Kui Janus tagasi kodumaale tuli, andis kuninglik heldus talle au ja kuulsust üksnes näpuotsaga. Suur mõjuvõim seda veel ei tasakaalustada. Kui poeedist sai hiljem Pécsi piiskop, siis sai ta mitte ainult hiigelvaranduse, vaid ka kõrge koha. Temast sai korraga asekantsler, kuninganna kantsler, kõrge kirikutegelane ja ka kuninganna kasvataja. Kas suur mõjuvõim jäi alles? See on juba küsitav. Ma ei tea. Kindel on see, et poeet sellest loobuda ei tahtnud.
Elu oli tegelikult Janus Pannoniuse ära hellitanud. Ta oli erakordseid võimeid ilmutanud juba väga noores eas ja ta oli kasvanud üles maailmas, kus taolised võimed tunnustust leidsid. Ta oli käinud heas koolis, tema imetlusväärne mälu oli temast teinud meistri alal, mida tema aeg kõige enam hindas. Kas kuningas võis teda kadestada? Tema endaga polnud elu algul just siidise käega ümber käinud. Venna koletu surm, tema enda vangistus … aga need on üldteada asjad. Igatahes ei saa öelda, et saatus oleks teda ära hellitanud. Kuid kadestada tal põhjust ei olnud. Tema oli ikkagi János Hunyadi poeg, ja peamine – kroon ehtis tema pead. Ehkki kadedus ei vasta alati meie igapäevasele ettekujutusele. Naabri oma on ikka etem, nagu on kombeks öelda. Aga ikkagi tundub välistatuna see, et ta oleks Janust kadestanud. Poeet oli põdur, tema terve. Poeet uskus oma surematusse, kuid tema võis selles kindel olla. Isegi kui ta midagi ei teeks, isa pärandusest oleks piisanud. Ja Janus oli alati rahulolematu, halvatujuline või vähemasti tujutu. Selline asi inimestele ei meeldi. Kuninga ümber oli sära ja hiilgus, kuningas jagas kõrgeid ameteid ja maid, ta võis oma populaarsuses kindel olla. Ja pealegi ei kartnud Janust mitte keegi, sest tema ainus relv oli terav sulg ja selle vastu on väga kerge end kaitsta. Polnud vaja lugema õppida. Kuningas pruukis valusamaid relvi. Nii et me võime selle arvatava kadeduse kui motiivi julgesti kõrvale jätta. Janus ei saanud kuningat kadestada. Ta mõtles teises dimensioonis. Abstraktsemas. Ta ei armastanud elu, igapäevast elu. Elu ja luule olid tema jaoks eri maailmad. Tema oli kiindunud mõttesse, mitte võimu. Aga kuidas saab ilma võimuta – ilma mingisuguse võimuta – mõtet ellu viia?
Janus Pannoniuse järgijad olid luuletajad Jakab Piso (1470?–1527), Stephan Stieröxel (u 1480–1519), kes kasutas pseudonüümi Taurinus – tema „Ristisõda ehk on ristisõdijate orjasõda” („Stauromachia, id est cruciatorum servile bellum”. 1519) käsitles György Dózsa ülestõusu; Christian Schesaeus (†1585) kirjutas Vergiliuse stiilis eepose „Pannoonia hukk” („Ruinae Pannonicae”).
Lisaks Marzio Galeottole ja Antonio Bonfinile kirjutasid mõni aeg hiljem humanismi vaimus ajalookirjeldusi veel teisedki autorid.
Miklós Istvánffy (1538–1615) teos „Ungarlaste ajaloo 34 raamatut” („Historiarium de rebus Ungaricis libri XXXIV”) ilmus Kölnis 1622. aastal. Oma sajandi loo jäädvustamisel on lood ja stseenid hästi komponeeritud, tegelaste suhu on pandud mõjuvad kõned.
Antal Verancsics (Antonius Verantius, Antun Vrančić, 1504–1573) kirjutas luulet, alates 1530. aastast tegeles ta Bonfini ungarlaste ajaloo jätkamisega.
András Dudith (Andrea Sbardellati, Andreas Sbardellatus 1533–1589) tõlkis ladina keelde Ludovico Beccadelli „Vita Reginaldi Poli”. Vaatamata vähestele ilmunud töödele tunti tema teadustegevust ja dogmade vastu sihitud mõtlemislaadi kogu Euroopas.
Joannes Bocatius (Johann Bock, 1569–1621) kirjutas esmajoones luulet, ajalootöödest ilmusid tema sulest ainult katkendid. Tõeliselt jääva väärtusega on tema kirjad ja päevik.
István Brodaricsi (1470?–1539) „Tõetruu kirjeldus ungarlaste võitlusest türklastega Mohácsis” („De conflicta hungarorum cum turcis ad Mohatz verissima descriptio”, 1527) annab üsna objektiivse ettekujutuse Mohácsi sündmustest.
Miklós Oláh (Nicolaus Olahus, 1493–1568) kirjutas aastatel 1536–1537 ajaloolis-geograafilise teose „Ungari ja Attila” („Hungaria et Attila”).
István Szamosközy (1565?–1612) sulest pärinevas ajalookäsitluses mainitakse Ungaris esimest korda ka sotsiaalmajanduslikke faktoreid.
János Zsámbokyt (Johannes Sambucus, 1531–1584) pidasid tema kaasaegsed oluliseks ladina keeles kirjutavaks luuletajaks, ta oli tuntud ka oma tõlgete poolest. János Zsámboky Padovas ja Antwerpenis ilmunud luule on olnud allikmaterjaliks W. Shakespeare’ile.
Selle, et humanism hakkas kõlama ka ungari keeles, tegi võimalikuks uue ja võimsa ideelise suundumuse ilmumine. Tegemist on Rotterdami Erasmuse mõjuga. Tema järgijate hulgas olid ka mitmed Ungari humanistid. Erasmuse uue testamendi tõlge oli eeskujuks ka pühakirja ungari keelde tõlkijatele. Nn ungari erasmusliku triaadi esindajad võtsid eeskujuks tema ladinakeelse teksti.
Benedek Komjáti õppis aastatel 1527–1529 Viinis, töötas Perényi perekonnas kasvatajana (muud pole temast eriti teada). Aadliproua Perényi, sündinud Katalin Frangepáni, palvel tõlkis ta Pauluse kirjad ungari keelde. Ta kasutas ka olemasolevat tõlget. Kirjad ilmusid 1533. aastal mainitud daami kulul Krakovi trükikojas pealkirjaga „Püha Pauluse kirjad ungari keeles” („Epistolae Pauli lingua hungarica donatae. Az szenth Pál levelei magyar nyelven”).
Gábor Pesti õppis samuti Viinis. Hiljem oli ta kuningas Lajos II ja kuningas Jánosi õukonnas, pööras kirikule selja ja töötas Transilvaania riigikantseleis. Viimane teade temast on aastast 1548. Tema tõlgitud uus testament („Uj Testamentum”, 1536 Viin) sisaldab ainult neli evangeeliumi. Ta kasutas tõlkides Erasmuse „Novum Testamentumit” ja ka varasemaid ungarikeelseid tõlkeid. Humanistina avastas ta mõned ungari keelele iseloomulikud nähtused, tõlkides pööras tähelepanu ka stiilile. Tema tõlge on juba ungari keelele omasem.
János Sylvester (1504? – ?) õppis Krakovi ülikoolis ja Wittenburgis. Alates aastast 1543 õpetas ta Viini ülikoolis heebrea ja kreeka keelt. 1541. aastal ilmus Újszigetis tema „Uus testament ungari keeles, mille oleme uuesti tõlkinud kreeka ja ladina keelest ungari rahva ristiusus arenemiseks” („Új Testamentum magyar nyelven, mellyet az görög és diák nyelvből, újonnan fordítánk, az magyar nípnek keresztén hütben való íppülísire”). Ka János Sylvester on kasutanud olemasolevaid tõlkeid, kuid ta on lähtunud siiski algsest kreekakeelsest variandist. Tõlge on väga täpne, kuid tänu peensuste tagaajamisele väga väsitav – tõlkija ei jätnud midagi lugeja hooleks. Stiil pole elegantne, ehkki on filoloogiliselt põhjalikum ja täpsem. Tõlketöö viis ta ungari keelehariduse programmi aluste rajamiseni. János Sylvester on ka esimese ungari keele grammatika autor. Teoses „Grammatica Hungarolatina”(1539), nagu pealkirjastki näha, on ungari keelt võrreldud ladina keelega. Sissejuhatuses on esimesed ungarikeelsed kirjandusteaduslikud arutlused. János Sylvester töötas välja hea ortograafiasüsteemi, näiteks sz ‘s’ on säilinud sellest süsteemist tänaseni. János Sylvester märkas, et ka ungari keeles saab kasutada antiigiajast tuntud kvantitatiivset värsisüsteemi. Viimane teade temast pärineb aastast 1551. 1574. aastal anti tema tõlgitud uus testament Viinis uuesti välja.
Religiooniuuenduse valdkonda kuuluvad 1559. aastal ilmunud István Székely „Maailma tähtsate asjade kroonikal” („Chronica ez világnak jeles dolgairól”), milles usupuhastust põhjendatakse maailma ajalooga, ja István Magyari 1602. aastal ilmunud „Riikide olukorra halvemaks muutumise põhjustest” („Az országokban való sok romlásoknak okairól”), milles autor andis juba ka programmi asjade paremaks muutmiseks.
1560. aastal ilmus Kassas esimene trükitud lauluraamat, nn Gál Huszári lauluraamat. Ungarikeelset luulet viljelesid ka András Batizi (u 1515 – pärast 1546) ja András Szkhárosi Horvát (?– pärast 1549).
Usupuhastusel on ulatuslik draamakirjandus. Mihály
