mu kallis kodumaa, sa hea Ungari, kes sa kannad ristirahva kilpi, kannad paganate verega määrdunud teravat mõõka, kangelaste kool, jumalaga nüüd/.
Oh ilus Ungari, mu kallis kodupind,
Kristuse kilpi sul kandmas on tore rind,
pagana verega on värvitud su piik,
jää jumalaga nüüd, sa sangarite riik!
(Ellen Niidu tõlge)
Humanismi ja reformatsiooni sajandil oli saanud poeetilise vormistuse veendumus, et Ungari on Euroopa kaitsja ja kilp islami jõudude vastu.
Bálint Balassi rolli ja renessansiaja poeedi saatuse Ungari kultuuriloos on summeerinud XX sajandi keskpaiku luuletaja Dezső Keresztury luuletuses „Kui ta Esztergomi all surma ootas”.
Mit mondhatok? Éltem
Hol bátran, hol féltem,
Kedvvel, búval, panasszal;
Hol méltó vadlásban,
Hol rágalmazással,
Mert egész föld él azzal.
Vétkömben röttögtem,
Jómban örvendöttem,
S vigadtam az igazzal.
(Balassi Bálint szavai Rímai János búcsúversében)
Mit mondhatok még? Lábam büdös csonk,
rossz felcser vágta eves hús, tört csont,
szívemig nyúl a halál;
éltem, elégtem mind tollal s karddal
de ki halált nyér hitért igaz harcban
irgalmat s jó hírt talál.
Hol bátran jártam virtusom hordván,
amim volt vesztém harcokban, kockán,
vággyal, pörrel, vitézül;
hol féltem, házam, hazám hogy rámgyúl,
s asszony szemétül, Isten haragjátul
veszem magam is végül.
Kedvvel mondottam szerelem dolgát,
tettem, köszöntem, mit fortunám ád
kétszínű ajándokul;
búval, panasszal, mert soha abban
boldog nem voltam mire vágyakoztam,
zuzattam vak malomtul.
Hol méltó társak közt kikeletkor
jártam pünköstben, ha sok madár szól,
fő lovakkal, víg tornán:
vadlásban is én magam nem hagytam,
csak Annám szerzett győzödelmet rajtam:
hattyu jégben vér-volkán.
Hol csak hallgatnom volna illendő,
mert számadásra vár a Teremtő,
szavam csöndes, emberi;
rágalmazással már nem vessződöm,
átlépek álnok vádon, lesen, tőrön,
ha Isten is engedi.
Mert egész föld él, ahogy élhet,
ki miben kezd, nem abban ér véget,
Isten veri vagy áldja;
azzal pöröm jó békességért; –
nem tudja, hol van sem a kerek, kék ég,
sem tenger morotvája.
Vétkömben én csak véröm vádolom,
mi pokol bennem, ki lát át azon?
Isten sem, nemhogy magam.
Röttögtem éjt-nap, dühödtem újra,
hálóba estem, belebonyolulva
eggyül, kiverten, vadan.
Jómban ragyogtam udvari módra,
nyíttam: féreg esvén szorítóba;
elég már világ-járni;
örvendöttem – bár patrónák, szentek
magamra hagytak – mert fölemelkedtek
nagy őseim umbrái.
Vígadtam vígan, erőm pazarlva,
mint lángban levét kiforró nyers fa:
tettem, versem számadás;
az igazzal én emberül jártam,
ami marad e magam áldozásban:
példa, jóhír, semmi más.
/Kui ta Esztergomi all surma ootas
Mida võin ma öelda? Elasin – kord julgesti, kord kartes, hea tujuga, kurbusega, kaeveldes. Kord õigesti süüdistatuna, kord laimatuna, sest kogu maakera teeb sedasi. Patus kartsin, headuses tundsin rõõmu ja lõbutsesin tõega. (Bálint Balassi sõnad János Rímai hüvastijätuluuletuses.)
Mida võin ma öelda veel? Mu jalg on haisev tomp, kehva velskri lõigatud mädanev liha, murtud kont, surm ulatub mu südameni. Elasin ja põlesin nii sule kui ka mõõgaga, kuid kes saab surma usu eest õiges lahingus, see leiab lunastuse ja kuulsuse.
Kord käisin julgesti oma kangelaslikkust näidates, mis mul oli, selle kaotasin lahingutes, täringumängus, iha ja protsessidega. Kord kartsin, et mu maja, mu kodumaa läheb põlema mu kohal ja lõpuks saan ma hukka läbi naise silmade ja Jumala viha.
Hea tujuga jutustasin armastusest, tegin, tänasin seda, mida mu õnnejumal andis kahepalgelise kingitusena. Kurbusega kaevates rääkisin, sest mida ma ihkasin, see mind kunagi õnnelikuks ei teinud, lasksin end hakkida pimedal veskil.
Kord käisin hobuste seljas vääriliste kaaslaste seas kevadel nelipühade aegu, kui paljud linnud laulsid, turniiril; ka süüdistustele oskasin vastu panna, minust võitu sai ainult Anna, luik jääs, verevulkaan.
Kord peaksin vaid kuulama, sest Looja ootab aruannet, mu sõnad on vaiksed, inimese omad; laimule ma enam tähelepanu ei pööra, astun üle alatust süüdistusest, varitsusest, pistodast, kui Jumal ka nii lubab.
Sest kogu maa elab nii, nagu elada saab, kes midagi alustab, ei sellega lõpeta. Jumal karistab või õnnistab, temaga vaidlen rahu nimel, ei tea tema, kus on taeva sinikumm või kohisev meri.
Oma patus süüdistan vaid oma verd, mis minus on põrgu, kes näeb läbi selle? Isegi Jumal mitte, mitte ainult mina. Olin hirmul öösel ja päeval, raev sai üha uuesti minust jagu, langesin võrku, üksinda, läbipekstuna, metsikuna.
Särasin õukonnas, kui läks mul hästi, putukana sumisesin, kui hädas olin, küllalt olen juba maailmas ringi rännanud. Tundsin rõõmu, ehkki patroonid ja pühakud jätsid mind üksi, sest mu kuulsate esiisade põrm kuhugi jõudis.
Lõbutsesin oma jõudu raisates nagu leekides mahla nirisev puu. Minu aruandeks on mu teod ja luuletused. Õigega käitusin inimese moodi, mis enda ohverdamisest jäänud on – see on eeskuju, hea nimi, ei midagi muud./
Kaua aega ilmusid trükis ainult Bálint Balassi religioossed värsid, tema armastusluule leiti üles alles 1874. aastal, komöödia aga 1958. aastal. Eesti keelde on tõlkinud Bálint Balassi luulet Ellen Niit („Oi taeva sinikumm”, „Hüvastijätt kodumaaga”. In: Looming 1973 nr 7 lk 1163–1167) ja juba mainitud Sander Liivak („VII
