vaid vähesed hallpea-eani ja surevad heasse surma.
Mitmed kirjanikud on György Káldi seda näidet kasutanud. XIX sajandi keskel valmis loost János Szokolay Hartó (1781–1853) sule läbi luulevariant. Imre Vahóti (1820–1879) kaudu jõudis motiiv ka kirjanik Kálmán Mikszáthini (1847–1819), kes kirjutas selle alusel lühiromaani „Rääkiv rüü” („A beszélő köntös”).
Paljud teisedki kirjanikud aitasid oma teostega kaasa barokse mõtlemisviisi, visuaalse stiili jõudmisele ungari keelde. Katoliikliku kirjanduse esindajaks on 1629. aastast pärinev naistele mõeldud palveraamat „Raamatuke Jeesuse südant armastavatele südametele palvetamiseks” („A Jézus szívét szerető szíveknek ájtatosságára szíves képekkel kiformáltatott és azokrul való elmélkedésekkel és imádságokkal megmagyaráztatott könyvecske”), mille autor on Mátyás Hajnal (1578–1644). Kaheksateistkümne vaselõike juurde on autor koostanud mõtisklused. Raamatuke on pühendatud katoliiklikku usku läinud Krisztina Nyáryle, raamatu lisas on 19 kirikulaulu. Márton Kopcsányi (1579?–1637) tõi taas kasutusele keskaegsed elemendid mõtiskluste kogumikus „80 mõtisklust kümneks nädalaks kristlase täiuslikuks eluks” („A keresztyéni tökélletes életre intő tíz hétre rendeltetett nyolcvan elmélkedések”, 1634).
Luules kasutas barokset stiili esmakordselt Mátyás Nyéki Vörös (1575–1654). „Dialoog ehk patukahetsusele mõistetud rikka keha ja hinge kaebusi täis vestlused” („Dialogus, azaz egy kárhozatra szállott gazdag test és léleknek siralommal teljes egymással való keserves panaszolkodó beszélgetések”, 1623) on pühendatud keha ja vaimu võitlusele. „Tintinnabulum tripudiantium” (1636) vastandab mööduva ja jumaliku igavikulise. Mátyás Nyéki Vörösi mahukad luuletused mõistavad hukka rikkuses elava patuse inimese; renessansliku elurõõmu asemele on ilmunud põrgukoleduste maalimine, barokne surmtõsine usk. Domineerivad monumentaalsus ja tugevad värvid. Mátyás Nyéki Vörösi motiive kasutas ungari barokne laululooming edaspidigi. Need on esindatud ka Benedek Szőlősy (1609–1656) koostatud kogumikus „Katoliiklikud laulud, vanad ja uued, ladina- ja ungarikeelsed vagad laulud ja litaaniad” („Cantus catholici, régi és új, deák és magyar ájtatos énekek és litániák”, 1651). Transilvaanias koostas frantsiskaan János Kájoni (1629–1687) paarkümmend aastat hiljem ligi 800 laulust koosneva kogu „Katoliiklikud laulud, vanad ja uued, ladina- ja ungarikeelsed vagad kirikulaulud, ülistuslaulud, psalmid ja litaaniad” („Cantionale catholicum, régi és új, deák és magyar ájtatos egyházi énekek, dicséretek, zsoltárok és litániák”, 1676), mille tähtsus on suur omaaegse arhailise keele säilimise seisukohast, aga ka barokse kirikukirjanduse keele väljakujundamise aspektist.
Kiriku eeskujul puhkes barokne kultuur õitsele kõrgaadli lossides. Oma õukonna sära suurendamise huvides toetas kõrgaadel kirjanike püüdlusi, draamasid telliti ka perekondlikeks sündmusteks (näiteks laulatusteks). Katoliiklastest kõrgaadlikud andsid kirjandusteoseid välja Nagyszombati, Poszonyi ning Viini trükikodades, alates 1674. aastast töötas trükikoda ka Kassas jesuiitide õppeasutuse juures. Kirjanduse keeleks sai üha enam ungari keel.
Mõned kõrgaadli esindajad mitte lihtsalt ei toetanud kirjandust, vaid esinesid kirjanikena ka ise. Neist mitmete kirjavahetus on aidanud kaasa stiili arenemisele: Gábor Bethleni, György Rákóczi I, Miklós Esterházy jt kirjavahetus on suurepärane allikas stiili arengu uurimisel. Ungari baroki silmapaistvaim esindaja on poliitik, väepealik ja kirjanik Miklós Zrínyi.
Miklós Zrínyi (1620–1664) oli pärit horvaadi perekonnast. Oma päritolu kohta on Miklós Zrínyi ise öelnud järgmiselt: Az ember nemzetiségét nem a vér határozza meg, hanem az elszánás ‘inimese rahvuse määrab mitte tema veri, vaid tahe.’ Üks tema esivanematest oli 1566. aastal võidelnud Szigetváris türklaste vastu. Miklós Zrínyi õppis Austrias jesuiitide juures, käis Itaalias, kus õppis tundma kaasaegse poliitika praktikat, teooriaküsimustega tutvus Machiavelli tööde põhjal. Õige varakult sai temast väljapaistev sõjaväepealik: 26-aastaselt kindral, 27-aastaselt Horvaatia baan ja Lõuna-Ungari väepealik. Aastatel 1663–1664 osales ta sõjaretkedel türklaste vastu, kuid isegi see ei olnud piisav, et oma ajastu kõige andekam poliitik oleks valitud naadoriks. Tema surm 18. novembril 1664 on andnud ainet aastasadadeks – kas põhjustas selle metssiga või hoopis Austria salamõrvar?
Miklós Zrínyi oli korraga nii reaalpoliitik kui ka müstiliste taevaste visioonidega hing, kes pidas oma ülesandeks Jumala teenimist. Talle on iseloomulik müstiline patriotism, soov türklased Ungarist välja ajada. Konkreetsete eesmärkidena pidas ta silmas rahvuslikku autonoomiat, rahvusarmeed ja rahvuskuningriiki. Reaalpoliitikuna ta teadis, et türklased on juba kokku vajumas, kuid ta pidas silmas ka müstilist põhjust – ristisõda. Oma olemuselt oli Miklós Zrínyi fatalist, kelle vapiltki võis lugeda: Sors bona, nihil aliud.
Miklós Zrínyi kirjutas 1656. aastal esimese analüütilise uurimuse Ungari ajaloost – „Mõtisklused kuningas Mátyási elust”(„Mátyás király életéről való elmélkedések”). Kuningas Mátyási pidas Miklós Zrínyi eeskujuks, kuna tema tugevale keskvõimule orienteeritud riik oli eeskujuks anarhiasse kalduvale, end türklaste eest mitte kaitsta suutva XVII sajandi Ungari poliitilisele juhtkonnale. Tema teine kirjutis – „Ravim Türgi oopiumi vastu”(„A török áfium ellen való orvosság”) 1660. aastast käsitleb türklastest vabanemise tingimusi: Ungari saab vabaks ainult tänu iseendale, rahvuslikule kokkuleppele; selleks on vaja hästi relvastatud armeed; raha vabanemiseks tuleb aadlilt ja kirikult. Teoses on tunda Machiavelli mõjutusi.
Kui Bálint Balassi tõi ungari kirjandusse armastuslüürika, Péter Bornemisza isikliku ainestiku, Gáspár Heltai satiiri, siis Miklós Zrínyi tõi ungari kirjandusse poliitilise aktuaalsuse. Temaga saab alguse ka ungari kirjanduse sotsiaalne roll, mis teatud perioodidel prevaleerib. Miklós Zrínyi oli esimene Ungari rahvuslik ärataja. Tema ratsionalistlikust lootusetusest sündinud irratsionaalne lootus on edaspidi omane veel nii mõnelegi ungari kirjanikule (vrdl Mihály Vörösmarty, Imre Madách).
Miklós Zrínyi peateoseks kujunes 1646. aastal kirjutatud eepos „Szigeti piiramine” („Szigeti veszedelem”),mis ilmus 1651. aastal. Miklós Zrínyi nägi selgesti fiktsiooni tähendust, sellele viitab ta eepose pühenduses: Fabulákkal kevertem históriát ‘Segasin (aja)lugu väljamõeldistega’. Esiisast kindlusekaitsja loo töötles ta kunstiteoseks nii, et sellega saaks Ungari poliitilise elu juhte õpetada ja kasvatada. Ta rõhutas koostöö vajadust võitluses türklastest vallutajatega, rõhutas ka moraalse uuenemise vajadust. Taevase ning maise sfääri koos kasutamine, lahingute piltlikkus, kirjelduste dünaamilisus reedavad kõik barokiajastu maitset ja mentaliteeti. Ungari rahva saatuse küsimus on sõnastatud kõrgel kunstilisel tasemel. Maailmakirjandusest võib seda võrrelda Torquato Tasso eeposega „Vabastatud Jeruusalemm” ning John Miltoni suurpoeemiga „Kaotatud paradiis”. Värsivormina on kasutatud ungari aleksandriini (4 rida, 12 silpi), mis on tulemuseks andnud nn Zrínyi-stroofi:
Kaua aega ei suudetud kohaneda Miklós Zrínyi rütmiga – seda peeti lonkavaks ja püüti isegi parandada. Alles XX sajandi teisel poolel on jõutud (teatud reservatsioonidega) ühisele arusaamisele, et tegemist on keskajast pärineva vormiga, mille puhul tsesuuri koht on rea tavaliselt 12 silbi puhul liikuv (Vargyas 2000: 77–90).
Eeposes põimub mitu tegevusliini.
I laul
Poeeti on senini köitnud armastus, nüüd paelub tema meeli Mars: fegyvert s vitézt éneklek ‘laulan relvadest ja sangaritest’. Poeet pöördub jumalaema poole ja palub:
Adj pennámnak erőt, úgy írhassak mint volt
/anna jaksu mu sulele kirjutada
