pisarsilmil anus ta Jumalat, Jeesust, Neitsi Maarjat, et need talle armuliku pilgu heidaksid ja võtaksid vastu ta ohvri maa pattude leevendamiseks.
Tema vöökohalt ei kadunud kunagi raudne vöö. Selle ogad olid tunginud sügavale Margiti lihasse, ta haavadest voolas verd ja mäda, särk oli kleepunud naha külge. Iga liigutus valmistas talle hirmsat piina. Teda oleks justkui tulisel vardal pööratud. Kuid ta tegi tööd nagu tavaliselt ja naeratas, kui talle heideti ka kõige torkivamaid pilke. Nad ei tea, mida nad teevad – mõtles ta –, andesta neile, Isa …
Refektooriumis kuulas ta tummalt ettelugevat õde, ta ei söönud kunagi midagi peale hirsileivatüki ja kruusi piima. Nädalas kaks korda ei söönud ta sedagi. Siis läks ta jälle kirikusse ja jätkas palveid, kuni ta sealt ära kutsuti. Tööd tegi ta sõnatult: õmbles, tikkis, valas küünlaid, lappis viiske. Või töötas köögis. Pesi põrandat, nõusid, kandis vett, pesi pesu. Margit puhastas käimlat. Pühkis ja kaevas aias. Lõpuks läks ta tagasi oma lemmikpaika kirikusse ja palvetas risti ees põlvitades. Margit nuttis, kui surus kuldset reliikviakastikest vastu rinda, ta ohkas ja palus. Toetudes ühe käega võrele, tõusis Margit püsti ja viskus siis taas põlvedele. Ta nõrgad värisevad jalad pidasid sellele vaevu vastu. Pea lõhkus valutada, süda peksles kurgus, põlved huugasid, vöökoht ajas välja tuld …
Kuid õhtul, kui nunnad läksid kas dormitooriumi või oma kongi, astus Margit Benedicta või Sabina juurde ja palus, et need tuleksid koos temaga laoruumi või käärkambrisse. Seal pani ta küünla käest, sulges ukse, võttis oma rüü hõlma alt välja siilinahkse nuudi ja paljastas kiire liigutusega oma kõhnad õlad. Nunnad tahtsid nuttes keelduda, sest ta valge nahk oli täis haavu, siniseid ja punaseid plekke, luud paistsid kõhnast ihust välja. Kuid Margit nõudis jonnakalt, et nunnad teda lööksid.
Ta laskis endale salaja valmistada naeltega läbitorgitud viisud ja kandis neid. Tema jalarättidel mustendas paks kuivanud verekord. Margiti väiksed ja nõrgad varbad kleepusid haavadest ja verest. Öösel ei suutnud ta enam astudagi, silmis põletavad pisarad, lükkas ta viisud jalast ning vajus pikali õlekotile. Ent pärast lühikest puhkust oli ta taas põlvedel ja palvetas hommikuse kukelauluni. Siis sai uni temast võitu ning Margit vajus tuima teadvusetusesse.
Gábor Alberti romaan „Kuningate raamat” („Királyok könyve”, 1980) on kaasaegne ajalooline romaan. See räägib viiest päevast, mis küll ei järgne üksteisele vahetult. Autor tõstis XIII sajandist välja viis päeva, veelgi enam – viis saatuslikku päeva. Välja arvatud esimene päev, saame me iga päeva kohta kuningate sisemonoloogist ülevaate omaaegse Ungari ja Euroopa olukorrast, samuti ettekujutuse kuningate võitlusest enda ja teistega.
I peatükis tutvustab jutustaja Bélat 2. augustil 1235 suplemas ja ratsutamas. II peatükis on jutt 6. märtsi 1242. aasta ööst. Tatarlaste eest põgenedes räägib kuningas oma troonile pääsemisest, piinadest ööl vastu Muhi lahingut, kui ta läks tatarlaste vastu kaotama ja mitte võitma. Lootes maa jalule aitamisse, ohverdab ta oma tütre: „Mu kuningriik on kõrb, mu alamad on surnud … kuid justkui oleks nii taeval kui ka põrgul küll saanud, koos tütrekesega andsid nad mulle lubaduse, et rohkem üleujutusi nad minu kaela ei saada. Sa oled jumaliku tõotuse kingitus, vikerkaarelubadus, et vabastad mind põrgust, sina, mu kallis pärlitera, meretütreke Margit.”
17. märtsil 1265 vestlevad dominiiklaste kloostri nunnakloostri külalistetoas õde ja vend – Margit ja noor kuningas István V; õigemini István räägib ja Margit kuulab. Kuningas mõistab isa karmilt hukka, nimetab teda nõrgaks, tema valitsemisaja jooksul muutus maa kõrbeks ja oleks selliseks muutunud ka ilma tatarlasteta, isa peaks olema tatarlastele tänulik, need andsid ta elule sihi. Samal päeval tunnistab ka kuningas Béla oma pühakust tütrele: „Ma olen vana ja väsinud, ihkan ainult rahu ning puhkust, ja tema (István) tungib mulle relvadega kallale, sunnib mind võitlema ja tallab mu maasse.” Valu tundev isa tunnistab tütrele sama mis poegki: „Võib-olla kõlab see küll jumalateotusena, kuid usu, ma pean tatarlasi oma heategijateks. Olen neile tänu võlgu, et tükiks ajaks kadusid mu sisehirmud, et mu hing tükk aega ei värisenud – kes surma naabruses kardab elu?”
Seitsme aasta pärast kohtume haige Istvániga taas Jäneste saarel. Margit on juba surnud, ikkagi pöördub István tema poole. Jutustaja räägib lugejale kloostris valitsevast meeleolust ja kaob siis, et surev kuningas saaks ise rääkida oma minevikust, truudusetust abikaasast, lootusetuks muutunud elust.
Kriitik Levente Csender on öelnud: Kuninga isikus ei oma määravat rolli kroon ja rüü, hoopis inimene, see mahajäetud ning mahajäetusega võitlev, elu mõtet otsiv inimene. Kaasaegne inimene. (Csender 2000.)
Sándor Szokolay kahevaatuseline ooper „Margit, kodumaale pühendatud ohver” („Margit, a hazának szentelt áldozat”) esietendus 21. detsembril 1995. Ooper jutustab Püha Margiti toodud ohvrist: Árpádite dünastia viimane ja kõige noorem pühak, kuningas Béla IV tütar andis nunnatõotuse, hakkas kandma nunna musta peakatet, kuna uskus, et elu Jumalale pühendades ja pattu kahetsedes võib ta kaitsta oma kodumaad tatarlaste uuema rüüsteretke eest. Margit ohverdas end kodumaa nimel. Tegemist on Margiti kannatuste looga, mida saame jälgida läbi tema palvete – monoloogide. Margit pöördub Jumala poole. Esimeses palves palub ta, et ta suudaks omaks võtta kloostrielu mitte ainult vanemate tõotuse pärast, vaid ka oma otsuse pärast. Teises palves palub ta jõudu kannatamiseks. Kolmandas palves palub ta armastust, kuna ei suuda taluda, et teised nunnad on tema suhtes vastumeelsed. Viimaks palub ta lunastavat surma.
Tegemist pole ajalootruu kujutamislaadiga, vaid ajast kõrgemal seisva müsteeriumiga. Muusikas kõlavad ristiusu ladinakeelsed palved koos ungari gregooriuse lauludega palvetena inimkonna eest. Lea Ráskai kirjutatud legendi alusel teksti loonud István Nemeskürty on kasutanud ka evangeeliumi- ja liturgilisi tekste.
Kornél Döbrentei „Püha Margiti mäss” („Szent Margit lázadása”,2003) on vormilt vabavärss, mäss inimkonna tegude ja toodavate ohvrite vastu, Jumalasse uskuva loovisiksuse kahtluste sõnadeks vormimine.
Emlékezet-hamvasztó időkre előre hogyan lehet valakit
feláldozni, aki még az anya szíve alatt lakik,
magzatvíz-tengerbe lógázza lábát, testvérei a delfinek,
élete előtt halhatatlansággal ki rövidítheti meg?
A szülőcsatornában hétmérföld-léptű messzeség tapossa hosszan,
és mire vért s szennyet izzadó ártatlansággal kicsusszan,
noha nincs ésszel fölérhető vétke,
sorsa már kiszabott a büntetésre,
sugallatára Annak,
akinek öntöbbszörösítő igeragozás: a vannak.
Ki dönthet így a népért, a nép nevében akár,
kiféle, miféle édenből kitagadott királyi pár,
az idegen hordáktól megrettent,
fel így találván az okot,
hogy megváltásként egy megváltandót odadobott,
kiengesztelni akarván a haragvó Istent,
ki megjelenni oly rejtelmesen szokott?
S a maga üdvére lélek-csírával ültetett be egy marék iszapot,
tudván tudva: kit ily hatalmas keggyel vert meg,
az senyved, az senyved,
és mély, kifürkészhetetlen túlvilági mámorban él,
vagy ide a rögbe, vagy léten-kívülre alél.
A tabu-titokból, mint hernyóból, kikél az idea:
a kiválasztottnak tilos tüneményként kiválnia
a
