ajakirja Nyugat ilmumisest XX sajandi esimesel kümnendil, eriline on Endre Ady roll. XX sajandi 30. aastad tähendasid taas luulepõuda, kuid pärast II maailmasõda toetas luule prioriteeti ka kirjandusteadus, mis rääkis Sándor Petőfi, Endre Ady ja Attila Józsefi teest ungari kirjanduses. Sellist suundumust toetab senine mahukaim ungari kirjandusloo käsitlus, aastatel 1964–1966 ilmunud „A magyar irodalom története”.
Luule domineeris ka XX sajandi keskpaigas (Ferenc Juhász, László Nagy, János Pilinszky). Möödunud sajandi viimane veerand ja postmodernism eelistas pigem proosat.
Kahe viimase sajandi ungari kirjandust sobib iseloomustama ka eeposeihalus: rahvuseepos ungarlastel puudub ja nii on väga paljud kirjanikud – János Aranyist Ferenc Juhászini – pidanud vajalikuks kirjutada teoseid just selles žanris. Ja eepos(te)st räägivad ka 1990. aastatel kirjandusse tulnud.
Üks kategooria, mis sobib samuti iseloomustama ungari kirjandust, on poliitilisus. Poliitilist funktsiooni on eriti oluliseks peetud väikeste rahvuste ning rahvusvähemuste kirjanduse puhul: teatud perioodidel antakse poliitilised ülesanded üle just kirjandusele, seega esindavad kirjanikud ühiskonda tavapärasestki ulatuslikumalt. Taoline eriline olukord ei anna loomulikult kirjandusele õigust teha järeleandmisi esteetilise funktsiooni arvel, sest ilma selleta ei suudaks kirjandus täita ka poliitilist funktsiooni. Samal ajal on poliitiline funktsioon üheks põhjuseks, miks kirjandus on Ungaris olnud tähtsam kui teised kunstiliigid. Seda situatsiooni on iseloomustanud väga täpselt kirjanik Ferenc Karinthy vestes „Koos Malamudiga” („Malamuddal”) kogus „Maailmalõpp” (Karinthy1988: 13).
„Kui keegi on kirjanik Ameerikas, Inglismaal, Šveitsis või mõnes teises lääneriigis, siis on tal lihtsalt selline tegevusala, olgu või kutsumus, ja ta elab sellest. Meil on asjad kujunenud teisiti, kogu meie ajaloo vältel on ungari kirjandusel tulnud nii palju oma õlgadele võtta, öelda välja seda, mida poliitika ei saanud või ei tahtnud, on tulnud lohutust pakkuda sõjaliste möödapanemiste, kaotuste eest, suurte riigimeeste kapitaalsete ebaõnnestumiste eest, võtta uuesti üles kaotatud kohtuprotsessid, paljastada ülemaalised valed, hoida silm peal pettusemaigulistel, mahamüüdud ja sulitembuks muudetud spordivõistlustel, süüdata ohtlikul, isegi pimedal perioodil kas või nõrguke lootuseleek ja nii edasi, siit on pärit meie kirjanduse eriline situatsioon, võiks öelda üldrahvalik lugupidamine.”
Ungari kirjanduse erinevatel etappidel on poliitilisuse osakaal olnud suurem või väiksem. Poliitika ei puudunud juba kroonikakirjutajate töös, kes põhjendasid ungarlastest ülikute õigust asuda elama Doonau kallastele: kroonikute järgi pärines Árpádite dünastia Attilast, nii oli tagatud nende õigus kroonile. XVI sajandil sündis Bálint Balassi sulest patriootlik kodumaa-lüürika, predikaatorid räägivad nii individuaalsetest
