kogu Kreeka. Saanud saagiks kulda, kalliskive ja arvutul hulgal loomi, pöördusid ungarlased tagasi kodumaale.
Eesti keeles on ilmunud ungarlaste muistendeid T. Poska tõlkes (Linde, Bernhard, Murakin, Ants: 21–25).
Korduvalt on ungari kirjandusteadlased tõstatanud suurema eepilise teose olemasolu küsimuse, jälgi sellest ei ole, aga küsimust peab ungari kirjandusteadus ikka lahtiseks.
„Erinevate rahvaste muinasluule sattus peaaegu kõikjal tähelepanu keskpunkti romantismiajastul, kuna muistsed kangelased ja rahva muistse loomejõu kultus olid tähtsad tegurid rahvusliku eneseteadvuse tõstmisel. Kus muistne luule polnud säilinud, nagu ka ungarlaste puhul, seal hakati pöörama suurt tähelepanu võimalike fragmentide leidmisele, muinasluule rekonstrueerimisele. Romantismi selles püüdluses segunesid teaduslikud ning mitteteaduslikud seisukohad, metoodilise uurimistöö kõrval oli suur roll ka poeetide kujutlusvõimel, rahvuslikust patriotismist kantuna ei põrganud mitmed tagasi ka andestatava patu, võltsitud luulemälestiste loomise ees. Kreeka ja germaani eepostest võlutuna arvati, et igal vähegi midagi väärt rahval oli olnud kunagi mütoloogiline eepos. Muinasluule uurimise põhisuunaks muutus seega muistse kaotatud eepose leidmine, rekonstrueerimine. Soomlastel ja eestlastel õnnestuski rahvasuust kogutud arhailiste laulude põhjal luua rahvuseeposed „Kalevala” ja „Kalevipoeg”.
Ungari folklooris polnud taolisi iidseid eepilisi laule säilinud, nii sai siin – mõningase edu lootuses – toetuda üksnes ladinakeelsetele kroonikatele. Pioneeriks selles valdkonnas oli Ferenc Toldi, kes kroonikatekste analüüsides leidis muistendeid nii hunnide, ungarlaste praegusele paiknemisalale tuleku kui ka kuningate kohta. János Arany väitis uurimuses „Meie naiivne eepos” („Naiv eposzunk”) 1860. aastal aga kindlalt, et muistendid kroonikates olid tekkinud tänu muinasluulele, ka pidas ta võimalikuks, et kaotsiläinud eepos oli ungarlastel siiski eksisteerinud.” („A magyar irodalom története I”. 1964: 19–20.)
Puuduv või kaotsiläinud eepos on innustanud ungari luuletajaid pikkade aastasadade jooksul kirjutama ka üha uusi ja uusi eeposi. Kuigi eepose vahetas XVIII sajandil välja romaan, kasutati seda žanri ka XX sajandil.
Võimalikuks on peetud eeposelaadse teose olemasolu XI sajandist pealkirjaga „Kuningas László gesta” („Gesta Ladislai regis”). See sisaldanud kirjeldusi kuningas Salamoni, vürstide Géza ja László tülidest, millest saab lugeda „Piltidega kroonikas” („Képes Krónika”,vt Keskaja kirjandus). Teemas kajastuvad nomaadide pärandi ja uue lääneliku valitsemissüsteemi, sünnijärgse valitsemisõiguse ja valitsemiseks sobilikkuse vastuolud. Arvatakse, et eepose aluseks on kangelaslaulud, mille Salamoni või László õukonna joculator komponeeris tervikuks. Pole teada, kes oli selle kangelane – kas Salamon või László („A magyar irodalom története I”. 1964: 30–32).
Muinasluule on pakkunud ainet ka XX sajandi kirjanikele. Miklós Rónaszegilt ilmus aastal 2000 ajalooline fantaasia „Piiskop Gellérti armuke” („Gellért püspök szeretője”). Püha Gellérti legend on andnud materjali järgmiseks tekstilõiguks.
Aga kuskilt suure õue tagaosast oli nüüd kuulda veidraid sahisevaid helisid. Kord olid need helid kõrgemad, kord jälle madalamad, justkui oleks midagi saetud või viilitud, kuid siiski olid helid nende töödega kaasnevast mürast rütmilisemad ja kestsid kauem.
„Kas kuuled?” küsis Benéta.
„Kas kuuled, Valter?” küsis piiskop Gellért oma kambris ning tõstis silmad raamatult.
„Kuulen küll.”
„Veider. Mõtlesin just, et millise pilliga võiks kirikutes laulu saata.”
„See on keelatud …”
„Püha Benedek, meie ordu rajaja tegi hümnide laulmise kohustuslikuks. Ja ilmaaegu protesteerib Rooma selle vastu, meie kiidame Kõigevägevamat ja pühakuid ikkagi ühislauluga. Aga lisaks sellele … ma ei teagi … kui oleks vääriline instrument, mis …”
Sel hetkel hakkas rütmiline sahisev müra jälle peale.
„Eh, mis asi see võiks olla? Ei lase ei magada ega mõtiskleda.”
„Ma vaatan järele.”
Siis hakkas kõlama kaunis lauluhääl. See oli korraga võluvalt noor, küpselt kõlav ja võrgutavalt värelev. Hääl nuttis ja naeris korraga, selles oli nii kellukese kui kirikukella kõla.
Valter astus õue. Gellért järgnes talle.
Nad polnud üksi, sest pimedusest astusid esile ka kaks saabunud munka – Benéta ja Anzelm.
„Ingel laulab,” sosistas Benéta.
Nad kuulasid hardusega.
„Ohhoo, nüüd ma tean, mis see on!” ütles Valter järsku. „Tüdruk jahvatab nisu.”
„Mis seadeldise müra see siis on? Ma tean nii tuuleveski kui vesiveski lõksumist. See on midagi muud.”
„Ka see on seadeldis, kuid seda aetakse ringi käsitsi,” selgitas Valter. „Ja leidlikul kombel. Üks veskikivi pöörleb teise sees, sisemise küljes on käepide, sellega aetakse käsikivi ringi. Pikk käepide on veel lisaks risti puu peal, et oleks kergem ringi ajada.”
„Mida tüdruk laulab?”
Mu jumal, mu jumal,
Mu kallis hea jumal.
Millal saan ma ükskord
ilusa vaba elu?
„Jumal. Seda sõna ma tean. See on ladinakeelse Deusi vaste. Tüdruk kiidab seega Kõigevägevamat, pühendab töö temale. Ilus. Väga ilus.”
Ainult siis saan ma
ilusa vaba elu,
kui oma roosi
rinnale ma surun.
Gellért ei küsinud edasi, ta noogutas heakskiitvalt, justkui mõistaks teksti. Ta hakkas tagasi minema. Valter järgnes talle ja ütles:
„Rääkisime just laulu saatvast instrumendist. Vaata, see on siis ungarlaste pill.”
Nad naersid tükk aega vaikse irooniaga. Lõpuks märkis Gellért:
„Annaks Jumal meile jõudu neile inimeste laule ja ristiinimese elu õpetada. Valter, õpetamine jääb sinu ülesandeks. Sealhulgas laulu õpetamine.”
Nad heitsid taas õlgedele pikali, kuid ei suutnud kuidagi magama jääda. Rütmiline müra ja sellega kaasnev laulmine kestis koidikuni. Csengel tuli jahvatada palju jahu, sest peremees Vata ootas järgmiseks päevaks külalisi. Ja mitte ühte. Seepärast kõlas laul kord väsinult, siis aga lõbusamaks muutudes kiiremini. Vahel muutus Csenge nii lõbusaks, et kamber lausa helises.
Veskil pole kivi,
ikka jahu jahvatab,
ikka jahu jahvatab.
Keelatakse minu roosi,
ikka minu juures ta käib.
Keelatakse minu roosi,
ikka minu juures ta käib.
„See on teine viis,” ütles Gellért. „Valter, ütle, millest on jutt? Kas ta kiidab
