rüü. Kuid hing põrkub nüüd siiski tagasi, sest näeb enda saatust.
Mis hommik see on, kes saatis ta mulle, mu uniseid silmi jõgedeks paisutama? Mis vaikus ümbritseb mu suud ja milline tühjus mind on tabanud?
Ma tulin kuulama, kuulama sinu juurde, oma palavikulisi sõnu lõplikult minema pühkima. Räägi juurtest, et kes sa oled ja miks sa tahtsid minu eest hoolt kanda?
Ja räägi sellest, mis on see piin, mis on orvutunne su jahtunud jalgade juures, ja mida mõistis sinust see inimene – mina, kelle sa nüüd nii kiiresti unustanud oled?
Mille jätsid sa mulle, mida ma sellest mõistan: sa nägid mind suureks kasvamas ja mina nägin sind suremas, laps aina karjus, ta enam ei tea, kuhu sa tahad end suudeldavat.
Näete, mu vennad ja õed, ta suri ootamatult. Tuhaks muutusid ta sõnad, naeratus, unistused. Nii kibe ja tühi on üksi seista koidikul linnulaulus./
Pole põhjust kahelda, et kõik kolm kirjanikku on saanud ungari esimesest ilukirjanduslikust tekstist inspiratsiooni ka pealkirja andmisel, käsitlemist on leidnud nii suur üldinimlik luuleteema, konkreetse rahvuse ja kultuuriga seonduv, aga ka intiimne kaotusvalu.
„Muinasungari Maarja itku” mõju on täheldatud Attila Józsefi, Lőrinc Szabó, László Nagyi, Ferenc Juhászi, Sándor Csoóri ning Sándor Rákosi luules (Tolcsvai Nagy 2000: 28).
Legend Margitist on andnud XX sajandi ungari kultuurile korduvalt materjali: 1907. aastal on seda teksti kasutanud näiteks Endre Ady, 1908. aastal Géza Gárdonyi (e k 1932), 1937. aastal János Kodolányi, 1980. aastal Gábor Albert, 1995. aastal Sándor Szokolay (ooperiteksti autor on István Nemeskürty), 2003. aastal Kornél Döbrentei.
Margit sündis 1242. aastal kuningas Béla IV tütrena. 1258. aastal asus ta elama praegusele Margiti saarele, mille tollane nimi oli Nyulak szigete ‘Jäneste saar’. 19-aastaselt pühitseti ta nunnaks. Hiljem oleks kuningliku dünastia huvides olnud tema abiellumine Moraavia kuninga Ottokáriga, millest Margit aga keeldus. Ta suri 18. jaanuaril 1270. aastal. Pühakuks kuulutati Margit alles 1943. aastal.
Endre Ady „Legend Pühast Margitist” („Szent Margit legendája”)asetab rõhu lämmatatud erootikale, aga ka kultuuri- ja mõtteviisi erinevustele:
Vallott nekem a Nyulak-szigete
Regék halk éjén. Ime, a titok:
Királyi atyja klastromba veté
Legendák szűzét, fehér Margitot.
Álom-leány volt: egy fojtott sikoly.
Ájulva hullt egy durva szó miatt.
S robogtak a királyi udvaron
Hajrázó, vad, bozontos férfiak.
Nyugatról várt sokáig valakit.
Nem vad bajszu, lármás, mokány nagy úr,
Dalos, törékeny, halk fiú legyen,
Asszonyos, kósza, könnyes trubadúr.
Már régen várt s megbénult a szive.
Zúgott a vár, prüszkölő kún lovak
Hátán érkeztek hetyke magyarok.
Ő nem jött: egy csöndes álom-lovag.
Ő nem járt a Duna táján soha,
Egy halk dalú és halk csókú legény,
És Jézusnak áldozák Margitot,
Ki ott halt meg a Nyulak-szigetén.
/Tunnistas mulle Jäneste saar muistendite vaiksel ööl. Siin on see saladus: kuningast isa heitis kloostrisse legendide neitsi, valge Margiti.
Ta oli tütarlaps unenäost, lämmatatud karje. Minestusse langes ta toorest sõnast. Ning kuninga õukonnas möllasid metsikud, karvased karjuvad mehed.
Ta ootas kaua kedagi läänest. Mitte metsikute vuntsidega, lärmakat, toorevõitu suurt isandat. See pidanuks olema habras vaikne laulev poiss, naiselik, pisaraid valav, rändav trubaduur.
Ta oli oodanud juba kaua ja ta süda oli tardunud. Kindlus huugas, kumaanide hobused hirnusid, nende seljas saabusid uhked ungarlased. Tema ei tulnud – vaikne unenäorüütel.
Tema ei käinud kunagi Doonau kallastel, vaikse laulu ja vaiksete suudlustega noormees. Ja Jeesusele ohverdati Margit, kes suri seal Jäneste saarel./
Géza Gárdonyi romaan „Jumala orjad” („Isten rabjai”) lähtub romantilisi kirgi süüdistavast katastroofielamusest ja realismi sensatsioonilisest paljastusest, et neid kirgi ja tundeid panevad liikuma raha ning varandus. Géza Gárdonyi maalib üsna realistlikult konstrueeritud keskaja kloostrielu kujutusele vooruseliialdustesse põgeneva eksalteeritud kuningatütre, kes ihkab paljukannatanud Ungarit oma vagadusega lunastada. Eksalteeritus ilmneb ka nunnade ja Margiti suhetes.
Hiljem, pärast tema surma, kinnitas Szerennay Ilona vandega (paavsti saadiku ees), et tema oli näinud seda valgust aastal 1267, kui ta oli käärkambrinunn ja laskis Margiti kirikusse öisele palvusele. Ta oli ka öelnud Margitile:
– Kuule, Margit, sul on tuli peas!
Margit oli katsunud pead.
– Palun sind, ära sellest kellelegi räägi.
Szabina teadis muidki imesid. Ükskord, kui nad olid kahekesi Margitiga köögis nädalakorrapidajad, keedeti õhtusöögiks vähke. Vähipott süttis arusaamatul põhjusel põlema. Szabina ehmus ära. Ta ei teadnud, kuidas potti tulest välja tõmmata. Margit nägi seda, pistis palja käe tulle, haaras potist kinni ja tõmbas selle välja. Ja tema käele ega riideile ei teinud tuli midagi.
Ühel päeval jälle, Püha Risti ülendamise päeval septembris, palus Margit, et Szabina teda distsiplineeriks. Nad läksid öösi refektooriumi. Seal oli pime. Szabina ei teadnud, kuidas ta hakkab pimedas piitsutama, aga niipea kui Margit laskis rüü alla, läks ruum äkitsi valgeks. See valgus tuli Margiti ihust. Margit ise ka vaatas ehmunult ringi. Tõmbas rüü uuesti selga. Ja siis läks ruum jälle pimedaks.
Kõik need kuuldused imbusid ka kloostrist välja. Mungad kuulasid neid imestusega.
(Ants Murakini tõlge)
Romaani teine kangelane on mungast aednikupoiss Jancsi, kes söandab oma lootusetut armastust sõnastada üksnes ärasaatmata kirjades. Kõne all on ka müstitsismist kantud hingi siduv fanaatiline jumaldamine, aga õnnelike asemel on orjad, kelle osaks saab vaid loobumine ja ennast piitsutav askees, neile võib pigem kaasa tunda.
Romaan lõpeb järgmise lausega: A szívet azért rejtette el az Isten, hogy senki se lássa. – Jumal on peitnud südame ära seepärast, et keegi seda ei näeks. Ants Murakini eestikeelses tõlkes kõlab romaani viimane lause järgmiselt: Tema südame aga hoidis Jumal peidus, et keegi seda ei näeks. Kas tegemist on tõlkijapoolse konkretiseeriva täiendusega? Või oli tõlkijal kasutada väljaanne, kus oli sellist tõlgendust sugereeriv variant – lõppude lõpuks võib tegemist olla isegi diakriitilise märgi kasutamisest või mittekasutamisest johtuva trükiveaga (ungari keeles siis kas szívet ‘südame’ või szívét ‘tema südame’)?
János Kodolányi romaan „Õnnelik Margit” („Boldog Margit”) pärineb aastast 1937, see on kirjutatud Soomes Padasjokis. Romaani keel on arhaiseeritud, romaanis kasutatakse palju naturalistlikku kujutamisviisi.
Pärast
