on kirjandusloolasele Ottó Orbán ning Dezső Tandori. Hiljem, kuni aastani 1990, s.o uuema avaldamisvabaduse alguseni on tegemist „uue keelelise käitumisviisi kujunemisega”. Seda perioodi sobivad illustreerima Péter Esterházy, Péter Nádas, Imre Oravecz ja György Petri.
Teose tekst koosneb üldosadest ja konkreetset kirjanikku kirjledavatest peatükkidest. Üldosas tehakse juttu ka autoritest ja üksikautori peatükkides räägitakse ka teoreetilistest küsimustest – nii on saavutatud kahese lähenemisviisi tasakaal. Ernő Kulcsár Szabó jätab tähelepanuta väljaspool Ungarit elavate ungari kirjanike teoste retseptsiooni, mida heidab talle ette ka retsensent Sándor András (András 1993: 1094–1101).
Periodiseerimisprobleemiga on puutunud kokku „Ungari keele ja kirjanduse entsüklopeedia” („Pannon enciklopédia. Magyar nyelv és irodalom”, 2000) kirjandusosa koostajad. Nemadki on lähtunud kronoloogilisest printsiibist ja liigendanud ungari kirjanduse järgmiselt:
Meie kirjanduse algus (kirjanduse areng muinasluulest keskaja ning renessansiperioodini)
Kolme sajandi kirjandus (reformatsioon, barokk, rokokoo)
Valgustusaeg, romantism, realism (sh rahvaluule)
Sajandilõpp ja uuenemine (eraldi peatükk on pühendatud avangardismile)
Kahe maailmasõja vahel (kirjanduse areng alates 1920. aastast, kaasatud on ungari kirjandus väljaspool Ungari piire)
Meie kirjandus pärast II maailmasõda
Kirjandus aastatuhande lõpul (eraldi peatükk on pühendatud postmodernistlikule proosale)
László Zoltán Kelecsényi „Ungari kirjandus” („Magyar irodalom”, 2001) on mõeldud eelkõige gümnaasiumimaterjalide kordamiseks. Õppeotstarbelises käsitluses on kasutatud järgmist liigendamismudelit:
Vana ungari kirjandus
– muinasluule
– keskaeg
– renessanss
– barokk
Valgustusaja kirjandus
Reformiajastu ungari kirjandus
XIX sajandi teise poole kirjandus
Sajandi lõpp ja algus (ungari kirjandus aastatel 1890–1920)
Ungari kirjandus kahe maailmasõja vahel
Ungari kirjandus 1945. aastast tänapäevani.
Meie sajandi esimene esinduslik kirjanduslugu on 2007. aastal ilmunud „Ungari kirjanduse lood” („A magyar irodalom történetei”, I–III), mille peatoimetaja on Mihály Szegedy-Maszák. Kolmeköitelise teose esimene osa käsitleb ungari kirjanduse lugusid algusest kuni aastani 1800, teine osa aastatel 1800–1919 ja kolmas osa alates 1920. aastast tänapäevani. Sisuliselt on tegemist uurimuste kogumikuga, 134 autori uurimused seonduvad ungari kirjanduse seisukohast ühe või teise olulise aastaarvuga (olulise teose, teatud ajakirja ilmumine, sündmus jne). Võrreldes eelnevate kirjanduslugudega, on siin palju enam tähelepanu pööratud tõlgetele, nn meelelahutuslikule kirjandusele ja seostele teiste kunstiliikidega.
2010. aastal ilmunud „Ungari kirjandus” („Magyar irodalom”, peatoimetaja Tibor Gintli) liigendab kirjandusloo kolmeks perioodiks: vana ungari kirjandus (aastani 1750), klassikaline ungari kirjandus (1750–1900), modernistlik ja kaasaegne ungari kirjandus (alates aastast 1890 kuni tänapäevani).
Ungari kirjanduslugu eesti keeles on käsitletud õige mitmes teoses. Julius Mark avaldas lühikese ülevaate ungari kirjandusest küll juba 1914. aastal, kuid esimene algmaterjalidele toetuv käsitlus ilmus alles Ants Murakini sulest Tartus 1935. aastal – „Ülevaade ungari kirjandusest”. Ants Murakini käsitlus liigendab ungari kirjandusloo järgmiselt:
Ungari vanim kirjandus
Rahvusliku kirjanduse ärkamisaeg
Rahvusliku kirjanduse õitseng
Absolutismi aeg
Nüüdisaegne ungari kirjandus
Ungari vanema kirjanduse raames vaatleb Ants Murakin kirjanduse arengut muinasluulest kuni aastani 1766. Rahvusliku kirjanduse ärkamisaja käsitlusse mahuvad kirjanikud György Bessenyeist kuni Ferenc Kazinczyni. Rahvusliku kirjanduse õitseajaks kvalifitseerib Ants Murakin XIX sajandi esimese poole. Ta vaatleb Károly Kisfaludy, József Katona, Miklós Jósika, Mihály Vörösmarty, József Eötvösi, Ede Szigligeti ja Sándor Petőfi loomingut. Nendele lisaks mainib ta ka László Telekit, Zsigmond Czakód, Lajos Kossuthit, András Fáyd ning József Gaáli. Tavaliselt lähtub Ants Murakin žanrikategooriast. Üsna poliitilise määratluse mulje jätvasse „Absolutismi aega” mahuvad käsitlused János Aranyi, Mihály Tompa, Imre Madáchi, Zsigmond Keményi ja Mór Jókai kohta. Ants Murakini enda aja kirjanduse vaatlus saab alguse juba 1867. aastast, siingi on lähtud žanriprintsiibist. Küllalt õnnestunult on tõstetud esile 1930. aastatel olulistena tundunud kirjanikud – valdav enamik neist on tõesti jäänudki ungari kirjanduslukku.
Bernhard Linde ja Ants Murakini „Valimik ungari kirjandusest. Kirjanduslooliste andmete ja ungari kirjanduse ülevaatega” (Tallinn, 1937) sisaldab Ants Murakini kirjutatud „Ungari kirjanduse ülevaadet”. Kaheteistkümnele leheküljele on autor mahutanud andmeid nii ungarlaste ajaloo kui ka kirjanduse kohta. Sisuliselt on tegemist Ants Murakini 1935. aastal ilmunud raamatu lühikokkuvõttega.
Bernhard Linde toimetatud koguteos „Ungari” (Tallinn, 1936) sisaldab ka peatükki „Jooni Ungari kirjandusest kodu- ja välismaal”, selle autor on taas Ants Murakin. Lisaks talle omasele kirjandusloolisele käsitlusele on leidnud mainimist ungari kirjanduse eestindamise dilemmad. Kirjandusega seotud asjaolusid kajastab ka teose XII peatükk „Raamatud ja ajakirjandus”. Bernhard Linde on lisanud ka eesti keelde tõlgitud ungari kirjandust enam-vähem hõlmava nimestiku „Ungari kirjandus eestikeelseis tõlkeis”.
Andmeid ungari kirjandusloo kohta leiame ka kolmes eestikeelses entsüklopeedias. Eesti Entsüklopeedia VIII köites (Tallinn, 1937) domineerivad kirjanduskäsitluses resoluutsed „pani aluse”, „rajas”, „meister” ja „suurmeister”. 1976. aastal Eesti Nõukogude Entsüklopeedia VIII köites on kirjanduskäsitlusel ilmumisajale vastavalt rõhk revolutsioonilisusel. Mõned tollased hinnangud on kas kaotanud usutavuse või on vähemasti küsitavad (näiteks „Sotsialistlik kirjandus saavutas kõrgtaseme A. Józsefi proletaarses luules”, lk 214). 1998. aastal ilmunud Eesti Entsüklopeedia X köites jääb taas domineerima poliitilisus – sedakorda sotsialismi ajajärgu liialduste käsitlusel. Samal ajal ei ole periodiseerimisel peetud vajalikuks mainida näiteks mõistet postmodernistlik kirjandus.
Eelnevast nähtub, et periodiseerimisel on kasutatud väga erinevaid ajaloo-, poliitika-, religiooni-, geograafia- jt kategooriaid.
Käesolevas käsitluses on kirjanduslugu mõistetud mitte piibli väljavahetanud moraaliõpetusena, vaid mosaiigina, milles ühel või teisel ajal, ühel või teisel põhjusel domineerivad need või teised, seda või teist värvi killud: osalised, olukord, valdkond, tekst, keel, kanal, meedium, tegevus ja eesmärgid. Osalised on autor, vahendajad (esitaja, tsensor, toimetaja), publik (kuulaja, lugeja, kriitik, ajaloolane). Olukord on aeg ja ruum, need füüsilised ja sotsiaalsed tingimused, milles kirjandus funktsioneerib. Valdkond on maailm, mille kirjanik endale kõneldavaks valib, s.o reaalsus kirjanduse ümber (täpsemalt Hennoste 1991:81–87). Seega on siis teatud määral aluseks nn SPEAKING-mudel (eesti
