pühendatud hümnis. Paljud hümnid on pühendatud Istvánile, Imrele ja Lászlóle.
1242. aastast pärit „Nutulaul tatarlaste vaevatud Ungarist” („Planctus destructionis Regni Hungariae per Tartaros”) on palve selle nimel, et oht kaoks. Tegemist on vanima tervikuna Ungari-ainelise ilmaliku luuletusega. 62 viierealisest riimitud salmist koosnev luuletus sündis veel enne tatarlaste lahkumist Ungarist. Seda iseloomustab alliteratsioon, sõnamängud, tsitaadid vanast testamendist, tegemist on stilistiliselt kõrgetasemelise tööga. Autor on sündmusi ise üle elanud haritud munk, kes tundis nii kiriklikku kui ilmalikku kirjandust. Tatarlaste kallaletungi on interpreteeritud kui Jumala karistust, tatarlaste julmused on kujutatud üsna naturalistlikul kujul. Ohvreid on mainitud isegi nime järgi, üles on loetletud nende patud (vaeste rõhumisest kuni kõlvatusteni välja, mainimist on leidnud ka näiteks härrasrahva tagant varastavad pärisorjad jne).
Säilinud on selle teose väga vigaderohke koopia XIV sajandi algusest.
Kroonikad sündisid soovist jäädvustada ajaloolised sündmused teksti kujul. Kroonikates otsitakse juba ka seoseid ja põhjusi. Árpádite-dünastia ajal kirjutati kroonikaid küll ladina keeles, kuid tõenäoliselt on neis kasutatud ka tollal veel eksisteerinud ungarikeelseid kangelaslaule. Vormilt on tegemist rütmilise proosaga. Aastast 1052 arvatakse pärinevat nn ürgkroonika (őskrónika), mis pole kahjuks säilinud. Kroonikas arvatakse olnud käsitlused ungarlaste päritolu ja rännakute kohta. Kirjutatud on teisigi selliseid kroonikaid, kuid needki pole säilinud.
Tõeline kroonikate õitsenguperiood oli XIII–XIV sajandil. Kui varem olid gestakirjutajad (gesta jäädvustas mäletatavasti kas ühe isikuga seotud või ühe ajajärgu sündmused) toetunud enam traditsioonidele ja vahetutele kogemustele, siis alates XII sajandi lõpust ilmusid kirjalikele allikatele toetuvad, ajalookontseptsioone loovad kroonikud.
Anonymuse „Gesta Hungarorum” on Ungari õukonnas sündinud esimene ladinakeelne kirjandusteos, kirjutatud aastate 1046–1100 vahel. Mõnede uurijate arvates on tegemist kroonikale viitava kronoloogilise järjestusega, teiste meelest prevaleerib siiski gestale iseloomulik temaatiline orienteeritus. Tegemist võis olla pidevalt koostatud teosega, kuid võib olla ka väiksematest, iseseisvatest osadest koosneva tööga. Ungarlaste ajalugu on käsitletud ungarlaste esikodust kuni vürst Géza ajani. Anonymuse järgi tulid ungarlased árpádi juhtimisel oma praegustele aladele kirdest. Árpádi vaenlane on Anonymuse loodud bulgaarlaste pealik Zalán, kelle käest Árpád saab siiski õiguse maadele. Kroonikasse on toodud sisse verevande motiiv, mainitud on ka Pusztaszeri kui esimest nõupidamispaika. Anakronismina mõjub maa vallutamise tähistamine rüütlikommete järgi. Kõik on pandud kirja suulise traditsiooni alusel. XI sajandi kohta on kasutatud ka välismaiseid allikaid. Varem tekkinud tekste on enne 1100. aastat kohendatud.
Autoriks peetakse ühe kuningas Béla sekretäri, kes on õppinud Pariisis ja Orleansis (P. dictus magister), teda nimetatakse Anonymuseks (Béla III-ga seondub ajalookäsitlus, Béla II-le viitab keeleanalüüs). Béla III-le viitab Béla perekonna ajalugu ja tema ajastu kõrgaadli käsitlus, mis tugevasti patustab tõe vastu. Tegemist on kunstipärase riimitud proosaga, mis vahel mõjub otse luulena. Teoses on kasutatud kalambuure, alliteratsiooni ja võrdlusi. Teos koosneb proloogist ja 57 peatükist. Kompositsioonilt üsna laialivalguvat teost hoiab koos ainult Árpádi tegelaskuju. Eeskujuks võis olla „Gesta Alexandri Magni”. Säilinud on teos XIII sajandi ümberkirjutusena, mille on teinud tõenäoliselt keegi dominiiklasest munk. Kroonika avaldati esimest korda 1746. aastal, sellest sai rahvusliku liikumise oluline teos.
„Magister Ákosi gesta” („Ákos mester gesztája”) on pärit XIII sajandist. Anonymuse teost magister Ákos ei tundnud, sarnaselt Anonymusega ei rahuldanud aga tedagi seni olemasolevad gestad. Uut teost ta siiski kokku panema ei hakanud, vaid töötas ümber vürstide aja ning Püha Istváni valitsemisaja algperioodi kohta käivad XI sajandi gestateksti ning„Gesta Ladislai regise” (tegemist on arvatava teosega umbes aastast 1100, mis arvatakse olevat olnud kõige populaarsem keskaegne tekst). Tema töö on XIV sajandi kroonikates säilinud peaaegu täielikult. Rõhk on XIII sajandi ülikuperekondade eellastel, tõenäoliselt selleks, et õigustada kuningavõimu piiramisele suunatud püüdlusi. Palju tähelepanu on pööratud ungarlaste nn seikluste aegadele (näiteks ka legendid Botondist ja Lehelist on säilinud tänu sellele kroonikale).
Magister Ákos oli aastal 1244 õukonna kaplan, hiljem kuninganna kantsler, ta suri tõenäoliselt pärast 1272. aastat.
Simon Kézai „Gesta Hungarorum”onkirjutatud aastate 1282–1285 paiku. 1.–2. peatükk on pühendus, 3.–23. peatükk räägib hunnide ajaloost, 24.–75. peatükk ungarlaste ajaloost, 76.–94. peatükk annab ülevaate sisserännanud perekondadest, 95.–99. peatükk tutvustab teenijarahva olukorda. Selle teosega saab ungari kirjanduses alguse ungarlaste ja hunnide suguluse idee. Rõhutatakse mitte ainult kõrgaadli, vaid ka kuninga ja keskaadli õigusi. Simon Kézai püüdis lükata ümber välismaal levinud negatiivseid käsitlusi ungarlaste kohta. Eriti nauditav on hunnide käsitlus.
Simon Kézai oli kuningas László IV (1272–1290) kroonik. Ilmselt oli ta õppinud Itaalias, võib-olla ka Prantsusmaal ja Saksamaal.
„Piltidega kroonika” („Képes krónika”) on ladinakeelne kroonika aastast 1358. Buda maalimistöökojas on seda rikkalikult illustreerinud aastatel 1360–1370 meister Miklós, kroonika sisaldab 41 miniatuuri ja 95 initsiaali. Esimesed 24 peatükki on hunnide ajalugu, 25.–209. peatükk on Ungari ajalugu aastani 1330. Tekst katkeb poolelt lauselt. Kroonikas on kasutatud XI–XII sajandi parimaid gestasid. Keskne tegelane on kuningas László. Teos oli mõeldud kingituseks kuningatütrele.
Teksti autor võib olla Márk Kálti, kes 1330. aastate lõpul omandas Kálti küla Veszprémi komitaadis ja aastatel 1336–1337 oli kuninganna preester, 1352. aastal kuningliku arhiivi hoidja. Kõik ungari kirjandusteadlased ei ole veendunud tema autorluses (Kelecsényi 2001: 27).
1467. aastast riigikohtunikuna tegutsenud János Thuróczy (u 1435–u 1488–89) kroonika „Chronica Hungarorum” nägi päevavalgust 1488. aastal Brünnis (kroonika tegevus lõpeb 17. augustil 1487), selle käsikiri pole säilinud. Kasutatud on mitmeid välismaiseid ja Ungari allikaid. Tekstikriitiline lähenemisviis on primitiivne: ungarlastele soodsad tekstilõigud on võetud üle, muu mitte. Kronoloogia on segane ja puudulik. János Thuróczy kontseptsiooni kohaselt pääseb Jumala tahe mõjule ainult suurte inimeste tegude kaudu. Jumala ja inimese vahel tegutsevad Õnn ja Saatus, millel on ka astroloogiline tähendus. Inimest sunnib tegudele kuulsuseiha, teda suunavad iseloom ja tujud. Ideaalse vürstina on toodud Attila, keda peetakse kuningas Mátyáse eeskujuks. Oma eelkäijatest erinevalt peab ta kuningate eludest tähtsamaks maa ajalugu. Keskaadli päritolu autori tähelepanu on János Hunyadil ja Mátyásel, kuid ta ei alluta end tingimusteta dünastia huvidele. Kroonika struktuur pole allikast johtuvalt ühtlane nagu ka mitte stiil. János Thuróczy armastab võrdlusi, looduskirjeldused on maalilised. Tema kroonika on piirikiviks keskaegse kroonikakirjanduse ning humanistliku ajalooteaduse vahel.
Säilinud gestadest ja kroonikatest tehti alates XIV sajandist arvukalt koopiaid. Eriline menu oli Piltidega kroonika tekstil, aga ka 1473. aastal esimesena trükis ilmunud nn Buda kroonikal („Budai krónika”), mis tegelikult pärines Károly Róberti ajast (vt Renessansiaja kirjandus). Levisid ka arvukad lühendatud variandid ja sisukokkuvõtted.
Palved ja jutlused kuulusid väga soositud žanri, eriti 1300. aasta paiku. Kui XIII sajandini olid domineerinud tekstid nimetusega homilia, milles selgitati selle või teise päeva evangeeliumiteksti, siis hiljem levis tänu munkadele tekstitüüp sermo – üheainsa piiblitsitaadi selgitus ja lahtimõtestamine. Žanri väljapaistev esindaja on frantsiskaanlane Pelbárt Temesvári.
Pelbárt Temesvári (u 1435–1504)
