kasutatud on refrääni elmegyek meghalni, ‘ma lähen surema’. Näidete raamatu põhiallikas on olnud Joannes Herolti „Promptuarium exemplorum”. Seda on kirjutanud ümber kolm inimest, teiste seas ka Margiti-legendi ümberkirjutaja Lea Ráskai.
Liturgiaväliste laulude keel oli juba ungari keel, sellised laulud (egyházi népének ‘kirikurahvalaul’) muutusid väga populaarseks, neil on oma roll ungarikeelse luule kujunemisel. Temaatiliselt on need laulud seotud kiriklike pühade või jumalaemaga. Suhteliselt vabas vormis laule on suuline traditsioon edasi lihvinud.
XVI sajandi algul hakkas üha suuremat rolli omandama ka ilmalik luule.
Mihály Szabatkai „Cantio de Petri Beriszlo” (kirjutatud 23. aprillil 1515, säilinud 1560. aasta paiku tehtud käsikirjas) sisaldab nauditava kergusega kujutatud lahingukirjeldusi (Péter Beriszló oli Veszprémi piiskop, türklastega võidelnud Slavoonia baan).
Ferenc Apáti „Cantilena” (u 1525) naerab satiiriliselt välja Mohácsi lahingule eelnenud aja Ungari ühiskonna: alates türklaste vastu jõuetutest kõrgaadlikest kuni habemest kiskumisega talitsetavate talumeesteni ja rahaahnetest külapreestritest ülirikaste kirikuvürstideni. 14 salmi iseloomustab huvitav täiendikasutus ja arenenud värsitehnika.
Rüütliluule ja – eepika. Ungaris see Lääne-Euroopas üsna arenenud žanr eriti levinud polnud, kuid seda ei saa nimetada ka täiesti võõraks. Vähemalt rüütlieepika mõju on tunda, nii tõlgiti Aleksandri, Tristani ja Rolandi lood lõunaslaavi keeltesse ungari keele kaudu. Ühtegi terviklikku teost pole siiski säilinud. Arvatakse, et iseseisvana eksisteeris Bihari komitaadi rikast aadlikku Miklós Toldit (1320–1390) käsitlev teos. Ehkki seegi (ka välismaiseid elemente sisaldav) teos pole tervikuna säilinud, on katked sellest rahvaluules alles. János Arany on neid fragmente kasutanud XIX sajandil oma eepilises luules (vt Romantismiaja kirjandus).
Ungarikeelse draama juured on müsteeriumides Jeesusest (esialgselt kanti neid ette ladina keeles). Pikapeale väljusid müsteeriumid kirikuseinte vahelt, tekstid on säilinud jutlustes. Esimene iseseisev ungarikeelne märtridraama pärineb aastast 1520, kui X sajandi sakslannast nunna Hrotsuitha tükk „Dulcitius” töödeldi ungari keelde pealkirjaga „Kolmest kristlikust tütarlapsest” („A három körösztény leányról”). Tegevuse keskmes on tütarlapsed, kes ei öelnud lahti ristiusust isegi paganast Diolectianuse ees.
Keskajast on säilinud teated ka esimesest grafomaanist Ungaris. Selleks oli Menedekszirti kloostri prior Konrád, kes 1310. aastal astus kloostriülema kohalt tagasi, et pühenduda täielikult tekstide ümberkirjutamisele.
Nii ilmalik kui vaimulik ungarikeelne kirjandus oli keskaja lõpuks jõudnud sellisele arengutasemele, et peagi võisid ilmuda juba ka tõsiselt väärtuslikud, iseseisvad kirjandusteosed. Ungari keel oli omandanud tähtsa osa nii religioonis, ühiskondlikus elus kui ka kirjanduses. Levima hakkas ungarikeelne kirjavahetus. Suurenes koolide ja raamatukogude arv.
Keskaja kirjanduse retseptsioon XX sajandil. Keskaja kirjandus on olnud XX sajandil inspiratsiooniallikaks nii teadlastele kui ka kirjanikele. Nii on „Hauakõne” olnud XX sajandil uurimisobjektiks kirjandus- ja keeleteadlastele, kultuuriloolastele, kuid erutanud ka kirjanike ja luuletajate fantaasiat. Teadust on huvitanud eelkõike originaali järgiva tõlke ning kunstipärase iseseisva teksti suhted, teksti liigendus, hinnangud keele- ja kirjandusmälestisele.
Kirjandusteadlane János Horváth väitis, et tegemist on tõlkega, tekst ei mahu luule raamidesse, kuid see asjaolu ei vähenda teksti tähtsust (Horváth 1931: 89). Keeleteadlane Gedeon Mészöly vaatles originaali ja tõlke vahekorda: „„Hauakõne” autor suutis end teha ladinakeelsest allikast sõltumatuks, ta polnud tõlkija, vaid ungarikeelse proosa meister (Mészöly 1956: 261)”. 1957. aastal väideti ühes kirjandusloos, et tegemist pole kirjandusliku teosega. 1959. aastal konstateeris muusikateadlane Bence Szabolcsi, et „Hauakõne” puhul on tegemist luule piiril oleva rütmiline proosaga, mille muusikaline kompositsioon koosneb kolmest osast (Szabolcsi 1959: 14). 1963. aastal ilmunud „Kirjandusleksikonis” („Irodalmi Lexikon”) väideti, et tegemist on vaba tõlkega. Akadeemiline kirjanduslugu („A magyar irodalom története I”. Budapest, 1964: 64) rõhutab järgmisi momente: tekstil oli suur roll kirjandusliku keele väljakujunemisel; tekstis on oluline osa rütmil ja stiilikujunditel (näiteks morte morieris on ungari keeles antud kujul halálnek halálával holsz). 1980. aastal kinnitas keeleteadlane Loránd Benkő, et teksti puhul on ilmne ungari traditsioonidele toetumine. Ta toob esile sidesõna és, ‘ja’ korduva esinemise – és esineb küll piiblitõlkes, kuid antud teksti tõlke aluseks olevas ladinakeelses tekstis mitte (Benkő 1980: 376). Kaasaegsest kirjandusteadusest lähtudes on József Szili interpreteerinud „Hauakõne” teksti – sellele kõrget hinnangut andes – järgmiselt: tegemist on dekonstruktsiooniga, esimese vabavärsiga ungari kirjanduses (Szili 1987: 65–85).
Praktiliselt polnud seega XX sajandil ühtegi aastakümmet, kui „Hauakõne” oleks jäänud tähelepanuta.
XX sajandi ungari kirjanduses on korduvalt pöördutud esimese ilukirjandusliku teksti poole. Vaatame paljude seast kolme luuletust, mis oma ilmumisajaga hõlmavad samuti kogu XX sajandi. Seos „Hauakõnega” on nende puhul vaieldamatu, kuid kasutamisviis ja eesmärk loomulikult ei kattu. Dezső Kosztolányi (vt Impressionism) „Hauakõne” („Halotti beszéd”) ilmus 1935. aastal kogu „Számadás” ühe viimase luuletusena. Tüvitekstist on ta kasutanud ainult kaht esimest sõna, luuletuse viimases reas kasutatud ungari muinasjuttude tavapärane algus hol volt, hol nem volt lisab tekstile ajatust veelgi. Surm on poeedi luule üks olulistest teemadest, vaevalt on juhuslik, et Dezső Kosztolányi alustas ungari kirjanduse esimese teose sõnadega ning jätkas siis oma surma- ja elukontseptsiooniga. Kogu luuletuses domineerib iga üksiku inimelu ainulaadsuse ja kordumatuse mõte. Poeeti ei lohuta hauataguse elu võimalus, igast inimesest räägitakse kord hol volt, hol nem volt, kuni ta unustatakse täielikult.
Látjátok feleim, egyszerre meghalt
és itt hagyott minket magunkra. Megcsalt.
Ismertük őt. Nem volt nagy és kiváló,
csak szív, a mi szívünkhöz közel álló.
De nincs már.
Akár a föld.
Jaj, összedőlt
a kincstár.
Okuljatok mindannyian e példán.
Ilyen az ember. Egyedüli példány.
Nem élt belőle több és most sem él
s mint fán se nő egyforma-két levél,
a nagy időn se lesz hozzá hasonló.
Nézzétek e főt, ez összeomló,
kedves szemet. Nézzétek, itt e kéz,
mely a kimondhatatlan ködbe vész
kővé meredve,
mint egy ereklye
s rá ékírással van karcolva ritka,
egyetlen életének ősi titka.
Akárki is volt ő, de fény, de hő volt.
Mindenki tudta és hirdette: ő volt.
Ahogy szerette ezt vagy azt az ételt
s szólt ajka, melyet mostan lepecsételt
a csönd s ahogy zengett fülünkbe hangja,
mint vízbe süllyedt templomok harangja
a mélybe lenn s ahogy azt mondta nemrég:
„Édes fiacskám, egy kis sajtot ennék”,
vagy bort ivott és boldogan meredt a
kezében
